Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Aastast 1520 oli Peetri kiriku peaarhitekt Giuliano vennapoeg Antonio da Sangallo Noorem. Pärast viimase surma nimetas paavst Paulus kiriku uueks arhitektiks ja töödejuhatajaks tollal juba 72aastase Michelangelo Buonarroti. Michelangelo protestis, et ta on liiga vana – kust võtab ta jõu, et ristikoguduse võimsaim kirik vundamendist üles ehitada? Paavst Paulus aga öelnud: „Mu poeg, sa oled alles nooruk. Kui saavutad minu auväärse ea, 78 aastat, alles siis tohid sa oma vanusest kõnelda.”

      Michelangelo tahtis Peetri kirikut päästa, kuigi tajus, et tema viimased aastad tulevad hoopis raskemad kui senine elu, mis polnud ka kaugeltki meelakkumine. Ometi võttis ta hiigeltöö vastu.

      Maailma silmis oli Michelangelo suur meister, talle tuli tellimusi Prantsuse kuningalt ja Türgi sultanilt ning Portugalist, Milanost ja kodulinnast Firenzest. Aga tema ehitas Peetri kirikut. Ise juba üle 80, asus ta kavandama kiriku kuplit. See oli raskeim töö kõigi nende aastate jooksul, mil ta oli marmorit raiunud, freskosid maalinud ja seda määratut kirikut ehitanud. Ta tahtis teha kupli, mis oleks väljastpoolt arhitektuur, seestpoolt skulptuur. Irving Stone on seda oma raamatus „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas.” kirjeldanud nii: „Lõpuks see tuli, ta kujutluste looming, kõigi tema kunstide ühine produkt – vapustavalt suur, ent habras nagu linnumuna pesas, kõrgusse sööstev, lauldes taevasse pürgiv, härmavõrgust ehitatud. Looming, mis kandis pingutuseta ja musikaalselt oma 335jalalist kõrgust, pirnikujuline, nagu oli Medicite Madonna rind. Selletaolist kuplit ei olnud kusagil mujal. [-] Tal oli võimatu hinnata, kui kaua aega võtab kupli ehitamine kõigi selle akende, sammaste ja dekoratiivsete friisidega, kuid ta uskus, et saaks selle valmis kümne-kaheteistkümne aastaga. Keegi ei ela nii kaua!” Michelangelo tõepoolest ei elanud nii kaua, kuid tema imepärane kirikukuppel ehitati valmis. Michelangelo tööd jätkasid Giacomo Barozzi da Vignola, Pirro Ligorio, Giacomo della Porta ja teised, kes kõik jäid truuks tema ideedele. Paavst Paulus V ajal otsustati vana basiilika ladina risti kujuline põhiplaan taastada. Arhitekt Carlo Maderno lisas mõlemale küljele kolm kabelit, pikendas kiriku löövi praeguse fassaadi kauguseni ning, nagu asjatundjad märkisid, vähendas sellega Michelangelo imelise kupli visuaalset mõju, eelkõige kui Peetri väljakult vaadata.

      Pikkade sajandite jooksul oli siin kusagil paiknevast Püha Peetruse hauast säilinud vaid hägune teadmine. Seda aastani 1939, mil paavstide hauakambreid remontinud töömehed tegid vapustava avastuse. Täpselt altari alt leidsid nad suure matmisala ja punaseks värvitud seina, mille kõrval asuvas nišis oli eaka mehe luustik. Paavst Paulus VI kuulutas, et need on Püha Peetruse luud.

      Bernini meistritöö pühakute, märtrite ja inglitega

      Sa kõnnid mööda laia Via della Conciliazionet Vatikani poole. Valge ja liivavärviline Peetri kiriku fassaad muutub iga sammuga üha vägevamaks. Inimesed hiigelkiriku trepil on tillukesed kui sipelgad.

      Ja siin ta ongi – ilmatu suur piazza San Pietro, Gian Lorenzo Bernini meistritöö. Ovaalne väljak, mille läbimõõt on kõige laiemas kohas 240 meetrit. Otsekui kaitsvad käed ümbritsevad hiigelovaali kahelt poolt sammastikud, kummaski neli paralleelset rida vägevaid valgeid dooria sambaid. Sammaste kohal, kõrgel ülal, seisab poolringis üksteise kõrval 140 hiigelsuurt valget pühakut, märtrit ja inglit.

      Väljaku keskel kõrgub obelisk, mille keiser Caligula Egiptusest Heliopolisest Rooma tõi. Lihtne 350 tonni kaaluv obelisk tõuseb ligi 30 meetrit taeva poole ja selle püramiidjasse tippu on kinnitatud õõnes raudrist. Pärimuse kohaselt on sinna sisse peidetud tükike pühast ristist, millel suri Kristus. Veel ühe pärimuse järgi olevat sinna peidetud teinegi reliikvia – Caesari tuhk. Keskajal anti obeliskile nimeks Aguglia, Nõel.

      Kahel pool obeliski, täpselt ühel joonel, on suurtes ümarates basseinides kaks ühesugust purskkaevu. Üks neist on Gian Lorenzo Bernini looming ning teine selle koopia. Berninile antud käsk: rajagu ta Peetri kiriku ette väljak, millel astujad tunneksid end tühiste ja alandlikena. Selle käsu kunstnik ka täitis. Piazza San Pietrol tunned end kohe päris kindlasti tühise, alandliku ja tibatillukesena, kui imetled vapustavat kunsti, mida inimmõistus ja – käed on suutnud luua.

