Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on jälgi veel praegugi. Seinu katsid kolme meetri kõrgused marmorplaadid.

      Aastail 270–275, kui valitses keiser Aurelianus, läks elu Rooma impeeriumis järjest keerulisemaks – kodusõjad, provintside rahutused ja barbarite sissetungid muutusid lausa igapäevasteks. Igavest Linna oli vaja kaitsta ja Hadrianuse mausoleumi vägev kivine trumm ehitati ümber kindluseks.

      Aurelianusel läkski korda riik mõneks ajaks ühtsemaks muuta, kuid langus oli alanud, barbaritest ründajad hõivasid Rooma ning rüüstasid ja lõhkusid kõik, mis ette jäi. Kindluseks muudetud Hadrianuse mausoleumi ootas sama saatus. Pühaks peetud urnid lõhuti, pronksist ja marmorist kujud heideti müüridelt alla.

      On’s järgnev nüüd müüt või legend, kes oskab öelda. 590. aastatel tabas Roomat hull katkuepideemia ja taevastelt jõududelt abi palumiseks korraldanud paavst Gregorius Suur piduliku protsessiooni. Kui rongkäik kindluseks muudetud Hadrianuse mausoleumi juurde jõudnud, ilmunud rahvahulga kohale taevasse ingel, kes pistnud oma leegitseva mõõga tuppe – liigutus, mis pidi tähendama jumala andeksandmist. Sellest peale kutsutaksegi kindlust Püha Ingli nimega – Castel Sant’Angelo.

      Salakäik Vatikani müüris

      Rooma oli sajandeid kiriku- ehk paavstiriigi pealinn. Nende sajandite jooksul paavsti võim kord tugevnes, kord nõrgenes, kuni 15. ja 16. sajandi vahetusel sai sellest majanduslikult päris mahajäänud linnast renessansi – taassünni – keskus. Kuid paavstid valitsesid ikka kõige, ka kunstielu üle ning ilma nende teadmise ja nõusolekuta ei loodud Roomas ühtki suuremat kunstiteost. Vaid paavst otsustas, mis on ilus, õige ja vajalik. Ehitiste puhul asetati esikohale ikka kirikud ja kabelid ning paavstide hauamonumendid.

      Arhitekt ja maalikunstnik Giorgio Vasari on 16. sajandil kirjutanud: „Selleks, et kristlastele kirikuid ehitada, ei hävitatud vaid kunagiste ebajumalate templeid. Püha Peetruse basiilika kaunistamiseks võeti kasutusele isegi Hadrianuse mausoleumi, praeguse Sant’Angelo kindluse kivisambad. Nagu ka palju muud, millest praegu on järel vaid riismed.”

      Sant’Angelo kindluse tohutut kivitrummi ei suutnud Roomas pikalt kestnud rasked ja armetud ajad siiski varemeiks muuta. Hirmuäratavalt vägeva, suure ja tumedana seisis see Vatikani lähedal ka siis, kui Michelangelo esimest korda rüüstatud Igavest Linna nägi. Aegade jooksul on selgunud, et seda kindlust oli paavstidel vägagi vaja.

      Igaüks, kes Tiberi läänekaldal seisva Sant’Angelo juurest Vatikani sammub, paneb kindlasti tähele tänava ääres kulgevat pikka ja kõrget müüri. See näib tavalise sakilise äärega linnamüürina. Vaevalt oskab keegi kujutleda, et müüri sees on pikk, kitsas, võlvitud galerii, mis viib Vatikanist otse Sant’Angelo kindlusse. Roomlased kutsuvad seda käiku nimega Passetto, mis tähendabki väikest käiku.

      Esimese kaitsemüüri ehitas siia idagootide kuningas Totila juba 6. sajandil. Sellest on tänaseks järel üksikud kivid. Ka paavst Leo III käsul 7. sajandil rajatud kaitsevall ei püsinud kaua. Aastal 846 rüüstasid saratseenid Vatikani ja viisid kaasa tollase Peetri kiriku aarded. Tõkestamaks uusi sarnaseid rünnakuid, laskis paavst Leo IV ümbritseda 850. aastatel Vatikani müüridega. Nende pikkus oli kokku 3 kilomeetrit ning 44 kaitsetorni muutsid nad hirmuäratavalt hambuliseks. Praeguse Passetto müür moodustas kaitsevallist vaid väikese osa. Galerii ehitamise sellesse müüriossa lõpetas paavst Aleksander VI aastal 1492.

      Kui paavstidel oli kiire

      Päris üllatav oli näha, et Vatikanis polegi kõik nii pühalik. Seal leidub ka üht-teist inimlikku ja maist ning isegi naljakat. Ma ei mäleta täpselt, oli see nüüd Vatikani muuseumis või mujal Vatikani ruumides, kus seinal rippus paar väga ootamatut ja toredat sketši tundmatust paavstist, kes on kahe käega tõstnud kõrgele oma piduliku rüü, paljastades sääred ja sandaalides jalad, ning kiirustab, kõrge paavstimüts viltu peas, mööda koridori edasi. Sellised pildid aitavad ehk elustada kujutlust Passettost, 800 meetri pikkusest käigust, mis viib Vatikanist Sant’Angelo kindlusse.

