Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole ja vaatas talle rahulikult otsa. „Kui ma olen lihtsalt segi ja politsei ei jahi sind, võid rahulikult oma kohale jääda. Mul vahet pole.”

      Will hindas Nando rahulikku muretut pilku ja mõtles: kas ma saan sind usaldada?

      „Jah,” ütles Nando.

      „Misasja?”

      „Jah, sa mahud sinna ära. Isegi kotile peaks ruumi jääma. Mis su mobiilinumber on?”

      Will andis talle numbri. Ta pressis oma koti pakiruumi põrandat katvale vaibajupile ja keeras end koti ümber. Napilt, aga siiski mahtus.

      „Tõmba rihmast ja hoia sellest kinni,” juhendas Nando. „Pane telefon hääletu peale ja kõrvaklapid kõrva. Kõllan sulle moblale.”

      Will tõmbas luugi kinni ja kadus pimedusse. Ta klõpsas telefoni, mis täitis ruumi kahvatuvalge valgusega. Ta oli igast küljest ümbritsetud mustast vormitud metallist. Ta kuulis, kuidas buss edasi nihkus ja kummid otse tema all sõiduteed kriipisid. Willi telefon värises. Ta vastas ja kuulis kõrvus Nando häält.

      „Neli autot veel. Nüüd rahu, teeme ära. Panen su valjuhääldile.”

      Will kuulis, kuidas Nando telefoni armatuurile kinnitas ja Lakersi mängu peale lülitas. Iga paarikümne sekundi järel liikus buss mõne meetri edasi. Will vaigistas oma hingamist, sulges silmad ja keskendus sellele, mida kuulis: automaatselt avanev aken, liiklusvool põhja Ojai poole. Nad veeresid edasi ja peatusid veelkord. Ta kuulis samme ja seejärel käskivat mehehäält.

      „Kuhu suundute?”

      „Korjan LAXist reisijad peale, ohvitser.”

      „Laske palun tagumised aknad alla.”

      „Loomulikult, söör.”

      Will kuulis, kuidas Nando akna alla lasi ning patrullohvitseri saabaste krudinat, kui see bussi tagaosale lähenes.

      „Kas tee on eespool kinni või miskit?” küsis Nando.

      „Ei,” ütles patrullija.

      Will kuulist teist saapapaari. Miski sõitis auto alla. Ta kujutas ette ratastel uurimisseadeldist nurkpeeglitega. See peatus täpselt tema all.

      „Kas teil on varukumm kaasas?”

      „Alati, söör,” ütles Nando.

      „Astuge palun autost välja, söör.”

      Will tõmbas end pingsalt kerra, oodates iga hetk koputust süvendile ja käsklust välja tulla. Vaikuse katkestas aga hoopis teine hääl, mis pani tema südame taguma: käre, summutamata V-8 möirgas nende selja taga. Järgnes kõhedakstegev paus ja seejärel tohutu purunemisheli; siis mootorimüra eemaldus. Kaugel teispool teetõket.

      „Vau,” ütles Nando.

      Teepatrulli ohvitserid koukisid oma peeglid auto alt välja ise valjusti raadiosaatjatesse hüüdes. Hetke pärast kihutasid nende maasturid sireenide huilates lõuna poole.

      „Hoia kinni,” ütles Nando telefoni. „Oleme taas liikvel.” Buss liikus edasi, kogudes tasapisi kiirust.

      „Sa oleks pidanud seda nägema. Päris hull.”

      „Sada viiskümmend kilomeetrit tunnis sõitev hot rod, mis lendas üle teetõkke?”

      „Kutt tegi neile Evel Knievelit. Õhkutõus, mees! Lendas üle kolme maasturi, maandus neljanda katusel, sõitis kapotti mööda alla maanteele ja tuiskas minema nagu rakett. Mina olin terve see aeg umbes et, kas ma näen seda ikka ilmsi?”

      Will kuulis suunatule plõksumist. Buss keeras paremale ja ta teadis, et nad on jõudnud teele, mis viib neid kirdesse Santa Barbarasse.

      „Tule välja, Will. Õhk on puhas.”

      Will lükkas luugi lahti, sirutas oma krampis jäsemeid ja liikus pimeduses ettepoole.

      „Sa oled siis seda prowler’it varemgi näinud?” küsis Nando, heites pilgu peeglisse tema poole.

      „Täna varem. Linnas.”

      Will kuulis kõrvus piiksatust. Ta vaatas telefoni. Sellele ilmusid sõnad:

      PÕGENE. KIIRESTI. OTSIN SU ÜLES.

      See polnud sõnum. Lihtsalt suured trükitähed, ei midagi enamat. Prowler’ilt?

      „Kes see tüüp on?”

      „Pole aimugi,” ütles Will. „Mis sa arvad, kas nad otsivad mind lennujaamast?”

      „Mõnda aega jahivad nad nüüd seda prowler’it. See on praeguseks ilmselt juba Oxnardi all-linnas. Ootamas drive-in’is burgerit.”

      Nad mõlemad naersid pisut. Sõnad Willi telefoni ekraanil hajusid. Korraga jõudis talle kohale: prowler’i kutt on austraallane. See ongi see aktsent, mida ta ei osanud ära mõistatada. Järgmine küsimus: kas ma tahan, et ta mu üles otsib?

      „Lülita oma telefon kohe välja,” ütles Nando. „Mitte ühtki kõnet rohkem.”

      „Miks?”

      „Neis on GPS. Helistades või sõnumeid saates oled võrku ühendatud ja nad saavad su IP-aadressi järgi lähima masti määrata. Panevad su millimeetri pealt paika.”

      „Ma ei teadnudki.”

      „Keegi ei tohiks teada. Suuremat sorti Suure Venna värk. Nad saavad jälitada iga kõnet, sõnumit, leida sind suvalisel hetkel. Kaamerat, kalendrit ja muud säärast võid kasutada, aga võrgus ei tohi olla. Ei mingeid kõnesid.”

      Will lülitas telefoni välja, tundes end tükk maad haavatavamana.

      „Rääkisid sa kellelegi veel, kuhu sa lähed?”

      „Ei,” vastas Will. „Arvad, et on OK?”

      „Ma arvan, et pääsesime puhtalt minema,” ütles Nando.

      Ta püsis kiiruspiirangutes, kui nad pöörlesid ja keerlesid Casitase järve ümbritsevatel mägiteedel. Will võitles vastupandamatu tungiga silmad sulgeda, kuid siis meenus talle:

      NR 41: MAGA, KUI OLED UNINE. KASSID TEEVAD UINAKUID, ET NAD OLEKSID ALATI KÕIGEKS VALMIS.

      Kolmkümmend minutit hiljem ärkas Will täiesti erksa ja hämmastavalt puhanuna. Nad olid jõudnud osariikidevahelisele teele, mis kulges Santa Barbara lähedalt piki rannikut põhja poole. Ta nägi vasakul valgeid laineharjasid, kuupaistel helendavat avamerd ja kaugemal vees kõrguvaid naftaplatvorme, mis särasid kui jõulupuud.

      „Kui lennujaama jõuad,” ütles Nando, „osta tavaline must kott ja tõsta oma kraam sinna ümber. Sinu praegusel kotil on kooli logo peal. Viska võistkonna pusa ka minema. Vaata endale poest midagi turistilikku ja mingi muu peakate. Tõmba see silmini, et su nägu nii hästi turvakaameras kätte ei paistaks.”

      „Hüva.”

      „Lennukisse pääsemiseks on sul ikkagi pildiga dokumenti vaja. Võltsitut on hilja muretseda, kuid СКАЧАТЬ