Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli just võetud teravama luubi alla. Aja jooksul, mis oli kulunud pileti registreerimisest praeguseni, olid teda jahtivad inimesed jõudnud ilmselt lisada tema nime tagaotsitavate nimekirja. Valvur hoidis Will passi, nagu oleks tegu vinnastatud granaadiga, ja kõndis vaheseinte vahele. Ta näitas seda sinist pintsakut kandvale maailma raskeimale afroameeriklasest naisele. Viimane heitis kiire pilgu Willile. Tema silmist peegeldus sisseharjutatud ükskõiksus. Seejärel saatis ta maapoisi lähedalasuva arvuti juurde.

      Kohe teeb ta kindlaks, et minu nimi on tõepoolest otsitavate nimekirjas.

      Will vaatas selja taha ja nägi mustade mütsidega mehi turvakontrolli juures. Nad takseerisid reisijaid. Ta pööras kõrvale. Valvur kummardus arvuti kohale ja helendava ekraani juures muutus tema nägu kummituslikult valgeks.

      Will suunas pilgu kindlale punktile valvuri õhukeste kulmude vahel. Willi pulss aeglustus. Ta „nägi” oma sihtmärki. Tuline jutt sööstis piki tema selgroogu, voogas kõris ja tulvas seejärel üles, manades esile soovitud pildi:

      pilt arvutiekraanist, kus on Will Westi nimi kustutatud.

      Pilt jõudis kohale. Valvur kissitas silmi ja pilgutas mõne korra. Will saatis talle veel ühe pildi, asendades enda nime uuega: Jonathan Levin.

      Valvur kummardus ettepoole, nagu ei suudaks nähtut uskuda.

      Seejärel püüdis Will esimest korda elus saata sõnu. Just nii. Seesama tüüp, kelle just läbi lasid.

      Valvuri pea ilmus vaheseinte kohale, kael õieli nagu preeriakoeral. Tema silmad vaatasid Willist mööda ärimehe poole, kes oma rataskohvrit väravate juurde vedas. Valvur kõnetas ülemust. Naine tõstis raadiosaatja ja andis korraldused. Maakas ja teised valvurid sööstsid ärimehe poole. Will sirutas käe ja mööda tormates tagastas maakas talle passi. Willi selja taga astusid politseinikud ligi, et sulgeda pääs metallidetektori juurde.

      Will pani kingad tagasi jalga ja torkas sülearvuti kotti. Ta vaatas seljataha. Mustad Mütsid olid kadunud. Ehk polnud nad teda märganud. Will võttis oma koti ja kõndis edasi. Kahekümne sammu pärast möödus ta hirmunud ärimehest, keda põskhabemega maaka juhtimisel jõuga tagasi TSA kontrollpunkti viidi.

      Will keeras ümber nurga. Ta põlved nõtkusid kurnatusest. Vaateväli moondus täppide ja punktide kogumiks. Ta komberdas tualetti, viskas koti seljast ja toetus kraanikausile, hoides sellest kahe käega kinni. Ta pritsis oma tulitavale näole ja kaelale vett.

      Mõttepildid toimivad niisiis endiselt – paremini kui kunagi varem –, aga nende kasutamine teeb mulle täiega ära. Tal kulus toibumiseks viis minutit. Ebakindlal sammul astus ta taas terminali ja ostis suupistete letist kaks võileiba. Pardalepääs oli juba avatud ja lennukitrapi juurde oli moodustunud järjekord.

      Ta astus lennukisse ja leidis oma koha viimase kolmandiku alguses: akna all, paremal pool, vaatega tiivale. Ta tõmbas kotiluku lahti ning võttis sealt iPodi ja kõrvaklapid. Ta kaalus ka iPhone’ilt sõnumite kontrollimist, kuid loobus sellest, meenutades Nando hoiatust.

      Pardaleminek ei võtnud kaua; lend oli enam kui pooltühi. Peamiselt vanurid või igavates ülikondades robotlikud töömesilased, kes olid oma asjadesse süvenenud. Will vajus toolile, sulges silmad ja üritas katkestada peas keerlevat mõttelõnga: kes need mehed on ning mida tahavad nad minust ja minu perekonnast.

      NR 49: KUI KÕIK MUU VEAB ALT, SIIS LIHTSALT HINGA.

      Ta lülitas iPodi sisse ja vajutas popurriile, mille ema oli talle meditatsiooni õppimiseks andnud. Ookeanilained ja sulnid loodushelid segunesid rahustavate muusikaliste fraaside ning paaniflöödi, akustilise kitarri ja kergete trummilöökidega.

