Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja öelda. Ta polnud endalt õieti kunagi küsinud, miks oli isa reegli nr 3 nimekirja lisanud. Nüüd aga oli kõik teisiti.

      „Ära tõmba endale tähelepanu,” ütles Will.

      Robbins valis hoolikalt sõnu: „Miks tahtsid sinu vanemad, et teised arvaksid, et sa pole nii tark – erakordselt tark –, kui sa tegelikult oled?”

      „Sina oled psühholoog, eks? See on ju sinu valdkond.”

      „Jah.”

      „Siis ütle sina,” sõnas ta. „Sest mina ei tea.”

      „Nad ütlesid sulle sõna-sõnalt, et hoiaksid end tagasi, ilma pikema selgituseta?” päris ta.

      „Nad ütlesid vaid, et neil on omad põhjused. Jutu lõpp.”

      Dr Robbins vajus hetkeks mõttesse. „Ja pärast seda, kui sinu tulemus ületas kõiki teisi, avastasid sa, et sind jälitatakse.”

      „Jah.”

      „Võib-olla oli neil tõeline põhjus muretsemiseks,” ütles ta.

      „Võib-olla.” Will meenutas oma põrgulikku lennureisi ja mõtles: sa ei tea pooli asjugi.

      „Võin sulle lubada, et siin oled sa kaitstud,” ütles Robbins. „Meil on mitu prominentset perekonda ja me võtame turvalisuse küsimusi äärmiselt tõsiselt.”

      Veel enne, kui Will vastata jõudis, kõndis Stephen Rourke tuppa oma laua juurde, tegemata nende pingelist vestlust märkamagi.

      „Said sa oma vanemad kätte?” küsis Rourke.

      „Jah sain, tänan,” ütles Will. „Nendega oli kõik hästi ja neil oli hea meel kuulda, et olen turvaliselt kohale jõudnud.”

      „See ongi lapsevanemate töö, Will: muretseda oma laste pärast. See ei muutu kunagi.”

      Rourke võttis laualt märkmiku, kritseldas midagi lehele ja ulatas seejärel Robbinsile. Robbins luges seda ilmetult. Rourke asetas oma käe Willi õlale ja juhatas ta ukseni kabineti kaugemas otsas.

      „Nii, Will, nüüd kuuled sa lühendatud versiooni direktori pöördumisest – sellest, millega ma iga õppeaasta alguses uusi õppureid tervitan.”

      Uksest väljudes astusid nad pikka kitsasse koridori, mille mõlema seina moodustasid maast laeni ulatuvad aknad. Ülemistest avatud akendest tuiskas sisse jäine tuuleiil. Ruum vaatas Kivimaja taha linnaku poole, mis kaugemal mäeaheliku tagant paistis.

      „See oli viimane täiendus, mille Thomas Greenwood Kivimajale tegi,” ütles Rourke. „Vaateplatvorm, mis ühendab maja keskusega. Ta tahtis, et see tekitaks siiatulijates kindla tunde. Et nad tunneksid end hõljumas ühtaegu nii ajas kui ka ruumis. Seetõttu nimetas ta selle Lõpmatuse ruumiks.”

      Põrand vappus igal sammul. Willile tulid külmavärinad peale, kui ta taipas, et nad kõnnivad tugevate laudade vahele pandud paksul klaasil. Kolmekümne meetri kaugusel all võis ta näha maapinda; sinna pargitud autod paistsid mänguasjadena. Ruum pidi olema ülejäänud hoonega tugede abil ühendatud, kuid neid ta ei näinud. Tundus, nagu hõljuks Lõpmatuse ruum puhtas õhus. Tema tasakaal vabises nagu vurr.

      „Hr Greenwoodil oli ebatavaline kujutlus, et selle toa külastamine on õpilastele oluliseks meeldetuletuseks,” rääkis Rourke, „et oleksime oleviku reaalsuse suhtes alaliselt valvel. Sest praegune hetk on kõik, mis meil on.”

      Isegi isa poleks suutnud seda paremini sõnastada. Kui aus olla, siis ta oli seda täpselt nende sõnadega öelnud, täpselt. Reegel nr 6.

      „Miks?” küsis Will.

      „Ta uskus, et kogemused, millega kaasneb intensiivne teadvustatus, suunavad mina kõrgema teadvuse poole, umbes nagu signaali võimendi hingele. Ja et üks parimaid vahendeid selleks on ohu tajumine, erinevalt reaalsest ohust. Oletan, et sinu viimased läbielamised võisid sulle sellest aimu anda.”

