Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kelle riided ja taust viitasid eri ajastutele.

      „Minu eellased,” ütles Rourke. „Meie asutaja ja direktor Thomas Greenwood ning tema poeg Franklin Greenwood.” Rourke osutas konsooltelefonile kirjutuslaual. „Välja helistamiseks vajuta üheksale, Will. Jätan sind omaette.”

      Rourke astus välja. Will arutles endamisi, kas keegi jälgib seda kõnet. Igal juhul jääb neil jälg igast valitud numbrist ja nad saavad vaadata, kas see ühtib avalduses märgituga.

      Will kaalus, kumb oleks suurem risk, kas jääda valega vahele või see, et kes tahes kodus telefonile vastab, võiks kõne abil keskuseni jõuda. Ta otsustas, et helistab, kuid ei räägi rohkem kui minuti. Ta valis oma kodunumbri. Telefon kutsus kaks korda, enne kui tundmatu tuhm mehehääl talle vastas. Will lõi iPhone’il stopperi käima.

      „Westide residents,” kostis telefoni.

      „Jordan või Belinda Westi palun,” ütles Will tavapärasest oktav madalamal häälel.

      „Kes helistab?”

      „Kellega ma räägin?” küsis Will.

      „Olen hr Westi kolleeg.”

      Ta ei kõlanud ühegi töökaaslase moodi, keda Will teadis.

      „Keda ma võin neile teavitada?” küsis mees.

      „Järelevaataja Mullins Phoenixi perekonnaametist Arizonast,” ütles Will.

      Mees kattis käega toru ja kordas kuuldut kellelegi. Hetk hiljem võeti telefon.

      „Belinda West siinpool.” Tema häält kuuldes tundis Will juba tuttavat keeramaajavat vastalisusetunnet. See oli tema, aga polnud ka.

      „Emps, ära ütle midagi, ainult kuula,” ütles Will oma häälega. „Minuga on kõik korras, ära muretse. Olen Phoenixis.”

      „Nad ütlesid, et perekonnaametist. Kas sul on pahandusi?”

      „Minuga on kõik korras. Nad aitavad mind. Kas sinuga on kõik hästi? Kuidas teil seal on?”

      „Ei, Will, me oleme sinu pärast sügavalt mures.”

      „Kes telefonile vastas?”

      Ta kõhkles hetkeks. „Üks mees isa töö juurest aitab meid.”

      „Mis ta nimi on?”

      „Carl Stenson. Kas sa tuled koju? Kas me peaks sinna lendama?”

      „Las ma räägin papsiga.”

      „Ta magab praegu.”

      See oli vale. Will kontrollis iPhone’i: viiskümmend viis sekundit.

      „Ma lähen Mehhikosse,” ütles Will. „Ärge tulge mulle järele. Ärge üritage mind leida. Helistan mõne päeva pärast.”

      Ta pani toru ära ja helistas seejärel California ülikooli loodusteaduskonna üldnumbrile. Sekretär vastas.

      „Tere, ma töötan koolilehe jaoks,” ütles Will. „Üritan tabada kedagi teie osakonnast. Carl Stenson. Ma usun, et ta töötab koos Jordan Westiga.” Vaimusilmas kujutas ta ette, kuidas sekretär kammib töötajate nimekirja.

      „Mul on väga kahju, kuid meil ei tööta kedagi sellenimelist.”

      „Kas olete selles täiesti kindel?”

      „Jah. Kas soovite jätta teate hr Westile? Teda ei ole praegu siin.” Will valmistus toru ära panema „Kuid politsei käis ennist siin ja ma tean, et nad on temaga kõnelenud.”

      Will tardus. „Sellepärast ma helistangi.”

      „Mõtlete eilset sissemurdmist?”

      „Just,” ütles Will kaasa mängides. „Hr Westi kabinetis?” Sekretäri vaikimises oli kuulda tõrksust. „Kui soovite, võime ka mitteametlikult rääkida.”

      „Kogu hr Westi töö võeti kaasa,” ütles ta tasasel häälel. „Failid ja kaks arvutit. Nüüd vaatavad nad kõike läbi, et teada, mis veel kadunud on.”

      „On neil kahtlusi, kes selle taga oli?”

      „Siiani mitte. Kui te …”

      Will pani toru ära. Isa uurimistöö oli varastatud, samal õhtul. Need pidid olema mustade mütsidega mehed. Aga miks? Mis selle kõige taga on? Mille niisuguse kallal võis isa töötada, mis toimunut selgitaks?

      Will tõmbas taskust visiitkaardi ja valis Nandolt saadud telefonil numbri.

      Teisel kutsumisel võeti vastu: „Nando kuuleb.”

      „Nando, siin Will West, tõid mu eile lennujaama.”

      „Kutt, kuidas käbarad käivad? Ma just mõtlesin su peale. Jõudsid eluga Friscosse?”

      „Jah, tahtsin sulle lihtsalt teada anda.”

      „Kuidas siis paps end tunneb?” Will kuulis tuututamist. Nando karjus kellelegi midagi hispaania keeles. „Vabanda, vennas, olen tööl.”

      „Tal läheb paremini, tänan küsimast. Ilmselt jään siiski mõneks ajaks siia, aga meil on üks selline vähe kummaline värk. Kas sa saaksid mulle väikese teene teha?”

      „Absolutimento, milles asi?”

      „Mu isa muretseb, et keegi võib üritada meile sisse murda,” ütles Will.

      „Siin Ojais?”

      „Jah. Ma unustasin ukse lukustada, aga arsti sõnul ei tohiks ta praegu millegi pärast muretseda. Kas võiksid läbi hüpata ja kontrollida, et saaksin isale öelda, et kõik on kombes?”

      „Teeme ära. Mis su aadress on?”

      Will andis aadressi.

      „Sa kasutad seda telefoni, nagu näha,” ütles Nando.„Jälgi jätmata, nii peabki, vennas. Käin hüppan läbi ja annan teada.”

      Will pöördus ja nägi uksel Lillian Robbinsit. Ta kartis, et Robbins oli pealt kuulnud, kuid kui Robbins edasi astus, taipas Will, et ta oli keskendunud hoopis millelegi muule.

      „Pean nüüd lippama,” ütles Will. „Tänud, emps. Räägime hiljem.” Ta pistis telefoni taskusse, enne kui Robbins temani jõudis.

      „Ma pean sult midagi küsima, enne kui seda Rourke’iga arutan,” ütles ta murelikult. „Selle kohta, mis sa mulle eile õhtul septembris tehtud testi kohta ütlesid. Et püüdsid meelega läbi kukkuda. Kas see vastab päriselt ka tõele, Will?”

      „Ma otseselt ei proovinud läbi kukkuda. Ma lihtsalt ei pingutanud õnnestumise nimel.”

      „Aga sinu tulemus ületas kõik teised. Kuidas sai see juhtuda, kui sa isegi ei pingutanud?”

      „Ma ei tea.”

      „Will, olulisem küsimus on tegelikult see, miks sa midagi sellist teeksid?”

      Ta СКАЧАТЬ