Ajateenija tasuta kiri. Sergo Selder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingit möla. Umbes nii jõudsime lõpuks Kuivastusse. Aga praamini oli veel kõvasti aega ja poisid tahtsid välja suitsetama minna.

      „Ma võin ju teid välja lasta küll,” nõustus tähtsat nägu tehes RKO-tüüp. „Aga pidage meeles, te allute nüüd kaitseväe seadustele, nii et tulge kõik tagasi ka.” Tegelikult tahtis tüüp ise kah suitsu teha.

      Osa tüüpe läks bussi taha jooki panema. Kes ei suitsetanud, jäi bussi. Mina passisin bussi ukse juures ja suitsetasin. RKOtüüp ja veel mõned tegelased sealsamas. Ei pannud tähele, kes nad olid või millised. Mõte liikus rohkem selles suunas, et nüüd ma siis lõpuks olengi teel ja enam ei ole tagasitulekut.

      „Kuhu me läheme?” küsisin RKO-tüübi käest. „Tallinna Üksik-Päästekompaniisse,” vastas ta suht ükskõikselt. „Kus see asub?” pärisin edasi. Mitte et seal mingit vahet oleks või et ma Tallinnast suurt midagi jagaksin, aga niisama oli hea midagi rääkida. „Kosel.” Sellega sai see teema lõpetatud.

      Ma teadsin, et tegemist on päästekompaniiga ja et see millegi poolest erineb muust kaitseväest, aga ega ma sellest eriti aru ei saanud. Ei olnud ka suurt süvenenud. Üks mu klassivend on seal teeninud ja tema on nüüd tuletõrjuja meie kodulinnas. Igatahes olin kindel, et see on midagi, millest on rahuajal kah kasu. Mida täpselt, ei tea ega viitsinudki rohkem mõelda.

      RKO-tüüp vist märkas suitsetajate nägudel hämmingut ja pabinat. Tema jaoks ei olnud selles midagi uut. „Ega seal ei maksa kõike nii südamesse võtta,” hakkas ta lohutama. „Võtke seda asja nii naljaga pooleks.”

      Eks ta ole.

      Praamil jõudis veel mõned suitsud tehtud. Kellel võimalik, jõi mõne õlle ja sellega lõppeski viimane vabadus päris pikaks ajaks. Aga sellega olin ma juba arvestanud. Et nooreajal sõjaväest välja ei saa. See kestvat mitu kuud. Eks paistab, mis imeloom see nooreaeg on.

      Bussijuhil õnnestus vahepeal ära eksida, sest ka RKO-tüüp ei mäletanud täpselt, millisest teest me ära pöörama pidime, aga kohale me jõudsime.

      See oli kitsas asfalteeritud tee.

      Põld.

      Metsatukk.

      Kurv.

      Betoonaed.

      Betoonaed.

      Betoonaed.

      Rauast väravad.

      Üsna sitt tunne tegelikult. Hea oli bussist värske õhu kätte välja astuda, aga suitsu ei lubatud enam teha. Juba oli RKOtüüp käinud väravas sees ja kamandas kõik enda järel sinna sisse. Selle aia sisse.

      Selle värava taha.

      Sinna mändide alla.

      Rivisse.

      Esialgu ei pannud ma paljut tähele. Aga kohe väravast vastu vaatav lipp lausa tõmbas tähelepanu. See oli mingi muruse künka kohal lehviv lipp. Hele-sini-hall-valge üliluitunud olemisega lipp. Selline küll head meeleolu ei sisenda.

      ESIMENE RIVI

      Siin me siis seisame. Mitte midagi ei toimu. Ma olin üsna rivi lõpus. Ehk siis majadest kaugemal. Mis majad need on? Pole aimugi.

      „Valvel!” kamandas äkki mingi laiguline tüüp. Selline lühikest kasvu junn. Pöidlad vöö vahel. Nägu irvitamas peas. Müts laiaks muljutud ja pigem kuklas kui silme ees. Vaatas tüüpe rivis. Ma ei tea, mis see on, aga rivis seisvad tüübid võtsidki valveseisaku.

