Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Helista praegu sellega,” ütles ta.

      „Kindel? Ma ei taha sult telefoni ära võtta.”

      „Ära muretse. See pole päris minu, saad aru? Sel on kaamera ja klahvidega saad sõnumeid saata.”

      Kui nad lennujaama jõudsid, võttis Will rahakoti.

      „Pane see ära,” ütles Nando. „Mul pole su raha vaja.”

      „Aga ma pean sulle tasuma, Nando. Mis sa muidu oma bossile ütled?”

      „Ja kuidas ta seda teada peaks saama? Kõik on kombes. Ma leian tagasiteeks kedagi ja küsin neilt topelt.”

      Nad naersid jälle. Paar minutit enne kaheksat sõitis Nando Hispaania stiilis lennujaama ette kõnnitee äärde. Küljeuks liugles lahti.

      Will kõhkles. „Miks sa mind aitasid, Nando?” küsis ta. „Sul polnud vaja midagi teha.”

      Nando pööras tema poole, suured pruunid silmad pärani ja tõsised. „Mul on hea meel, et sa küsisid,” ütles ta. „Kui ma olin väljas ja kui see kopter üle lendas, kuulsin oma peas üht häält. Ma oleks olnud nagu transis ja hääl segunes mõõgaterade kõlinaga. See ütles, et järgmine inimene, kes uksest sisse astub, on väga tähtis. Nagu inimajaloo mõistes tähtis. Et neil on vaja minu abi ja mul tuleb tõsiselt näidata, mis puust ma olen. Või tähendab see maailma lõppu.”

      Will neelatas. „Päriselt või?”

      „Ei, ma ainult jaman sinuga, Sherlock!” ütles Nando. „Kes sa oma arust oled, LeBron James või miski? Kas te pole kuulnud? Tema on väljavalitu. Sa jäid täitsa uskuma, eks.”

      „Jah, ära tegid.”

      Nando naeratus kadus hetkega. „Ma räägin täiesti tõsiselt, cabrón. Ma kuulsin häält.”

      „Nüüd ajad sa mulle hirmu nahka.”

      „Aga ma ei oleks seda kuulanud, kui sa mulle meeldinud poleks, mees. Sul on aus nägu ees.” Nad surusid kätt ja Nando andis talle oma visiitkaardi: NANDO GUTIERREZ, OJAI TAXI COMPANY. „Helista, kui pärale jõuad. Anna teada, kui papsiga kokku saate, eks. Luba mulle. Ma tahan sust veel kuulda.”

      „Küll kuuled.”

      „Vaya con Dios, mu sõber,” ütles Nando.

      „Ja ütle Luciale ja Angelitale, et nad võivad oma isa üle väga uhked olla,” ütles Will välja ronides.

      „Tänud,” ütles Nando. „Oota, ma ei usu – mees, ma ei öelnud sulle oma tütarde nimesid.”

      „Tõsi?” ütles Will lehvitades ja astus eemale.

      „OK, see on küll veider. Kuidas sa teadsid? Hei, kuidas sa teadsid?”

      Will kehitas vaid õlgu. Tegelikult ta ei teadnud, kuidas ta teadis, lihtsalt teadis ja kõik. Ta viskas koti õlale ja suundus terminali.

      NR 28: LASE INIMESTEL END ALAHINNATA. NII EI TEA NAD KUNAGI KINDLALT, MILLEKS SA VÕIMELINE OLED.

      Kaks minutit pärast seda, kui Will lennujaama oli sisenenud ja Nando lahkunud, peatus tee ääres must sedaan.

      DAVE

      Nagu dr Robbins oli lubanud, ootas Willi kassas pilet Denverisse. Ühtlasi oli ta reserveerinud ühendava lennu Chicagosse, mis pidi lahkuma Denverist südaöö paiku. Will näitas oma passi ja ametnik ulatas talle mingeid küsimusi esitamata pardakaardid.

      Enne turvakontrolli hüppas ta läbi kingipoest ning ostis odava musta reisikoti, halli pusa ja hariliku pesapallimütsi. Tualetis vahetas ta oma riided ja kolis kogu oma varanduse vanast kotist uude. Ruumi jäi ülegi, nii et ta toppis oma vana koti kõige peale, enne kui luku sulges. Ta tõmbas mütsi pähe, vaatas end peeglist ja astus välja.

