Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis doktorilt küüdi palumisest.

      „Kui kiiresti ma võiksin alustada?” küsis Will.

      „Keskuses? Kas see tähendab, et oled nõus?”

      „Jah.”

      Will jõudis tee lõppu, kus mäed vastu tulid. Ta keeras vasakule ja lendas kallakust alla linna poole, kogudes kiirust, nii et ületas isegi oma hommikuse tempo.

      Kus oli see kõhedusttekitav hot rod’iga tüüp nüüd, kus mul tõesti küüti oli vaja?

      „Las ma kõigepealt ütlen, et mul on tõeliselt hea meel,” lausus dr Robbins, „ja et sinu küsimusele vastata, siis järgmine semester algab jaanuaris. Meil oleks hea meel, kui siis üle tuleksid.”

      „See võib nüüd kõlada veidi veidralt.”

      „Lase kuulda.”

      „Ma tahaksin alustada homme.” Kõik, mida ta mäest alla tuhisedes kuulis, oli tema enda hingamine. Ta lasi telefoni alla, võttis kiire kurvi ja tõstis telefoni taas kõrva juurde: „Ma ju hoiatasin, et see võib kõlada veidralt.”

      „Olen hullematki kuulnud,” kostus teiselt poolt. „Kuigi mitte palju. Nii et sa tahaksid üle tulla kohe.”

      „On see võimalik?”

      „Sinu ärakirjad on meil olemas. Ma oletan, et sinu vanemad on nõus; see on ikkagi perekondlik otsus?”

      „Sada protsenti.”

      „On nad avaldusele alla kirjutanud ja täitnud kõik vajalikud paberid?”

      Meelespea: järgmisel võimalikul hetkel võltsi nende allkirjad. „Need on mul kaasas.”

      Kaugusest kostus läheneva helikopteri madalat bassipõrinat. Seejärel sireenid. Ta kontrollis stopperit: neli minutit. See käis küll kähku. Varsti on mendid üle Ojai laiali, siis Ventura šerif ja California maantepatrull. Kui ma ei hoia oma edumaad.

      „Mainisite ka, et kataksite mu reisikulud,” ütles ta.

      „Nii see on.”

      „Seega, kui see liialt tüli ei tee, tahaksin tänasele lennule jõuda.”

      Robbins viivitas: „Will, on sul seal ikka kõik korras?”

      Ka Will kõhkles. „See on osa sellest pikemast jutuajamisest, mida tahtsite pidada.”

      Ärilinnaku põhjaosa kaudu, kus kõik poed olid juba suletud, oli ta jõudnud rekordilise ajaga linnapiirile. Ta seisatas hetkeks ja toetas end pimedal kõrvaltänaval vastu seina, et hinge tõmmata. Robbinsi vaikusest järeldas ta, et vaja oli tõhusamat veenmist.

      „Te aitasite mind täna,” ütles ta vaikselt. „Aitasite mul mõista, et pean tegema oma elus … tõelise kannapöörde.”

      Järgmine paus.

      „Ma pole seda palunud,” jätkas Will. „Täna hommikul polnud mul keskusest aimugi. Teie tulite mind otsima. On sel siis vahet, kas alustan homme või seitsme nädala pärast?”

      „Polegi vahet, Will. Lihtsalt …” Ta vakatas.

      Aeg viimane mängu panna.

      „Muide, see test septembris. Meile anti selleks kolm tundi, aga mul kulus kõige rohkem kakskümmend minutit. Ausalt öeldes ma isegi ei pingutanud.”

      Will kuulis, kuidas helikopter lähemale jõudis ja allapoole laskus.

      „Ja mis värk nende sõrmejälgede ja DNA-prooviga on, mis te mult hommikul oma võlutahvlikesega võtsite? Mille jaoks koolil neid veel vaja on?”

      „Sa arvad, et selles oli asi?”

      „Ma tahan öelda, et ei hooli, mis see oli. Te tahate mind sinna ja mina olen nõus. Ma ei küsiks, kui mul seda tegelikult vaja poleks.”

      „Ütle mulle, mida sul vaja on … täpsemalt.”

      „Lennukipiletit. Lähimast lennujaamast, kust sinna saaksin. Ja kohe.”

      Ta vaikis ja ütles siis: „Ma tahan aidata, Will, kuid pean rääkima direktoriga. Kas võin sulle viie minuti pärast tagasi helistada?”

      „Jah.”

      Ta pani ära. Kaugusest kostus veel sireene, mis lähenesid kolmest suunast. Ta oli peatunud teisel pool teed kohaliku taksofirma kontorist. See oli väike firma, mis teenindas orgu ja tegi sõite ka lõunapoolsetesse lennujaamadesse. Nende aknais põles tuli, kuid kontor oli tühi. Kõnnitee ääres seisis firma logoga väikebuss.

      Helikopteri valgusvihk libises üle kõrvalkvartali hoonete ja puulatvade. Will tuli oma pelgupaigast välja ja läks üle tee taksofirmasse. Kui ta sisenes, kõlas vanamoeline kell.

      Kogukas kitsehabemega latiino tuli tagatoast. Varrukatest ja pluusikaelusest piilusid keerukad tätoveeringud: okastraat, mille serv nägi välja nagu tiivasuled, odaots. Tikitud nimesildilt firmasärgil võis lugeda NANDO.

      „See on heli, mida naljalt juba ei unusta,” ütles Nando. „Ei tahaks olla see, keda need kurivaimud jahivad.”

      Will rebis end seinast eemale ja astus leti äärde, naeratades süütult ja üritades endas üles äratada usinaimat maleklubi nohikut.

      „Tõsi ta on. Jah. Päriselt ka,” ütles Will. „Mis värk sellega on? Tere.”

      Nando takseeris teda ülalt alla. „Kuidas läheb?”

      „Hästi, hästi. Palju siit lennujaama tuleks?”

      „LAXi on nelikümmend dollarit, Santa Barbarasse kakskümmend. Kumba vaja on?”

      Will uuris oma telefoni. „Ma ootan kõnet, et teada saada. Kas nii ei võiks, et lahkume kohe ja tee peal selgub, kuhu minek.”

      „Ei. Nii ei lähe.”

      „Miks siis?”

      Nando pani käed rinnal risti ja osutas kummalegi poole: „Eri suunad, mees.”

      „Kuid ma saan enne teada, kui otsustama peame, kuhu pöörata.”

      „Ütlesin sulle LAXi kohta nelja inimese hinna. Kuid me ei tohi lahkuda tühja autoga.”

      „Kas LAXi läheb veel keegi?”

      „Hetkel mitte.”

      Nando jäi endale kindlaks, ilmetu ja vankumatu nagu Lihavõttesaare kalju. Ta oli isegi seda nägu. Sireenid kostusid valjemalt.

      „Mis ühe reisija hind oleks?” küsis Will.

      „Matti jagad? Palju on neli korda nelikümmend.”

      „Sain aru. Võin anda kuuskümmend viis.” See oli peaaegu pool kogu tema rahast.

      „See ei kata bensurahagi, sõber.”

      „Vaata, asi on selles, et sain just teada, et mu isaga juhtus raske СКАЧАТЬ