Ajateenija tasuta kiri. Sergo Selder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lõdvestus.

      „ÕPPERÜHM, KÜKKI!”

      Kõik kükitavad.

      „Ei jõudnud! Püsti!” Ja jälle sama drill, mis kätekõverduste ja jooksu alustamise puhul. Mitte kunagi me ei jõua või ei tee piisavalt sünkroonselt või mis sada häda sellel Purul on, igatahes alla kolme korra hakkama ei näi saavat.

      Masendav kui pikk ja tüütu võib üks hommikvõimlemine olla. Ma olin selleks ajaks omaarust päris kõvasti juba sportinud. Aitab küll nüüd.

      Aga ei! Jänkuhüpped. Ja ikka lähevad härra nooremseersandil numbrid peas sassi. Meie muudkui hüppasime, aga tema korrutas tõpralikult kogu aeg samu numbreid. Raisk.

      Ja ma arvasin, et juba pärast jooksu oli mul kett maas, lollakas.

      Ja siis veel kõhulihased.

      Õnneks sai see jama lõpuks läbi. Ma olin siiralt veendunud, et nüüd võiks õhtu käes olla ja magama minna. Tegelikult saadeti meid hoopis pesema ja tube korrastama.

      Kogu selleks kammiks anti aega viisteist minutit. Ühtlasi selgus ka, et noortel pole lubatud sooja vett kasutada. Noored pesevad ennast sooja veega siis, kui kana kuseb. Ei, tegelikult saab seda teha vaid laupäeva õhtul, muul ajal peavad kraanid külma poole olema keeratud.

      Puru passis kõrval ja vaatas, et kõik kenasti peseks. 40 tüüpi, viis duši. Lisaks kuus kraani, mille ääres hambaid pesta ja habet ajada. Päris tore trügimine. Siis tormates tuppa, et voodi korda teha.

      Muidugi oli vaja voodi teha samasuguseks, nagu ta enne magama minekut olnud oli. Sile ja õigesti madratsi äärte alla volditud. Rätikud õigesti voodi raami külge riputatud, nii tavaline rätik kui ka jalgade kuivatamise narts.

      Loomulikult me ei jõudnud õigeks ajaks uksest välja koridori rivisse. Tekid olid vildakad ja riided poolenisti seljas. Koridoris käis hull sahmerdamine, millele lõpuks järgnes Puru loeng, kui nõrgad me oleme. Võibolla selle kinnituseks jalutas Puru kõik neli tuba läbi ning tõmbas vähegi kortsus või valesti volditud voodid täiesti laiali.

      Siis saime neid jälle korrastada ja tube pesta ja jälle kohtuda härrade Mustuse ja Tolmuga.

      Väga palju sellistele asjadele siiski tähelepanu ei pööratud. Lõpuks tegime endid enam-vähem korda ja võtsime välja rivisse. Seal käidi meist kiire kord üle, et ega mõnd nööpi lahti pole või saabast liiga tolmust.

      Seejärel kamandas Puru meid rivisammu marssima. Väikese ringiga platsilt, kasarmu eest läbi ja veel kahe maja eest läbi kuni mingi putkani, kus võtsime end korraks vabaltseisu. Seal toimus mingi sahmerdamine, kuniks Puru teatas: „Õpperühm, head isu!”

      „Tänan!” karjusime vastu. Uuesti valvele ja marssides söökla ette. Selgus, et keskmine maja ongi söökla. Puru juhatas meid sisse ja käskis vait olla.

      Söökla oli suht väikene ruum, kuhu peale meie rühma väga palju ei olekski rahvast mahtunud. Lauad olid juba kaetud ja meid kamandati laudade taha, toolide taha seisma. Kui Puru olukorraga rahul oli, soovis meile uuesti head isu, mispeale me teda kooris vastu tänasime.

      „Istub ja hakkab sööma, aga vaikselt!” teatas Puru selle peale.

      Ausõna, kivipõrandal ei ole kerge puust tooli tõsta ja maha panna ilma ühegi hääleta. „Jätta!” hüüdis Puru. Panime uuesti toolid tagasi. „Ma ütlesin, et vaikselt!”

      Selgus, et peale toolide ei tohi ka sööginõudega kolistada. Igale väiksemalegi kahvli ja taldriku kontaktile järgnes ehmunud vaikus. Noorte pilgud suundusid Puru poole, kes toidu kohale kummardunult altkulmu meid vastu põrnitses. Nii iga väiksemagi kolksatuse peale.