      Otse su ees on maailma võimsaima katoliku kiriku fassaad, mis oma korintose sammaste ja pilastritega meenutab pisut antiikset templit. Sambad raamivad ehitise tohutut keskosa, kust avanevad uksed kirikusse. Portikuse kohal on pikk rida kõrgeid kaaraknaid, balustraade ja rõdusid, mida on kokku üheksa. Keskmiselt rõdult pöördub paavst kõnet pidades alla hiigelväljakule kogunenud rahva poole.

      Fassaadi kroonib kõrge atikakorrus, mille äärel, balustraadi taga, seisab 13 Bernini sammaskäiku ehtivatest marmorkujudest veelgi suuremat apostlite figuuri. Keskel on Kristus ristiga, tema kõrval Ristija Johannes. Ja kogu toreduse kohal kõrgub roiete abil sektoriteks liigendatud ning akendega õhuliseks muudetud imeline Michelangelo kuppel.

      Pühalikust krüptist säravasse kirikusse

      Ringkäiku Peetri kirikus tasub alustada Vatikani krüptidest kiriku põhiruumi all. Kitsavõitu keerdtrepp viib maa-alusesse valgustatud tunnelisse, mõlemal pool seintes on nišid ja neis kogukad sarkofaagid. Siin on paavstide matmispaik. Igal sargal lamab lahkunu elusuurune pidulikus paavstirüüs kuju. On uhkemaid hauakambreid ja lihtsaid alkoove. On ka üks uuem, lilledega ehitud matmispaik – paavst Johannes Paulus II haud.

      Ja lõpuks kõige püham koht. Marmormosaiigist põrand, madal kaarjas tunnel, marmorseinad piltide ja ladinakeelsete kirjadega … Lühike käik viib pühamatest pühamasse paika, mida vaikne, aeglaselt liikuv rahvavool saab vaid eemalt silmitseda. Väike ruum on kuldne, särav ja veidi ängistav. Kümned õlilambid valgustavad värviliste marmorsammaste ja pitsiliste ornamentidega seina. Klaasukse taga on nišš kuldse laekaga. Sepulcrum Sancti Petri Apostoli – Püha Peetruse viimane puhkepaik. On aga teadlasi, kes väidavad, et apostli matmispaik asub hoopiski sügaval maa all, Vatikani nekropoli piiril.

      Maa-alune teekond lõpeb õues, kiriku vasakpoolse tiiva ees, otse suure trepi kõrval. Niisiis kõndisid sa hoone alt läbi ja astud nüüd sinna hiigelruumi, mida jõuluöö missade ajal täidavad kullasära, lilled, küünlad, paraadrõivastes askeldavad kardinalid ja preestrid. Praegu pole siin tooliridu, kirik näib lausa tühi, sest turistid ei suuda iial 212 meetri pikkust ruumi täita. Akendest tulvab päeva- ja päikesevalgust, su ees avanev ruum pole aga mitte lihtsalt suur. See on üüratu, meeletu, tohutu. Kahel pool kõrguvad heledad nelinurksed sambad eraldavad kesklöövi ning moodustavad kõrgel ülal rikkalikult ornamentide, piltide ja skulptuuridega kaunistatud kaari.

      Jalge all läikiv marmormosaiik, pea kohal kaunistatud kaarlagi, sammaste vahelt kahele poole avanevates kõrvallöövides pikk rida hiilgavaid kabeleid. Kohe esimeses ongi Michelangelo maailmakuulus marmorskulptuur „Pietà”: ema, kes hoiab põlvedel oma ristilt maha võetud poja surnukeha. „Naelaaugud Kristuse jalgades ja kätes on väikesed punktid. Vägivallast pole mingeid jälgi. Poeg lamab rahulikult ema käte vahel. Kristusest pole püütud jumalust teha, neitsi õrnad näojooned on firenzelikud – vaikiv, kahvatu, rahulik tütarlapsenägu, ilmes jumalikkust ja ülevust.” Nii on kirjeldanud seda kaunist kuju Irving Stone oma raamatus „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas.”

      Mööda Peetri kiriku tohutut barokselt kaunistatud kesklöövi edasi kõndides jõuad üha lähemale ruumi kõige pühamale paigale otse Michelangelo loodud kupli all. Siin, täpselt Püha Peetruse hauamonumendi kohal, on kõrgel platvormil lumivalge katte ja kuldsete küünlajalgadega paavsti altar. Otse selle kohal kõrgub ligi 30meetristele jämedatele spiraalsetele pronkssammastele toetuv pronksbaldahhiin.

      Gian Lorenzo Bernini valmistas seda imelist baldahhiini tervelt üheksa aastat. Spiraalidena kõrgusse tõusvaid hiigelsambaid mööda pürgivad ülespoole õrnad oksad ja lehed otsekui peened pronksist ronitaimed. Baldahhiini barokselt rahutu ülaosa ääri ümbritsevad tuttidega kaunistatud pronkskanga sakilised lained, nurkades seisavad liikumatult СКАЧАТЬ