Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurde ruumi. Selle mõõtmed lõid Willi pahviks. Üüratu neljakandiline aken ulatus katedraaliliku võlvitud laeni. Hingematvad vaated ümbritsevale maastikule – mäed, orud, kaugemal jõgi – avanesid akendeist ruumi mõlemas seinas. Heledal puitpõrandal puhkasid tugeva lihtsa mööbli kogumid. Seintel rippusid tohutud seinavaibad, millesse oli kootud pärismaalaste sümboleid ja hieroglüüfe. Tagaseinas laiutas laeni ulatuv laotud kivikamin, kus lõõmas tuli.

      Lillian Robbins astus neile tervitades vastu. Ta kandis musta seelikut ja säravvalget pluusi, musti sukki ja põlvedeni ulatuvaid musti saapaid. Õlgadele langevad juuksed olid paksemad ja pikemad, kui Will arvanud oleks. Ta haaras mõlema käega Willi õlgadest ja silmitses teda uurivalt.

      „Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta.

      „Jah.”

      „Mul on hea meel, et sa siin oled.”

      „Minul ka.”

      Kamina kõrval asuvast uksest sisenes veel üks mees. Ta oli pikk ja nurgeline, suurte käte ja pikkade sihvakate käsivartega. Ta kandis pruune velvetpükse, väsinud lambanahkset mantlit kahvatu särgi peal ning poriseid ilmanäinud ratsasaapaid, nagu oleks ta äsja hobuse seljast maha hüpanud.

      „See on meie direktor, dr Rourke,” tutvustas Robbins.

      Tal oli lai ja päevitunud, meelsasti värskes õhus aega veetva inimese nägu. Sügavsiniseid silmi raamisid tihedad sasitud hallinevad juuksed. Will oletas, et ta võis olla umbes viiekümne ringis.

      „Hr West. Stephen Rourke.” Tema hääl oli madal ja sõbralik.

      NR 16: VAATA ALATI INIMESTELE SILMA. KINGI NEILE KÄEPIGISTUS, MIDA NAD EI UNUSTA.

      Nad surusid kätt. Stephen Rourke’i käed olid karmid ja tugevad nagu rantšopidajal. Will ei suutnud direktoris leida kübetki akadeemilisust. Näis, nagu võiks ta torkida pussiga hambaid ja tema enesekindlus võrdus täiskindrali omaga.

      Rourke naeratas talle. „Sul on seljataga huvitav teekond,” ütles ta.

      „Seda küll, söör.”

      Dan McBride suundus ukse poole. „Kõike paremat praeguseks, Will. Peatse jällenägemiseni.”

      „Tänan abi eest, hr McBride.”

      McBride lõi Willile kulpi ja lahkus. Robbins palus Willi kamina lähedale sohvale istuma. Nende kõrval laual seisis kandik värskete puuviljalõikude ja saiakestega. Rourke kallas kohvi ja istus tema vastu.

      „Kas sa said need paberid vormistatud, mis ma sulle andsin?” küsis Robbins.

      Will koukis paberid kotist ja ulatas need talle. Ta lappas neid ja Will proovis mujale vaadata. Rourke uuris teda põgusalt.

      „Paljudes kultuurides, sealhulgas ka meie kohalikus Oglala Lakotas,” jutustas Rourke, „peetakse kellelegi huvitava reisi soovimist väikestviisi needuseks.”

      „Pean tunnistama, et viimased kakskümmend neli tundi on olnud tõepoolest … huvitavad,” ütles Will.

      Robbins tõstis pilgu paberitelt ja andis Rourke’ile noogutusega mõista, et kõik on kombes.

      „Mida sa tahaksid meile sellest jutustada?” küsis Rourke.

      ÄRA RÄÄGI KELLELEGI.

      Will tahtis toimida isa hoiatuse järgi, kuid tundis ometi, et võlgneb neile selgituse. Ta oli siin ning tema teada ka elus suuresti tänu nende hästiajastatud huvile ja abile. Kuid kogu tõde – Dave, teisikvanemad, gremlinid ja erilised prillid – tagaks talle kindlasti lukustatud uksega toa Naeruväärsuse Akadeemias.

      NR 63: PARIM VIIS VALETADA ON KAASATA KILLUKE TÕTT.

      „Mu vanemad tahtsid, et ma otsekohe siia tuleksin. Nii ruttu kui võimalik. Nad arvasid, et ma olen ohus.”

      Rourke ja Robbins vahetasid murelikke pilke. Rourke kummardas ettepoole. „Täpsemalt missuguses ohus, Will?” küsis ta.

      „Seda nad ei öelnud, söör. Kuid eile käisid mind kodu juures otsimas mingid inimesed, keda me kunagi varem kohanud pole.”

      „Kirjelda neid mulle.”

      „Ma ei näinud neid lähedalt. Mehed tähistuseta numbrimärkidega mustades autodes.”

      „Kas sa oskad arvata, kes nad olla võisid või mida nad tahtsid?”

      „Ei, söör.”

      „Kas see toimus enne või pärast meie kohtumist koolis?” küsis Robbins.

      „Korra nägin neid ka enne, kuid peamiselt pärastpoole.”

      „Kas sinu vanemad võtsid politseiga ühendust?” küsis Rourke.

      „Võtsid küll,” ütles Will, moonutades tõtt nii vähe kui võimalik. „Pärast seda, kui olin lennujaama poole lahkunud. Siis ma teile helistasingi, dr Robbins.”

      „Nii et sellest siis ka pakilisus,” sõnas Robbins. „Sinu vanemad arvasid, et need inimesed ohustavad sind kuidagi.”

      Will noogutas. Tema kõri oli rääkimiseks liiga pingul. Ta kallas endale veel kohvi, lootes, et nad ei esita enam palju küsimusi.

      „Oled sa oma vanematega täna rääkinud?” uuris Rourke.

      „Veel mitte, söör.”

      „Pead neile teada andma, et jõudsid ilusasti kohale. Küllap tahad teada, kas nendelgi on kõik hästi.”

      „Tahan.”

      „On sul mingitki aimdust, milles asi võis olla?” küsis Robbins. „Või mille pärast nad sinu vastu huvi võiks tunda?”

      „Mitte mingisugust,” vastas Will. Seejärel esitas ta küsimuse, mis oli tal hommikust saadik meeles mõlkunud: „Aga teil?”

      Rourke ja Robbins vaatasid teineteisele otsa. Näis, nagu küsiks mees Robbinsi arvamust. Robbins raputas pead.

      „Samuti mitte,” vastas Rourke. „See, mis sa rääkisid, on rohkem kui murettekitav, Will. Aga ka meil on vahendeid. Ma olen valmis olukorda igati uurima, kui usud, et sellest võiks abi olla.”

      „Tänan, söör.”

      „Mul on tõesti kahju, et oled pidanud midagi sellist läbi elama. Kaugeltki mitte parimad tingimused saabumiseks. Uue õpilase esimene päev peaks olema palju rõõmsam sündmus.”

      „Sellegipoolest on mul hea meel siin olla,” ütles Will.

      Praeguseks – kui nüüd aus olla – on mul hea meel olla ükskõik kus.

      „Meil on rõõm, et oled siin,” ütles Rourke. „Aga tähtsamad asjad kõigepealt: võid koju helistada minu kabinetis oleva telefoniga. Tule kaasa.”

      Dr Robbins tõusis samuti, hoides käes Willi pabereid. „Ma vaatan selle veelkord läbi ja võtan sind lõplikult vastu.” ütles ta kabinetti siirdudes.

      Will läks Rourke’i järel kõrval asuvasse väiksemasse СКАЧАТЬ