Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Gian Lorenzo Bernini hiigelsuur, pilkupüüdev baldahhiin Peetri kirikus on nii uhke, et kipub varju jätma muu kunsti, mida hoone täis on. Värviline mosaiik, tohutud marmorkujud kümnetes ja kümnetes niššides, mis on paigutatud nii hiigelsammastesse kui ka seintesse, kümned kaunid pühakutele pühendatud kabelid, võrratud hauamonumendid. Kõikjal dekoratiivne, maaliline, rahutu Bernini stiilis barokk, kuigi see kunstnik polnud kaugeltki ainus, kes San Pietro sisepilti kujundas. Arnolfo di Cambio, Francesco Borromini, Giacomo della Porta, Alessandro Algardi, Emilio Greco, Antonio Canova ja teisedki kunstnikud on siia oma jäljed jätnud.

      Harras katoliiklane Gian Lorenzo Bernini tahtis muuta jumalakoda nii kauniks ja hiilgavaks kui vähegi võimalik. Samale joonele oma hiigelbaldahhiiniga, apsiidi seina äärde paigutas ta teise üliluksusliku, kalli ja toretseva teose – „Gloria”. Selle keskpunktiks sai vana puutool, millel legendi järgi istunud kunagi Püha Peetrus ise. Bernini käe all sai toolist Püha Peetruse troon. Uhkelt kullaga kaunistatud, kuldsete pilvede vahele tõstetud troon, mille kohal piklikus ovaalis hiilgab ja helendab valge tuvi – Püha Vaim. Helendavast ovaalist väljuvad kuldsed kiirevihud, mille paistel askeldab hulk suuri ja väikesi ingleid.

      Hiigelsuur, rikas, särav ja pidulik on ruum su ümber, ajatu ja ajalik korraga, täis andekate loojate käte- ja mõttetööd.

      San Pietro õhuakrobaadid

      Et hetkeks lummusest pääseda, võiksid kujutleda sampietrini’sid. Need on erikoolituse läbinud mehed, kelle hoole all on Peetri kiriku 44 altarit, 27 kabelit, 800 küünlajalga, 390 skulptuuri, 135 mosaiiki ja rohkem kui 15 000 ruutmeetrit marmorpõrandat. Kaks korda aastas puhastavad nad Bernini massiivset, ligi 30 meetri kõrgust pronksbaldahhiini.

      Juba neli sajandit on sampietrini’d kiriku eest hoolt kandnud. Nad liiguvad kui õhuakrobaadid Michelangelo kauni kupli all ja hiigelsammaste kõrguses ning löövad kogu selle üüratu ruumi särama.

      Kui aga Vatikanis toimub midagi eriti pidulikku, näiteks uue paavsti ametisse pühitsemine, ehivad sampietrini’d terve kirikuhoone ja ka kirikuesist hiigelväljakut kahelt poolt embava sammastiku elava tulega – tuhandete laternate ja tõrvikutega. Mõne minuti jooksul süttivad lugematud tõrvikud. See on vaatamist väärt pilt. Kirikus sees ei põle samuti elektrilambid, vaid ehtsad küünlad, soojad ja elavad.

      Aastad, aastasajad, isegi aastatuhat on vahetunud, kuid Peetri kirikus valitsevad Michelangelo ja Raffael, Bernini ja Bramante, sest nemad on loonud siinse maailma.

      Castel Sant’Angelo

      Läbi aegade on arvatud, et suured tõed, mille tajumiseks inimeste meeled on liiga nõrgad, näitavad meile kätte sõnumitoojad – inglid. Õnneks on meil vabadus uskuda või mitte … ja arutleda.

      Inglid. Kes nad on? Vaimsed olendid? Teejuhid? Kaitsjad? Äkki ongi igaühel meist kaitseingel, kellele on antud kindlad ülesanded? Nagu ka õiglust jagavatele kättemaksuinglitele. Kristluses on inglite vastandiks deemonid, kes ei too taevalikke sõnumeid, vaid levitavad saatanlikke valesid, ajavad nõrgad inimolendid segadusse ning mürgitavad nende hinge kahtlustega.

      Inglid olevat alati kohal, kui on sündimas midagi suurt. Kui sa neisse usud, olevat sul võimalus isegi nendega suhelda.

      Ingleid on nii ammustes lugudes kui ka kunstis kujutatud meestena. Ju siis usuti, et nii siin kui ka teises ilmas saadavad ikka mehed korda suuri tegusid.

      Elus on hulk seletamatuid seiku: kummalisi juhuseid, saladuslikke kokkusattumisi, imepäraseid pääsemisi, õnnelikke õnnetusi. Võib-olla on nende puhul mängus meie kaitseinglid?

      Igavest Linna kaitsevad inglid küll – nii linnas kui ka selle kohal sirutavad nad oma kiviseid tiibu. Kõige vägevamana paistab nende seast silma peaingel Miikael, kes seisab vana Püha Ingli kindluse – Castel Sant’Angelo – tipus kõrgel linna kohal. Kindlusel on teinegi nimi: Hadrianuse mausoleum.