      Muusikast oli abi. Willi käed ei klammerdunud enam kramplikult käetugede külge. Tal oli vaja lasta kogu sellel painajalikul päeval minna. Tal oli vaja vaikset ja sündmustevaest lendu, et taas mõistusele tulla ja homsele päevale vastu astuda.

      Esialgu Will peaaegu ei märganudki tema häält – sügavat baritoni, mis muusikaga kaasa resoneeris. See läks järk-järgult valjemaks, segunedes nii märkamatult meloodiaga, et ta oletas, et hääl on alati muusikat saatnud ja ta pole seda lihtsalt varem märganud.

      Hetkeni, mil hääl rääkima hakkas: „Lihtsalt hinga, vaikselt ja rahulikult. Vanim trikk raamatus. Nii see käibki, Will.”

      Madal tärisev hääl sellesama pikantse aktsendiga. Mees oli siiski märkimisväärselt paremas meeleolus kui Willi kodu juures maha pannes. „Püsi oma istmel, vennas. Silmad suletud. Ära reeda end.”

      Will lõi silmad lahti. Kõrvaliste oli tühi. Nagu ka kaks istet teisel pool vahekäiku. Ta upitas vaatama piki vahekäiku ettepoole. Seal, kümme rida eespool, vahekäiguäärsel istmel näitas mehekäsi talle pöialt. Ta kandis nahkset lendurijakki. Vahekäigus paistis raske must hajuvate punaste leekidega saabas.

      Will prantsatas oma istmele tagasi. Nii palju siis sündmustevaesest reisist.

      „Rahu nüüd,” ütles hääl. „Säilita enesevalitsemine ja oleme kombes.”

      „Kes sa oled?” sosistas Will. „Miks sa mind jälitad?”

      „Ma ei kuule sind. Nii see ei käi. Istu paigal. Olen kohe tagasi.”

      Will kiikas vahekäiku ja nägi, et prowler’i mehe iste oli tühi. Mis värk selle hulluga on?

      Vahekäiku taarus viimane reisija – groteskselt ülekaaluline naisterahvas. Ta pungitas välja lilladest veluurdressidest ja vedas enda järel väikeselillelist rataskohvrit. Õhukesed rasvased juuksed tolknesid lohakalt täiskuukujulise näo ümber, mille taustal paistsid tema näojooned miniatuurseina. Õelad ekslevad silmad leidsid õige istekoha – neli rida Willist eespool üle vahekäigu. Pingutusest hingeldades vajus ta oma istmele.

      Valjuhääldist hakkas kostma reisisaatja hääl, mis andis teada, et ollakse õhkutõusuks valmis, ning palus kõik elektroonikaseadmed välja lülitada.

      Will tõmbas kõrvaklapid kõrvast ja lülitas iPodi välja. Lennuk lükkas end väravast lahti ja veeres eemale. Will vaatas uuesti. Prowler’i kutt polnud endiselt oma kohale tagasi jõudnud.

      Võib-olla polegi ta tõeline. Ehk kujutan ma teda lihtsalt ette. Läheneva hullumeelsuse veider holograafiline kõrvalnäht.

      Will sulges silmad ja püüdis meenutada pilti, mida oli varem mehe jaki seljal näinud. Paar pilti liikusid tema silme ees. Üks neist oli looma siluett, kuid ta ei suutnud seda tabada.

      Lennuk kallutas end järsult, kogudes õhkutõusuks kiirust ja surudes Willi vastu seljatuge. Klapid pöörati alla ja lennuk tõusis järsult õhku. Santa Barbara jäi kiiresti maha, rannajoonel valgustite pärlikett. Lennuk jõudis ookeani kohale ja keeras siis tagasi itta. Ta mõtles, kas lennuteekond viib neid ka üle Ojai.

      Teda tabas igati teretulnud aga ootamatu kergendus. Ta oli vähemalt praeguseks pääsenud oma jälitajate eest, ükskõik kes need ka polnud. Ta üritas vaigistada oma meelt ja nautida eufooriat nii kaua kui võimalik.

      Lennuk saavutas vajaliku kõrguse. Kellahelin. Uuesti kostus valjuhääldist reisisaatja hääl, mis ütles, et nüüd on elektroonikaseadmete kasutamine taas lubatud. Will pani klapid kõrva ja kuulas uuesti sama lugu. Ei mingit häält sel korral. Ta tõstis iPodi suu juurde.

      „Oled sa veel seal? Halloo?”

      „Niimoodi iPodi sisse rääkides näed sa veidi nikastanud СКАЧАТЬ