Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Siis jagub sul võhma iga spordiala jaoks. Julgustame õpilasi, et nad prooviksid võimalikult paljusid alasid.”

      „Ma tegelikult ei teagi, mida oodata. Kõik toimus nii kiiresti.”

      „Nii ma olen aru saanud jah. Hoolimata asjaoludest, ja palun andesta, et nõu annan, oled sa siin – uus päev. Ja sa pead sellest maksimumi võtma.”

      „Mu isa ütleks midagi sarnast.”

      „Oletan, et seda tuleb võtta hea näitajana,” ütles McBride.

      Will ei proovinudki varjata kurbust oma silmis, enne kui ta näo ära pööras. McBride’i kindel ja heatahtlik pilk püsis Willil.

      „Ma tean, kui raske on kodust lahkuda,” ütles McBride. „Olin neliteist, kui esimest korda internaati läksin. See täitis mind ebakindlusega, pelgusega tundmatu ees. See võib kõlada kummaliselt, kuid kui vähegi suudad, Will, ära suru neid tundeid maha. Võta need omaks. Need on sinu, need on osake sinust. Nende ülesanne on õpetada sulle midagi kõigest sellest, mida oled õppima tulnud.”

      „Mida nimelt?”

      „Sellele küsimusele saad vastata vaid sina ise. Ja mõnda aega ilmselt veel mitte.”

      Nad sõitsid vaikuses. Suurelt maanteelt väiksemale kaherealisele kõrvalteele keerates muutus maastik nende ümber. Tee eksles nüüd lehtpuumetsadega kaetud mäekuplite vahel. Willi mõte rändas lennukis aset leidnud sündmuste juurde ja jõudis taaskord embleemini, mida oli näinud Dave’i jakil.

      „Mida tähendab ANZAC?” küsis Will.

      „ANZAC?” kordas McBride segadusse sattunult. „Kuidas sa selleni jõudsid?”

      „Lugesin lennukis midagi,” vastas Will.

      „ANZAC on akronüüm Austraalia ja Uus-Meremaa armeekorpusest. Kahe maa ühine ekspeditsioonikorpus, mis loodi Esimese maailmasõja ajal.”

      „Kas see eksisteerib tänaseni?”

      „Absoluutselt.”

      Will nägi, kuidas McBride ja Eloni pilke vahetasid.

      „Kui aus olla, siis ma ei teagi, miks see mulle pähe tuli,” ütles Will.

      Kell pool üheksa keerasid nad maanteelt kohalikule teele.

      Eloni sooritas loendamatul hulgal pöördeid. Will nägi vilksamisi väikest linna, mida oli silmanud veebikaardil – New Brightoni Township –, ja tema meeled teravnesid. Siit edasi kulges tee mägede vahelt, ilmestatuna kaugemalt paistvatest lautadest ja talumajadest. Pööranud pikale sirgele teelõigule, tundis Will ära koolini viiva puudeallee, mida oli näinud Robbinsi ekskursioonil.

      „Vaata, Will,” sõnas McBride.

      McBride lükkas katuseluugi lahti. Puud olid viimseni lehtedest paljad, kuid isegi nende raagus oksad moodustasid pea kohale tiheda katusevarju.

      „Ameerika vahtrad ja punased tammed. Legendi järgi on need puud istutanud piirkonna esimesed asukad Lakota siuud, et tähistada oma pühapaika. Enamik neist on kolme- või neljasaja aasta vanused, umbes sama vanad kui meie riik. Kui Washington oma meestega Valley Forge’i all laagris oli, siis olid need puud alles noorukid.”

      Puudega palistatud tee lõpus peatusid nad kivist valvurimaja kõrval autovärava ees. Majast astus välja pruunis mundris suur mees. Ta oli veidi lühem ja mitte nii jässakas, kuid muus osas oleks ta võinud olla Eloni kaksikvend. Mehed kõnelesid omavahel tasandatud häälel keeles, mida Will ei mõistnud. Ta oletas, et tegu on samoa keelega.

      „Ütle tere minu nõbu Natanole,” sõnas Eloni.

      „Hei, hr West, kuidas läheb?” ütles Natano. „Tere tulemast keskusesse.”

