Ajateenija tasuta kiri. Sergo Selder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teatati ka, et noored ei tohi hetkegi kasarmust väljas kõndides liikuda. Kogu noorte liikumine peab toimuma joostes. Nii ma siis jooksingi oma kolaga kasarmu poole. Suht tülikas. Aga pohhui.

      Riietudes selgus, et püksid olid natuke suured, frentš kah ning saapad samuti. „Jõuate pärast omavahel vahetada,” ütles ajateenija ja hakkas õpetama, kuidas paelad saabastel käivad. „Vasem läheb alt ja parem läheb pealt.” „Teisel saapal siis parem alt ja vasem pealt?” „Ei, mõlemal ühtemoodi.” No kena siis, aga mis nüüd toimuma saab ja kuhu ma oma asjad panen?

      Tüüp justkui loeks mu mõtteid. „Paneb asjad sinna tuppa praegu ja siis läheb rivitundi.”

      „Teeks enne ühe suitsu?” tegin hoopis ettepaneku. Tüüp lõi käega. „Mis seal ikka, ega te niipea nagunii suitsetada ei saa.” Suitsetamine on hea, raisk.

      Kahjuks lõpetas selle idülli hulk vanemaid ajateenijaid, kes minu saatjaga mölisema hakkasid ja mind joostes garaažide vahele saatsid. Seal oli rivitund.

      Tegelikult oli see individuaalne riviõpetus. Elementaarsed asjad, kuidas kohapeal vasak ja parem pool ja ümberpöörd pöörata ja kuidas liikumise pealt seda teha. Ja kuidas liikumise pealt käskluse peale seisma jääda.

      Meid oli seal garaažide vahel kümmekond. Osa tuli juurde, osa saadeti minema. Minu meelest oli pööramine lihtne. Meenus, et kunagi algklasside kehalise kasvatuse tunnis õpetaja lasi meil samasuguseid asju teha. Seda enam arusaamatu näis, kuidas mõned minu kõrval seisvad tüübid kohe kuidagi hakkama ei saanud. Kui pööret tehakse kand ja varvas maas, siis mõnel kohe õnnestus pöörata mõlemal varbal korraga. Müsteerium. Aga kohutavalt naljakas, kuidas sel juhul inimene kerkib maast õhku, nagu mingi topis oleks.

      Oli juba üsna õhtu. Väljas oli valge, aga kell juba päris palju. Kõht oli tühi. Lõpuks saadeti mind teiste noorte sekka. Need liikusid rivis juba nagu päris ajateenijad, mõtlesin neid eemalt vaadates. Mina kobistasin seal nagu vana loom. Mitte ainsana. Paljud uued tegid seda. Osa tüüpe oli siin juba kaks päeva olnud, nendel hakkas sujuma.

      Aga mingi asi tekitab ilget stressi. Üsna rusutud olemine on noorte seas.

      Hämming.

      Hämming on tõesti suur. Miks? Sest mitte millestki ei saa aru, mis toimub.

      Kuidas peab käituma?

      Mida peab tegema?

      Kuhu peab minema?

      Mis toimub, mis toimub?

      Ja samas keegi karjub kogu aeg. See on meie jaoülem, nooremseersant Tarmo Puru. Meie jaoks lihtsalt härra nooremseersant. Uhh, ma ei talu seda karjumist. Võiks rahulikult öelda, et nüüd tehke seda ja siis seda, ning kõigil oleks toredam. „Tehke palun kakskümmend kätekõverdust” või „Kõik koos kakskümmend viis kükki, aitäh!”

      Aga ei. „ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT!”

      „EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

      „ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

      „EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

      „TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

      „EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

      „TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS! MINU LUGEMISE PEALE! ÜKS!”

      „ÜÜÜKS,” karjuvad nelikümmend pumpavat noort järele. Ja nii terve õhtu läbi. On see pumpamine, jänkuhüpped või rivi. Ainult üks karjumine käib. Kõigepealt härra nooremseersant ees ja siis noored kooris järele. Vastik. Elu sees pole mu peale nii palju karjutud. Elu sees pole ise karjunud nii palju. Lihtsalt vastik.

      Õnneks jõudis lõpuks kätte õhtu. Tegelikult oli õhtu juba ammu käes. Ajateenijad olid ammu söömaski käinud. Tänased saabujad aga mitte. Ma sõin viimati hommikul kodus. Ei mäletagi, mis söögiks oli. Siin oli rohkem asju, mille peale mõelda.

