Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kortsutas kulmu. „Jama lugu, väikemees. Mul on kahju.”

      Politseiauto nõelus sireenide huilates mööda. Will teeskles, nagu peidaks näo pisaraid varjates varrukasse, ja keeras aknast eemale. Tema telefon helises. Ta vaatas ekraanile: ISA.

      „Su ema?” küsis Nando.

      „Ei. Vale number.” Ta torkas telefoni taskusse ja hoidis kätt selle peal.

      „Ma kõigest töötan siin, eks. Boss istub täna Palm Springsis.”

      „Ja siis?”

      „Ja siis võib firma poliitika põrgusse kerida. Peame su lennujaama toimetama.”

      Nando haaras leti alt võtmed ja läks ees ukseni. Will järgnes talle, kontrollides ega tänaval ei paista jälitajaid. Nando vajutas puldile ja väikebussi küljeuks liugles lahti. Will hüppas sisse ning vajus lähimale toolile. Nando ronis rooli taha ja käivitas mootori.

      „Mis su nimi on?” küsis Nando.

      „Will. Will West.”

      „Will. Et proovid aidata oma papsi, kui ta samal ajal kuskil kauges linnas vigastatuna lamab? See on pagana vinge.”

      „Tänud, Nando.”

      „Mees, ma armastan oma papsi ka. Ja kui ma teaksin, et ta on mingi pussitatud või kuuli saanud või mingi lavastatud relvatehingu pärast kinni nabitud, teeksin nagu sinagi kõik, et tema kõrval olla.”

      Nando eemaldus teepervest. Kui nad läände suunduvale maanteele keerasid, kihutas neist mööda veel kaks huilgavate sireenidega politseiautot.

      „Mis neid mente täna hammustanud on? Tulime oma pisitüdrukuga Oxnardist siia unisesse linna, et saaks sellise jama eest ära. Mõistad?”

      Will märkas armatuuril pilti tugevakasvulisest naisest, kes hoidis süles kahte pontsakat beebit. Pimedas helendava tahavaatepeegli küljes rippus võnkudes plastmassist hulatantsija ja paar karvaseid musti täringuid.

      „Mõistan,” vastas Will.

      „Minus on tšumaši verd, ema poolt. Tead ju, indiaanlased? See oli varem meie koht, nii et pole ime, eks? Armastan seda linna, mees. See on paradiis. Nad filmisid siin kunagi seda filmi, kuna siin pidi välja nägema nagu see, mis selle koha nimi oligi … üks vana bänd kirjutas sellest laulu, ühest ratturivennast ja tema prouast.”

      „Shangri-La,” ütles Will.

      Nando tegi sõrmenipsu. „Just Shangri-La! My boyfriend’s back and there’sgonna be trouble …”

      „Hey-na, hey-na …”

      „Ja filmis oli Shangri-La see müstiline org, kus elasid mingid igivanad transis tüübid, kes nägid välja kolmkümmend viis. Ainult et nad olid tegelikult sada viis või nii, kuna nad ei stressanud ega põdenud millegi pärast.”

      „See on raamatust „Lost Horizon”,” ütles Will. „Mu isa rääkis mulle sellest, kui siia kolisime. Film on sama nimega.”

      „Ma pean selle üles otsima. On see DVD-l?”

      Willi telefon helises. Ta vaatas numbrit: dr Robbinsi mobiil.

      „Su emps?” küsis Nando.

      „Jah,” ütles Will ja võttis vastu, „kuulen.”

      „Kaheksa nelikümmend viis läheb lend Santa Barbarast Denverisse,” rääkis Robbins. „See on ainus võimalus täna. Jõuad sa sellele?”

      „Jah.”

      „Infos ootab sind nimeline pilet.”

      „Aitäh, siiralt. Sa ei kujuta ette.”

      „See jõuab kohale üksteist. Üritame endiselt leida öist lendu Denverist Chicagosse, kuid selleks ajaks, kui lennujaama jõuad, on see korda aetud. Autojuht tuleb sulle hommikul O’Hare’i pagasilaua juurde vastu … ja Will?”

      „Jah?”

      „Tahame direktoriga mõlemad asja täpsemalt arutada, kui kohale jõuad.”

      „Loomulikult. Näeme siis.”

      „Head lendu,” ütles ta.

      Robbins lõpetas kõne, kuid enne kui Will telefoni ära pani, lisas ta Nando pärast: „Armastan sind, emps. Ikka ja alati.”

      „Kuhu siis?” küsis Nando.

      „Santa Barbarasse. Kolmveerand üheksane lend.”

      „Saab tehtud, vennas. Ja ära oma papsi pärast muretse, eks! Tal läheb kiiresti paremaks, kui ta teab, et temaga oled.”

      Will nõjatus toolile ja hingas sügavalt. Tal oli nälg ning ta värises väsimusest ja pingest. Linnast välja sõites nägi ta Ojai tulesid selja taga kahvatumas ning mõtles, kas näebki neid veel kunagi.

      Mida maagiline piljardikuul selle peale ütleks? Mitte väga tõenäoline.

      iPhone piiksatas: uus teade kõnepostis. Will pani klapid kõrva ja vajutas PLAY. Papsi hääl. Vaikne ja kontrollitud.

      „Oleme sinu pärast tõsiselt mures, mu poiss. See pole sinu moodi niiviisi ära joosta. Aga ma tahan, et sa teaksid, et me pole su peale pahased. Kui see on seotud uue kooliga, siis tea, et me ei sunniks sind midagi tegema vastu sinu tahtmist. Su onu Bill läks eemale kooli ja tal läks väga hästi, aga see on sinu otsustada. Anna meile lihtsalt teada, et sinuga on kõik korras. Ainult see loeb. Enne kui kusagile lähed või midagi teed, anna meile teada.”

      Sõnumi lõpp. Willil polnud onu Billi. Will tundis tohutut kergendust: paps oli endiselt paps. Ja ta ütles talle, et siin pole turvaline. Põgene.

      „Will, sa raadiot tahad kuulata?”

      „Ei, kõik on hästi, Nando.”

      „Näljane? Mul on kindalaekas vett ja pähklisegu.”

      „Seda läheks küll.”

      Nando ulatas tahapoole paki pähklisegu ja pudeli külma vett. Pähklisegule oli lisatud marju ja jogurtihelbeid. Will ahmis selle sisse ja loputas veega alla. Korraga süttisid eespool pidurituled ja liiklus aeglustus.

      „Will, maanteepatrull seab Santa Barbara teeotsale teesulgu. Kui see sind huvitama peaks.”

      Will kummardus ettepoole, et paremini näha. Liiklus oli seiskunud. Nad olid kümne auto kaugusel kolmest risti teele ette keeratud maanteepatrulli autost, mis blokeerisid mõlemat lõunassesiirduvat sõidurida.

      „Mida me tegema peaks?” küsis Will.

      „Kui tahad oma lennule jõuda, ei saa me siin toppama jääda. Näed sa oma selja taga põrandal, kohe istmete vahel, ühte musta rihma?”

      „Näen seda.”

      „Tõmba sellest. Tiri see üles. Kõvasti.”

      Will vabastas end turvavööst ja haaras rihmast. Teise tõmbega СКАЧАТЬ