      Mõne paavsti on käik tõesti ka päästnud. On teada, et toosama Aleksander VI, kes galerii valmis laskis ehitada, pidi paar aastat hiljem, aastal 1494, kiiruga Vatikanist varju minema, sest prantslaste väed olid linna tunginud. Sama lugu kordus paavst Clemens VIIga aastal 1527, kui Charles V palgasõdurid ligi aasta Roomas märatsesid. Paavst Clemensil läinud päris kiireks, sest võitlus tema šveitsi kaardiväelastest ihukaitsjate ja sõdurite vahel käinud juba Peetri kiriku treppidel.

      Aastast 1845 on säilinud Giuseppe Gioachino Belli värsid, millel nimeks „Sant’Angelo kindluse Passetto”. Need värsid ütlevad vabas vormis tõlgituna järgmist. Tahaksid sa teada, mis kummaline koridor viib Peetri kirikust kindlusse, kus õhk on värskem? Võin sulle öelda: kõige kõrgem ja püham siin maa peal, siis teadagi paavst, hoiab seda endale juhuks, kui tal peaks tekkima soov peitust mängida. Kindluses võib püha isa end hästi tunda: ühelt poolt kaitseb teda veinikeldri hooldaja, teiselt kokk. Ning valge ja kollase lipu alt – selline oli noil aegadel kindluse kohal lehvinud Vatikani lipp – võib ta kergesti jagada nii õnnistusi kui ka kahuripauke.

      Sellised lood on siis Sant’Angelo kindlust ja Vatikani ühendava pika käigu, Passettoga.

      Tohutu tume ingel Rooma kohal, kas kaitseb või ähvardab?

      Paavst Leo X laskis Sant’Angelo kindluse kabeli kaunistamiseks luua imeilusa madonnakuju. Selle raius marmorist Michelangelo õpilane Raffaello da Montelupo. Nagu ka ingli ümara hiigelkindluse katuselt tõusva kõrge massiivse kesktorni tippu, üles Rooma kohale. Raffaello 1536. aastal loodud kivist peaingel Miikael hoidis käes mõõka, tema tiivad olid tagasihoidlikult seljal ning ilme väärikas.

      Paavst Paulus III tegi Raffaello da Montelupole ülesandeks raiuda marmorist veel 12 inglikuju, mis pidid keiser Hadrianuse ajal ehitatud silda kaunistama. See sild viib üle Tiberi jõe otse Sant’Angelo kindluse juurde. Silla nimi on aegade jooksul muutunud, nüüd on see Püha Ingli sild – Ponte Sant’Angelo. Raffaello da Montelupo sillapostidel seisnud inglid asendati paavst Clemens IX tahtel 1669. aastal uutega. Nende looja oli Gian Lorenzo Bernini.

      Raffaello peaingel Miikael Castel Sant’Angelo tipus sai kannatada ja seisab nüüd kindluse siseõuel. Üleval linna kohal aga laiutab tiibu uus, aja jooksul ähvardavalt tumedaks tõmbunud hiiglaslik pronksist peaingel. Just sellisena, nagu teda oli kirjeldatud iidses legendis. Uue ingli valmistas flaamlasest skulptor ja arhitekt Peter Anton von Verschaffelt ning ta asetati oma kohale aastal 1753.

      Vägev peaingel seisab praeguseni seal kõrguses, tohutud sulgjad pronkstiivad ähvardavalt, aga võib-olla hoopis kaitsvalt laiali, paremas käes pea kohale tõstetud mõõk, vasakus mõõgatupp. Võiks arvata, et kohe pistab ta mõõga tuppe ning rahu on taas maa peal ja Igavene Linn inglite kaitse all.

      Tohutu suur, tume ingel määratu kivikindluse tipus tundub hirmuäratav ja samas ilus, eriti siis, kui Roomale laskub hämarus. Ta tõmbab sind ligi maagilise jõuga ja sunnib ennast vaatama. Kas ta kaitseb või ähvardab? Milline on tema sõnum? Inglid on ju sõnumitoojad.

      Hauakamber, kindlus, vangla ja pelgupaik

      Pimedal keskajal olnud Sant’Angelo kindluse elu sama segane ja rahutu kui Igavese Linna oma. Pikki sajandeid asus selles kivikolossis vangla. Küllap kadus lootus nende inimeste südamest, kelle taga sulgusid rasked uksed. Kuus aastat peeti siin vangistuses Giordano Brunot. Siin kandsid oma karistust Benvenuto Cellini, Stefano Porcari ja isegi tulevane paavst Paulus III. Hukkamised viidi läbi väikeses siseõues.

      Kui aga paavst oli sunnitud oma rüü hõlmad pihku haarama ning läbi Passetto Vatikani hiilgusest Sant’Angelosse põgenema, ootasid teda siin väärilised ruumid, kus elada ja olla. Paavst Clemens VII vannituba asub kauni poolkaarekujulise СКАЧАТЬ