      Võib-olla see mu häda ongi. Oht on mu aju ära küpsetanud.

      Willil oli tunne, et tema silmad käivad silmakoobastes ringiratast. Tema peopesad kattusid külma higiga. Ta ei mõistnud seda. Kunagi varem polnud tal kõrgustega probleemi olnud, kuid selles kummalises ruumis oleks ta tahtnud laskuda neljakäpukile ja roomata tuldud teed tagasi. Ta tõstis pea, et mitte alla vaadata. Koridor, milles nad seisid, lõppes pimestavast valgusest tulvil toaga.

      „Selle jaoks Tom Greenwood keskuse sada aastat tagasi rajaski: et tulevased riigipead saaksid kohtuda omavahel, või mis veelgi tähtsam, iseendaga. Teda ennast tsiteerides: „oma tulevaste minadega”. Mõtle selle peale.”

      Will noogutas mõistmise märgiks – tegelikult ta ei mõistnud – ja liikus robotlikult edasi, tundes end iga tehtud sammuga üha hapramana. Ta taipas, et eesseisev ruum oli ringikujuline observatoorium, mis oli ehitatud suure keeruka vasest teleskoobi ümber.

      „Maailm on alalises muutumises, Will. Kuid nüüd tormab see edasi sellises tempos, mis on peaaegu üle mõistuse. Iga põlvkond seisab silmitsi üha suuremate katsumuste ja arvukamate kohustustega. Kui inimrass tahab ellu jääda, ei saa me pelgalt kaasa areneda. Me peame arenema piisavalt kiiresti, et säilitada oma edumaad.”

      Koridori lõppu jõudes nad peatusid. Observatoorium nende ees näis nagu pulga otsa torgatud gloobus. Nii seinad, lagi kui ka kogu jalgealune põrand koosnesid selgetest klaastellistest.

      Rourke astus peaaegu nähtamatule põrandale: „Oled sa suutnud minuga seni sammu pidada, Will?”

      Adrenaliin tuikas Willi kõhus. Pilku Rourke’il hoides astus ta sisse. Talle näis, nagu liiguks ta õhus. Ta jõudis antiikse teleskoobini ja proovis end meistritööd uurides ankurdada. Ükskõik mida, et mitte lasta oma peal varre otsast pudeneda.

      „Kui sa vaatad sellel planeedil enda ümber, siis ükskõik, kus sa ka poleks, viiskümmend protsenti inimestest jäävad alla keskmise. Ülejäänud on valdavalt ainult veidi üle keskmise. Ma ei ütle, et selles keskmises oleks midagi halba, sest see pole nii. Kuid matemaatikuna võin sulle kinnitada, et numbrid ei valeta. Erakordsed inimesed on juba definitsiooni kohaselt erakordselt harvad. Inimajaloost teame, et iga avastuse taga, mis on võimaldanud inimkonnal sammu edasi astuda, on kõigist sel hetkel elus olevatest inimestest vähem kui tuhandiku suurune osa ühest ainsast protsendist.”

      Will tundis, et on lähedal täielikule kokkuvarisemisele, mis jätaks halvima mulje mehele, kelle heasoovlikkuse kaotamist sai ta endale praegu kõige vähem lubada. Ta kummardus ettepoole ja vaatas vasest okulaari sisse. Eeldades näha tuhmi kujutist päevasest taevalaotusest, ei suutnud ta tuvastada, mis tema pilgule avanes: silme ees hõljuvad hägusad kerad ja udused värvilaigud meenutasid mikrobioloogia preparaati mikroskoobist vaadatuna.

      Siis ta taipas, et teleskoop oli suunatud poole kilomeetri kaugusel paikneva linnaku asukatele. Ta vaatas õpilaste suurendatud nägusid, justkui oleks need vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel liikumas fokusseeritud alast sisse ja välja nagu kaleidoskoobis.

      „Ja praegusel hetkel, kuna ellujäämiseks tuleb aina rohkem panustada, on tekkinud üha kasvav vajadus leida, harida ja valmistada ette seda tibatillukest protsenti igast põlvkonnast, mis oleks suuteline tulevaste väljakutsetega silmitsi seisma.”

      Ta ei räägi ju minust. See on mingi jabur kosmiline nali. Minust pole planeedi päästmisel СКАЧАТЬ