      Will vastas tema lehvitusele samaga ja nägi, et Natano kannab vööle kinnitatud kabuuris automaatrelva. Natano tõstis värava ja lasi Eloni läbi.

      Pärast kerget tõusu jõudsid nad laia kausitaolisesse orgu. Raagus puude vahelt võis Will heita esimese pilgu Integreeritud Õppe Keskusele. Fotodel, mida ta oli näinud, polnud keskuse iluga liialdatud. Pigem oli linnak päriselus veelgi kenam. Ere päike, selge sinine taevas ja sädelev luuderohi katsid peamise siseõue hooned läikiva kumaga. Pügatud hekkides ja rikkumata looduses oli viimane kui rohulible õigel kohal. Avalikel aladel, mis hooneid ühendasid, liikus mööda graatsilisi kõnniteid kümneid õpilasi. Kõige keskel seisis lipumast, milles lehvis ühtlases tuulevoos ülisuur tähe- ja triibulipp, uhkelt trimmis.

      Will tundis uuesti sedasama kõhedakstegevat tunnet, mida oli kogenud kodulehte vaadates: ta kuulus siia.

      „Palun otse Kivimaja juurde, Eloni,” ütles McBride.

      Nende tee lookles linnakust eemale, mööda avarast kruusatatud parklast, mida asustasid autod, rodu maastureid ning sinise ja hõbedasega koolibusse. Parkla ümber seisis hulk väiksemaid hooneid, kus toimus vilgas tegevus – see oli ärgas isemajandav kogukond.

      „Need hooned majutavad kogu meie infrastruktuuri,” ütles McBride, „pesumaja, köögid, kommunikatsioon, transport, jõujaamad ja nii edasi.”

      Nad pöörasid läbi paksu metsa kulgevale sillutamata teele, läbisid ala koonduvate mäeahelike vahel ning jõudsid välja lagendikule. Otse nende ees kõrgus ühe mäeseljakuga ühendatud lõpmata suur ja lai, ligi kahekümne meetri kõrgune graniitsammas. See nägi välja nii, nagu oleks hiiglased ladunud kolossaalseid mänguklotse üksteise otsa.

      Sammas tipnes jahmatamapaneva struktuuriga. Kõrgustesse pürgiv puidust, kivist ja terasest ehitatud hoone nägi välja, nagu oleks see tekkinud looduslikult ajatust geoloogilisest massist nende jalge all. Maja oli ühtaegu ultramodernne ning karm ja primitiivne. Allumata ühelegi stiilile, moodustasid hoone elemendid ainulaadse, inspireeriva ja võimsa terviku.

      „Kivimaja,” ütles Will.

      „Pole kahtlustki, kust see oma nime on saanud,” ütles McBride. „Ühendatud maaga. Pürgimas taevasse. Iseloomustab ju direktori tööd, kas pole nii … ja just siin ta elabki.”

      KIVIMAJA

      Will järgnes Dan McBride’ile kalju juurde, mööda terastreppidest, mis keerlesid sammast pidi üles majani. Nad suundusid kivisse raiutud võlvkaare alla ja sealt väikesesse esikusse, kus asus lift. McBride vajutas nuppu ja uksed avanesid.

      „Kas see läheb otse läbi kiviplokkide üles?” küsis Will.

      „Just nii. Meie rajaja dr Thomas Greenwood imetles väga üht arhitekti, kelle nimi oli Frank Lloyd Wright. Oled sa seda nime varem kuulnud, Will?”

      „Ma usun küll.”

      McBride astus Willi järel lifti ja uksed sulgusid. Lifti siseseinad olid kaetud tumeda puidu ja peegelklaasiga. Ukse kohale oli graveeritud lause:

      ÜKSKI OJA EI TÕUSE OMA ALLIKAST KÕRGEMALE.

      „See on tema ütlus. Umbes sada aastat tagasi avas Wright siin lähikonnas Taliesini-nimelise õppekeskuse. Kui dr Greenwood selle koha välja valis, konsulteeris ta Wrightiga Kivimaja osas. Midagi sellist polnud siin riigis kunagi varem ehitatud. Sama kehtib terve keskuse kohta.”

      Samba kivist südamikus kõrgustesse tõustes СКАЧАТЬ