      Terminal oli peaaegu inimtühi, tema lend oli üks viimastest. Will näitas turvaväravas tüdinud naissoost TSA valvurile oma passi ja pardakaarti. Too vaatas talle otsa, lõi templi passi ja suunas ta ümber nurga viivate köite vahele. Will oli lennanud vaid kaks korda, mõlemad korrad enne 9/11, kui ta oli alles väike laps. Iga kord, kui nende pere kolis, olid nad liikunud autoga.

      Pika roostevabast terasest laua ääres, mis toitis röntgenimasina linti, ootas kuhi plastkandikuid. Willi ees seisev ärimees võttis ära kingad, käekella ja vöö, viskas need kandikule ning tõstis oma jaki kõige peale. Teisele kandikule laadis ta oma koti, mobiili ja sülearvuti ning suunas need konveieri lindile. Koti küljes olevalt sildilt võis lugeda JONATHAN LEVIN.

      Will astus laua juurde ja toimis samamoodi. Levin ootas metallidetektori juures valge joone taga. Ta ulatas passi sealsele TSA valvurile, kõhnale justkui kantrilaulust välja karanud kõõrdsilmsele ja piitspeenikeste tätoveeritud käsivartega maapoisile. Võttes oma tööd üleliia tõsiselt, liikus ta pilk mitu korda passi ja mehe vahet. Seejärel ulatas ta passi tagasi ja saatis Levini detektorist läbi.

      Will vaatas tema selja taha. Kaks mustades mütsides ja mustades jakkides meest liikusid ringi, vaadates turvameeste poole. Willi polnud nad veel märganud.

      Will tõmbas mütsi silmile ja astus valgele joonele.

      Võib-olla on see juhukontroll ja neil pole aimugi, et ma siin olen. Võib-olla ei saa nad mulle järgneda, kui ma turvakontrollist läbi olen pääsenud.

      Kui tema kandikud röntgenisse sisenesid, meenus talle, et oli jätnud taskunoa ja metallist linnu kotti. Mõlemad oleks tekitanud küsimusi, mida ta endale lubada ei saanud. Ta vaatas noort naissoost valvurit, kes pingsalt monitori silmitses.

      Usalda oma väljaõpet.

      Kui Will oli alles väike, noorem kui viieaastane, olid tema vanemad avastanud, et tal oli ebatavaline ja hämmastav võime: ta suutis „lükata” pilte enda meelest otse teiste inimeste omasse. Ta ema taipas seda siis, kui tema pähe hakkasid ilmuma pildid: lelu, jook, küpsis. Lõpuks sai ta aru, et Will üritas talle mõista anda, mida ta tahtis.

      Sellest ajast peale aitasid vanemad tal oma oskust välja arendada, alguses mänguna ja hiljem tõsisemalt. Nad olid talle õpetanud, et ta ei tohi oma võimet teiste peal kasutada, sest see oli ebaeetiline ja vastuolus reegliga nr 3: ÄRA TÕMBA ENDALE TÄHELEPANU.

      Välja arvatud juhul, kui ta oli suures hädaohus. Nagu praegu.

      Will tundis monitori taga istuvat tüdrukut vaadates, kuidas tema süda on rinnust välja kargamas. Peale oma vanemate polnud ta varem kellegi pähe proovinud pilti saata. Kui Willi kott oli jõudnud masina südamikku, peatas tüdruk masina ja kummardus lähemalt vaatama.

      Hambahari. Äratuskell.

      Will keskendus, vaikselt ja värisedes, ning lükkas need pildid tüdruku meelde. Ta tundis, kuidas need kohale jõudsid. Hambaharijaäratuskell asendasid noa ja linnu.

      Hetk hiljem nõjatus ametnik taas tahapoole ja käivitas lindi. Willi kandikud ilmusid teisel pool masinat nähtavale. Kergendustundega pöördus ta maakast TSA valvuri poole, kes teda külmalt silmitses. Ta küsis Willi passi. Will ulatas selle. Mees vaatas seda ja silmitses teda teravalt. Willi kaelal tõusid juuksekarvad püsti.

      Valvur liikus teisele poole detektorit ja viipas Willile. СКАЧАТЬ