      Habemik väejuht, kes kirjutas värsse

      Publius Aelius Traianus Hadrianus oli Rooma imperaator aastail 117–138. Tema päritolu ja keisriks saamise lugu on huvitav ja keeruline.

      Hadrianuse isa oli Rooma senaator Publius Aelius Hadrianus Afer, keiser Traianuse nõbu. Keiser Nerval, kes valitses aastail 96–98, ei olnud lapsi ja pärast tema surma sai keisriks tema adopteeritud poeg Traianus (valitsemisaastad 98–117). Ka viimasel polnud lapsi ning keisriks sai tema adopteeritud poeg Hadrianus (valitsemisaastad 117–138), kel oli samuti kaks adopteeritud poega. Ühest neist, Antoninus Piusist, sai järgmine keiser (valitsemisaastad 138–161). Hadrianuse vanemad lahkusid siitilmast varkult ning nooruki arengu ja õpingute eest kandis hoolt Traianus. Noorest Hadrianusest kasvas tubli sõjamees ja sõdadest Rooma impeeriumis juba puudust ei tuntud.

      On erinevaid oletusi, kas Traianus määras surivoodil ise oma järglaseks Hadrianuse või sündis määrus pärast keisri surma, kuid igatahes nii see läks. Hadrianusest sai Rooma keiser. Oma kõrgel postil üritas ta tohutu impeeriumi rahututes provintsides tekkinud kokkupõrkeid läbirääkimiste teel lahendada, kuid Bar Kochba ülestõusu mahasurumine Juudamaal kasvas ikkagi rängaks sõjaks, milles Rooma leegionid hulga mehi kaotasid. Hadrianus püüdis ka impeeriumi piire kindlustada – sellest jutustavad tänaseni massiivse Hadrianuse müüri varemed Põhja-Inglismaal.

      Vägevast väejuhist keisril oli ka pehmem pool, ta kirjutas ladina- ja kreekakeelseid värsse, armastas kunsti ja arhitektuuri. Rooma lähedal Tivolis on siiani märke tema kaunist villast ja aedadest. Tema ajal ehitati uuesti üles tulekahjus maha põlenud vägev Rooma Panteon.

      Kui seni olid Rooma keisrid alati sileda lõuaga olnud, siis kõik skulptorid on kujutanud Hadrianust habemega. Habemik Hadrianus oli humanist, kes armastas ja austas Kreeka hellenismiajastut. Ta külastas sageli Kreekat ja kohtus ühel reisil kauni kreeka nooruki Antinousega, kes olnud tollal 13–14 aastat vana. Antinousest sai Hadrianuse eromenos – armastatu. Antinouse kohta on teada vähe. Ta saatis Hadrianust reisidel ja uppus 130. aasta oktoobris Niiluse jõkke. Keiser Hadrianus oli murest tõeliselt murtud ja püüdis oma armastatu mälestust igal võimalikul moel jäädvustada. Ta pani linnadele lahkunu nime, laskis vermida tema pildiga medaleid, püstitada Rooma riigis kõikjale tema kujusid. Lõpuks kuulutas ta Antinouse jumalaks, kelle auks tuli ehitada templeid. Niimoodi elab too kaunis olend tänase päevani Vatikani, Rooma, Tivoli, Louvre’i, Berliini ja Ateena kunstikogudes.

      Oma viimased eluaastad veetis Hadrianus Roomas ja mitmed allikad väidavad, et need olid rasked ja õnnetud. Keiser olnud väga haige ja üritanud isegi enesetappu. Hadrianuse surmaaeg on teada – 10. juuli 138. aasta –, kuid tema rännakud ei olnud veel lõppenud. Esmalt maeti keiser tema villa lähedale Baiaes, sealt viidi ta põrm Rooma ning maeti Domitia aedadesse juba peaaegu valminud mausoleumi lähedusse. Aastal 139 lõpetati Hadrianuse mausoleumi ehitus ja urn tema tuhaga paigutati sinna.

      Sellise mehe auks seisabki Tiberi paremal kaldal vägev mausoleum, hilisem Castel Sant’Angelo.

      Leegitseva mõõgaga ingel

      Aastal 139 kujutas Hadrianuse mausoleum enesest suurt ja massiivset kivisilindrit. Urnid imperaatori ja tema lähedaste tuhaga asetati sügavale hoone sisemusse ning sealsamas leidsid pärast surma koha ka järgmised Rooma impeeriumi keisrid, viimasena tõenäoliselt Caracalla aastal 217.

      Mausoleumi ehitusel olid ilmselt eeskujuks iidsete kreeka valitsejate hauakambrid. Suure ümara hoone läbimõõt oli 64 meetrit, kõrgus 21 meetrit. Seda ümbritsesid raidkujud ning ringikujulisel katusel seisid nelja hobusega sõjarakend ja Hadrianuse kuju. Ehitust piiraval kaitsevallil kasvasid küpressid, kaitsepiiret ehtisid pronksist paabulinnud. Trummiks kutsutud hoone СКАЧАТЬ