      Millegipärast tundus see kõik üsna naljakas. Päike paistis, ümberringi ilus loodus, mets, männid. Ja meie seisame. Ja mitte midagi ei tea ja midagi ei toimu.

      „Kellelgi keelatud asju kaasas ei ole? Keegi joonud ei ole?” küsis tüüp tõsiselt ja häält valjemaks ja tõsisemaks ponnistades. Hea, et ma naerma ei hakanud, nii naljakas tundus. „Näitab oma kotid ette, teeb lahti!”

      Neli tüüpi kammisid meie kotid läbi. „Joonud tüübid lähevad kompanii ringile ja siis kartsa, on arusaadav?” Oeh, mis seal ikka. Keegi end siiski joonuks ei tunnistanud ning kui tüüpide hingeõhk sai kontrollitud, jäi see jutt katki.

      „Kes teab, mis auaste see on?” küsis üks väike põkk pärast mõningast pausi oma rinnal olevale pagunile näidates. Naljakas, kas pagunid õlgadel ei peaks olema, mõtlesin. Aga mis ma ka pagunitest tean. Nii palju tean, et vanem vend kirus pidevalt, et neil oli sõjaväes üks munn veebel. Vähemalt üks, kui mitte rohkem.

      „Äkki on veebel?” küsisin rivist tüübi poole vaadates. „Ha-haa-haaa!” pistis natuke eemal äkki seltskond laigulisi irvitama. Meie selja taga suitsunurgas istusid mõned tüübid ja naersid lõbusalt ning hakkasid paguninäitajat tögama. „Veebel, ha-haa!” „Härra veebel, lubage naerda, haa-haaa!”

      Vist ei ole siis veebel, mõtlesin irvitades, kui paguninäitaja minu poole tuli. „Ei ole mingi veebel, see on kapral, üks pulk, jätke meelde,” kamandas tüüp. Mitte et minu jaoks suurt vahet oleks, nagunii pagunitel vahet ei tee.

      „Noor, mis teie nimi on,” küsis tüüp minu ette jõudes.

      „Sergo Selder.”

      „Misasi?”

      „Sergo Selder.”

      „Siin oled sa noor Selder, on arusaadav?”

      „Okei.”

      „Mis okei! Just nii, öeldakse! Said aru?”

      „Just nii!”

      „Noor Seller, miks teil juuksed värvitud on?” hakkas ta pärima mu punakaid juukseid vahtides.

      Hmm, et ka sellest võib probleeme tulla, pohhui. Hea et ma paar päeva varem suurema osa juustest maha ajasin, muidu hakataks veel karvaseks kah sõimama. Ehkki juuksepikkust vaid mõni sentimeeter.

      „Niisama värvisin.”

      „Miks punaseks?”

      „No tegelikult oli punast ja musta,” kippusin äkki lobisema.

      „Misasja? Ei suutnud otsustada vä?”

      „Küllap vist.”

      Aga sinna see jutt katkes, sest kohe saadeti meid varustuse järele. Varustus jagati välja selles samas majas, mille ees me seisime. Paarikaupa lasti meid sisse. Varustust jagasid mingid naisterahvad. Olid nad ilusad või polnud mitte, ei saanud aru. Ei vaadanudki. Ei mõelnud selle peale. Üks neist oli arst, kes vaatas meid ühtlasi läbi.

      „Mis number saapad? Mis särgi suurus on? Mis pea number on?”

      Oh jummal küll! Pole aimugi, kusjuures. „Jalg on 42, teisi ei tea.” Tõesti, ei tea. Kust ma peaks teadma üldse? Ei mäleta, et oleks viimastel aastatel väljaspool kaltsukat ühtegi riiet ostnud. Ja seal juba mõõtu ei küsita.

      Naised andsid asjad mind silma järgi hinnates. See oli suur kilekott, mis peitis endas kolme musta t-särki, viit paari halle sokke, kaht paari paksemaid sokke, kahtesid villaseid sokke, kolmesid halle boksereid, laigulist frentši, laigulisi pükse, kaht paari pikki rohelisi aluspükse, kaht rohelist kõrge kraega ja rinnani ulatuva lukuga СКАЧАТЬ