      Meie tuba asus esimesel korrusel ühe koridori peal, nagu kõik neli noorte tuba. Meie toas oli viis kahekordset reformvoodit. Osa kohti olid tühjad. Esialgu suhtlesin kahe tüübiga. Valjuoksa ja Margelov. Mõlemad on Ida-Virumaalt. Margelov on venelane, aga pursib eesti keelt rääkida. Valjuoksa tundus lihtsalt normaalne tüüp olevat. Rääkisid asjast.

      „Ega kõik ei jää siia,” jutustas Valjuoksa. „Osa tüüpe läheb Jõhvi ja osa Tartusse. Aga siin on kõige normaalsem.” Ei tea, kust ta seda võttis, aga tal oli lihtsalt selline nägu peas, nagu ta justkui teaks asju.

      Sain veel teada, et magama läheme kell 22.00, aga enne peab voodi kõrval valvel seisma. Et kui mõni vanem ajateenija või ohvitser tuppa astub, tuleb karjuda „PÜSTI! VALVEL!” ja valvele võtta. Et äratus on kell 6.00 ja et kui äratus toimub, peab kahe minutiga riviplatsile jõudma. Et kui öösel hakkab tööle tuututav signaal, siis tähendab see häiret, mil peab kiirelt riidesse panema ja riviplatsile jooksma. Aga kui hakkab tööle huilgav suur udupasun, siis tähendab see, et kompaniid rünnatakse ja peab võtma kompanii ümbruses positsioonidele.

      Ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas ma neil vahet teen, kui neid kuulnud pole? Mis siis, kui täna öösel ongi üks neist häiretest? Mida ma teen siis?

      „Ah, teed teiste järgi,” märkis Valjuoksa pohhuilt. Kõigepealt oli vaja aga toad korrastada. See tähendas, et kõik tolm ära võtta, põrand ära pühkida ja pesta.

      Viis minutit enne kümmet seisime kõik voodite kõrval valvel. Kuulasime, kuidas härra nooremseersant teistes tubades puhtust kontrollis ja neid magama pani. Meie oleme kolmandas toas. Kõigis tubades leiab ta mustust. „Härra MUSTUS,” nagu tal kombeks öelda on. Või „härra TOLM”. „OHHOOHOO!! MIS MEIL SIIN ON!”

      Minu esimesel õhtul ta siiski väga tõsiselt oma kontrolli ei teostanud. Toad on natuke kaootilised küll, aga seda olude sunnil. Meie toas on näiteks ainult üks kapp ja seetõttu tüüpide sõjaväe varustus ja isiklikud asjad kõik voodite all.

      Ette näidatud kohtadelt võtsime kiiresti mustuse ära ja võtsime uuesti voodite kõrvale valvele.

      „MINU LUGEMISE PEALE ON TEIL AEGA KOLM SEKUNDIT, ET VOODISSE JÕUDA. AEG LÄKS KÄIMA… NÜÜD!”

      Kostus tohutut rahmeldamist ja reformvoodite kriginat ja vedrude venimist läbisegi. Kiuksumine, kolin, seinaäärsete voodite vastu seina klopsimine. „ÜKS… KAKS… KOLM! EI JÕUDNUD! TULEB PÜSTI JA PROOVIB UUESTI!”

      Kuradi kurat, ma ütlen. Minu voodi on ülemine. Esiteks, sinna annab ronida juba! Selleks peab voodi otsast ronima, muidu vist läheb sellise rahmeldamisega ümber. Teine probleem on voodis teki ja linade asetus. Nimelt on siin kord majas, mis tähendab, et linad ja tekk on otsast ning külgedelt keeratud madratsi alla. Padi on aga minu ronimise suhtes teises otsas kõige peal. Et teki alla jõuda, pean ma jõudma voodisse ronida, padja eest ära võtta, teki ja lina madratsi äärte alt välja sikutada, ise teki alla pugeda ja teki peale tõmmata. Issand jumal! Isegi selline asi on siin nussiks keeratud.

      Magama saime mingi viienda või kuuenda katse järel. Seda seetõttu, et vahepeal ei pidanud juba laiali tõmmatud tekki ja linu tagasi panema ning härra nooremseersant venitas sekundeid mitmekordseteks. „ÜÜÜÜÜÜÜÜÜKKSSSSSSSSS… KAAAAAAAAAAAAKKKKKSSSSSSSS… KOOOOOOOOOOLLLLM… HEAD ÖÖD!” „HEAD ÖÖD,” karjusime vastu. Härra nooremseersant pani tuled kustu ja ukse enda järel kinni, suundudes vastas asuvasse neljandasse tuppa sama protseduuri СКАЧАТЬ