      Ma ei jõudnud eriti midagi süüa, kui juba Puru teatas, et „hakkab lõpetama!” Veel paar ampsu ning käsklus „õpperühm, püsti!” lõpetas selle viieminutilise ürituse.

      Ühel hetkel veidi hiljem hakati osasid poisse ükshaaval staapi kutsuma. Ei saanud mina aru, kes see kutsuja oli. Tundus keski jõmm olevat, hirmsasti habemesse kasvanud.

      Rääkis, et nüüd on sellised lood, et mind saadetakse sealsest kompaniist hoopiski Jõhvi kompaniisse. Siin olevat kohad täis.

      Olles juttudest juba kuulda jõudnud, et mujal on veel hullem, küsisin ääriveeri, et „aga kas ma siia ei saaks jääda?”

      Selle peale vaatas jõmm mulle otsa ning lappas natukene pabereid. Küsis, kas ma äkki juhuslikult spordipoiss pole. „Ülikoolis mängin jalgpalli,” teatasin reipalt.

      „Aga maadlust ei ole kunagi teinud,” küsis tüüp kahtlevalt.

      Nähes, et tegelasel on miski nõrkus vist maadluse vastu, teatasin, et maadlust otse pole, aga matt ei ole mulle mitte võõras, et noorena sai natukene džuudotatud ja üldse.

      Tüüp mõtles veel natukene, vaatas veel mu pabereid ning siis tõmbas ühest nimekirjast kellegi nime maha ja asendas selle minu omaga. „Selge, jääd siis siia.” Sellega jutt lõppes ja mind saadeti teiste juurde tagasi.

      Hiljem sain teada, et see habemes jõmm oli meie rühmaülem veebel Kuutsa.

      Edasi aga hakkasid arenema huvitavad sündmused. Me muidugi seisime suurema osa ajast rivis valvel, kui ümberringi läks sagimiseks. Kõigepealt hakkasid meie juures käima vanemad ajateenijad, kes otsustasid meie üle natuke naerda ja meiega möliseda. Irvitati, et meil on nokad sirged ja näeme välja nagu suvitajad.

      PIGITONDID

      Siis aga tuli üks tüüp, kes hakkas sõimama, et me oleme ikka masendavad õnneseened ja meiesugustel tolgustel ei peaks nii kergelt asjad käima. Milles asi on?

      Hakkasid levima jutud, et meid saadetakse päästetöödele. Just nimelt meid, noori, aga mitte vanemaid ajateenijaid.

      See kõlas juba päris huvitavalt. Loomulikult ka sellepärast, et tekkis lootus sellest betooniga ümbritsetud urkast juba välja saada. Teisel päeval. Ja nii läkski.

      Ühel hetkel teatati, et meile antakse miskid uued riided ja varustus ning siis on minek. Meile toodi trööpamiseks üpris kaltsustunud varuvormid ning jagati varustuseks kätte labidad ja kummiülikonnad. Minu uus vorm, mida kutsuti taktikavormiks, oli iseäranis kaltsakas, aukude ja puuduvate nööpidega. Mõnus.

      Lõpuks räägiti ka põgusalt, mis toimub. Nimelt olla kuskil Tallinna all miski väljamaine laev lekkima hakanud ning nüüd on kogu meri ja rand masuuti täis. Ja selleks ongi olemas päästekompanii, et päästa ja aidata sääraste keemiaõnnetuste puhul.

      Meid topiti kongidesse. Punased autod, sellised tuletõrjevärvides.

      Loksusime kongis päris pikka aega. Istusime seinte ääres pinkidel ning meie keskel oli hunnik rehasid, labidaid ja muid tööriistu. Osa tüüpe pidi nende peal ja vahel kükitama. Ei oleks olnud kõige mõnusam. Samas oli ka pingil kohutavalt kitsas. Ja kongis oli palav. Üks väike avatud luuk ei teinud elu ülearu palju õdusamaks.

      Kui meid kongist välja käsutati, avastasime end kuskilt rannast. Mul ei olnud aimugi, kus me täpselt olime. Küll aga oli selge, et terve rand oli täis pigi. Vees hõljusid erinevas suuruses mustad loigud, nagu aafrika millimallikad, rannakivid olid pigiga üle ujutatud, rääkimata taimedest.

      Meile jagati СКАЧАТЬ