Ajateenija tasuta kiri. Sergo Selder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Millega ma seda kompaniid kaitsen seal? Miks siin niimoodi karjutakse? Mis ma siin üldse teen?

      2. PÄEV

      „ÄÄÄÄÄRAAAAATUUUUUUS!” röögib keegi täiest kõrist, mille peale kõik noored korraga vooditest välja hüppavad ja riietuma asuvad.

      Kiirustades.

      Rahmeldades.

      Segaduses.

      Pimedas.

      Kuni keegi leiab sekundi, et tuli põlema panna.

      Tegelikult ei ärganud selle karje peale mitte keegi. Kõik olid enne juba ärkvel. Mina vähemalt tund aega enne kuut. Mõtlesin samu mõtteid, mis enne uinumist. Targemaks ei saanud. Magada samuti mitte. Voodis väga külge keerata ei tahtnud, sest metallist reformvoodi kägises kohutavalt.

      Oma ärkvelolekute ajal tundus, et öösel käib selline süsteem, et kui keegi külge keerab, siis teevad seda kõik koos. Täitsa kokkuleppimata. Lihtsalt üks kägiseb ja teised kasutavad juhust, et mõneks ajaks rahu majas oleks.

      Nii ma seal nurgavoodi ülemisel korrusel siis vedelesin, vahtisin seina ja kella kordamööda. Iseenesest oleks võinud ju tõusta ja vaikselt riietuma hakata. Aga mitte sõjaväes. Siin ei tohi midagi ilma käsuta teha. Mittemidagi! Niipalju mulle õhtul jõuti selgeks teha.

      Kasarmu kõrval asuvale riviplatsile jõudsime umbes viis minutit pärast äratuse-karjet. Siis ka veel üritati saapaid kinni paeluda ja särki püksi toppida.

      „Aeglased olete,” irvitas härra nooremseersant ja vaatas poisse. „Paistab, et rühma sisemist sidet ei ole,” jätkas ta. „Kui ühel on džemper seljas, siis on kõigil, kui üks on särgiga, siis on kõik, kas on arusaadav?”

      „JUST NII!” karjus kaootiline kari vastu. Mina olin vait. Ma ei teadnudki, et peab vastu karjuma. Igatahes viskasid need, kellel oli džemper seljas, selle muru äärele. Parandan, mitte ei visanud, vaid asetasid korralikult.

      Järgnes hargnemine ja härra nooremseersandi eeskujul soojendus. Käteringid, puusaringid, randmeringid, põlveringid, jalalabaringid. Ja siis rivisse.

      „RÜHM! TAKTJOOKSU…” alustas jaoülem. Käsklusele „taktjooksu” järgnes midagi väga koomilist. Nimelt kõverdasid osa poisse käed küünarnukkidest täisnurga alla ja pigistasid käed rusikasse.

      „JÄTTA!”

      Käed langesid taas kõrvale.

      „TAKTJOOKSU!”

      Käed tõusid taas külgedele. Nüüd ka minu käed. Ja mitmed teised käed, mis enne ei tõusnud. Ajateenija õpib nagu laps teisi jäljendades.

      „JÄTTA!”

      Käed langesid kõrvale.

      „TAKTJOOKSU…” käed tõusid nüüd juba peaaegu sünkroonis, nagu tantsutüdrukutel. „…MARSS-MARSS!” „Suund kompanii ringile, marss!”

      Selle peale hakkas rühm liikuma. Nooremseersandi järel kasarmu eest läbi, lipu juurest vasakule, mingite kuuride eest läbi ja prügikonteinerite juurest jälle kasarmu juurde.

      „VASAAAK, VASAAAK, ÜKS, KAKS, KOLM,” karjus nooremseersant. See tähendab, et kui kõlab „vasak” või paaritu number, peab maha astuma vasem jalg.

      Naljakas on see vasema jala teema. Siiani olin arvanud, et parem jalg on mul ettevõtlikum ning tähtsam, kui neid üldse kuidagi tähtsuse järgi rivistada. Paremaga olen alati käimist alustanud ja paremaga üritan voodist enne maha astuda. Nüüd aga selgub, et kõik käib vasema jala järgi. Vasemaga alustatakse marssi, jooksu või pöördutakse minekule.

      „RÜHM! TAKTLUGEMIST ALGA!” karjus nüüd nooremseersant, mis tõi endaga kaasa noorte karjumise. Karjutakse samamoodi nagu nooremseersant enne ees, aga kuidagi kohmetult. Kuidagi ähkides ja võhmaga võideldes, väsinult ja nõrgalt.

      „EI KUULE!” hüüdis nooremseersant vabalt kogu sellest haledast röökimisest üle.

      Selle peale sekkusid veel mõned hääled, mis enne vaikisid. Selge on see, et niimoodi karjudes joosta ja hingata üritada on raske. On tunne, et karjumine ise võtab sama palju energiat kui jooksmine. Hääl ei tule välja! Ähid ja hingeldad ja läbi selle üritad häält teha. Hingamine läheb segamini ja võhm kustub liiga kiiresti.

      „EI KUULE!”

      Kurat, küll ta kuuleb. Ta tahab lihtsalt meid kiusata. Tahab möliseda. Kuradi munn ikka. Tõmba sitt oma kõrvadest välja, raisk.

      Kett on maas. Mitte jooksmisest, aga karjumisest just. Mulle on alati joosta meeldinud. Ma olen viimased aastad ülikoolis mitu korda nädalas regulaarselt jalgpalli mänginud, nii et jaksu peaks olema. Aga siin ei jaksa, noh, mis värk on?

      Iga kord kui kuuride juurest kasarmule läheneme, tekib väike lootus, et nüüd lõpetame ära ja pöördume riviplatsile tagasi. Aga Puru ei tee märkamagi. Tegime kuus ringi, enne kui riviplatsile jõudsime.

      Ma muidugi mõtlesin, et sellest aitab küll ja võiks tuppa puhkama minna. Aga kui naiivselt optimistlik oli see mõte!

      Riviplatsil käsutati meid jooksult paigalmarsile, mis tähendab, et kõik on jooksurivis ning jooksevad kohapeal.

      „Õpperühm! Seis!”

      Kaks viimast sammu ja rühm lõpetas jalgade liigutamise. Mõni tegi muidugi rohkem samme, millest kostis veider, kaootiline jalataldade platerdamine asfaldil varahommikuses rõskuses kesk metsavaikust ja linnulaulu.

      Loomulikult ei saa päästeväes sellist korralagedust sallida! „Rühm! Taktjooksu…!” ja jälle tuli kogu rühmal alustada paigaljooksu. Nii mitu korda, kuni liiga palju pladinat enam ei kostnud ja härra nooremseersant eluga edasi sai minna.

      Edasi võimlemise juurde. Hargnesime platsil ning siis järgnes juba tuttav rituaal.

      „ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT!”

      „EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

      „ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

      „EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

      „TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

      „EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

      „TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS! MINU LUGEMISE PEALE! ÜKS!”

      Ja jälle karjuvad nelikümmend pumpavat noort järele ning annavad endast kes kuidas, mõni rohkem, teine vähem.

      „RAAMID SIRGU!”

      No tee mis tahad, aga kõik ei saa sirge seljaga kätekõverdusi teha. Mis millegipärast tekitas härra nooremseersandi ajudes lühise, pannes ta unustama, mis järjekorras numbrid käivad.

      „Kaks!”

      „Kaaaaaks…”

      „Raamid sirgu! Kaks!”

      „Kaaaaks…”

      „Kaks!”

      „Kaaaaks…”

СКАЧАТЬ