Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ templist siinsamas kõrval on alles vaid kolm pidulike kapiteelidega korintose sammast. Kõikjal on rohtukasvanud trepiastmeid, mis ei vii kuhugi. Eemalt paistab ümaral alusmüüril kaunis, saledate lumivalgete sammaste kogum. Siin oli kunagi Vesta preestritaride tempel, üks vanemaid ehitisi Rooma foorumil. Need valged graatsilised sambad pärinevad aastast 191. Hoones hoiti kodukolde jumalanna Vesta püha tuld, mis ei tohtinud iial kustuda. Vesta preestritaride valgest marmorist tempel oli ümara kujuga ehitis ja seda ümbritses 20 korintose sammast. Koonilises katuses oli avaus suitsu väljajuhtimiseks, sest sees põles ju igavene tuli.

      Vesta kultus on iidvana, pärit juba Rooma algaegadest. Ka Rooma asutajate, Romuluse ja Remuse ema olevat olnud Vesta preestritar. Vesta neitsid olid Roomas väga hinnatud ja austatud. Nad valiti patriitsiperede 6–10aastaste tütarde seast, misjärel pidid nad 30 aastat oma püha ametit pidama. Neil oli palju õigusi. Näiteks tohtisid nad linnas liikuda kandetoolis, mis muidu oli naistele keelatud, ning neil olid olemas kindlad kohad pidustustel ja tseremooniatel.

      Tänapäeval võid sa istuda rohkem kui 2000 aasta vanusele murenenud kiviastmele Via Sacra ääres ja püüda ette kujutada, et kogu see tohutu, vaikne varemeväli oli kunagi täis valgeid, klassikalistele kreeka sammastele toetuvate katuseviiludega hooneid. Treppe ja väljakuid ehtisid marmorkujud. Triumfikaared jutustasid väejuhtide vallutustest ja vaprusest. Võidumarsside ja rikkaliku sõjasaagiga tulid nad triumfirongkäigus koju, Rooma, ning nende kujud – tuunikates, rind turvistega kaetud – seisid kunagi kõrgetel alustel.

      Kiviaste, millelt sa tõused, seisab Via Sacra ehk Püha tee ääres. Seda teed mööda liikusid kõik pühad protsessioonid ning selle tee ääres paiknesid kunagi Rooma foorumi vanemad ja tähtsamad templid. Teadlaste väitel leidub siin mitmeid antiikseid hauakambreid, mis on pärit 9.–7. sajandist eKr. Need asuvad templite varemete ääres, hoopis madalamal kui Püha tee ise. Roomat polnud veel olemaski, kui need hauad siia kaevati.

      Tee tõuseb künkale. Ühele poole jäävad iidsed müürid ja sambaread, teisel pool on juba tänapäevane, astmeliselt kerkiv kõrge sepisaed ning tumedad küpressid. Ja otse ees paistab tuttav, ümar ja tohutu suur siluett – Colosseum.

      Colosseum

      Aastal 64 valitses keiser Nero hiiglaslikku impeeriumi, mis ulatus Britanniast Jeruusalemmani. Nero võimuiha oli piiritu. Ta kõrvaldas teelt kõik, kes võinuks mingilgi moel tema keisrikohta ähvardada – sõbrad, kaasvõitlejad, isegi oma ema ja 22aastase naise.

      Kui tohutu tulekahju hävitas suure osa Roomast, ajas Nero süü kristlaste kaela. Kõik tabatud kristlased tapeti, osa neist löödi risti. Ent peagi hakkasid levima kuuldused, et Nero ise oli Rooma süüdata lasknud. Kuuldused süvenesid, kui keiser eraldas endale põlenud linnas määratu maatüki ning laskis sinna ehitada kuldse lossi ja süvendada kunstliku järve. Luksusliku lossi vestibüüli paigutati imperaatori 35 meetri kõrgune kullatud pronksist hiigelkuju, päikesekiirgus ümber pea. Kuju hakati kutsuma Colossuseks. Arvatakse, et see koloss andiski nime hilisemale Colosseumile.

      Lõpuks sai Roomal keisri priiskamisest ja hirmuvalitsusest villand. Sõjavägi hakkas mässama ja senat mõistis Nero surma. Keiser üritas põgeneda, kuid taibates, et ta niikuinii ei pääse, käskis teenril end noahoobiga tappa.

      Nagu tavaliselt, algas pärast keisri surma Roomas verine võitlus võimu pärast. Aastat 69 tuntakse impeeriumi ajaloos kui nelja keisri aastat, sest selle aasta jooksul kõrvaldati üksteise järel neli valitsejat. Kaosest tõusis lõpuks troonile Titus Flavius Vespasianus. Nii sündis Flaviuste dünastia ja algas habras rahuaeg.

      Soovides võita ja säilitada rahva poolehoidu, hakkas Vespasianus ehitama antiikajastu suurimat amfiteatrit. Sellest pidi saama Igavese Linna sümbol – võimas vaatemängude areen Rooma rahvale, kes nõudis tsirkust ja leiba. Rooma oli ju sõdades sündinud riik, vägivallast ja verest kosunud impeerium. Kui Rooma leegionid olid vallutanud järjekordse asustuse, tapeti seal kõik elav, nii inimesed kui ka loomad. Õhukese tsivilisatsioonikihi all valitsesid julmus ja jõud – seda ka meelelahutustes, mida roomlased nautisid. Et neid rahvale pakkuda, tuli ehitada Colosseum.

      Verehõnguline kingitus roomlastele

      Gladiaatorite võitlusi hakati korraldama juba 3. aastasajal eKr. Algul olid need osa kõrgestisündinud isikute matustel toimunud inimohverduste rituaalist. Roomlased uskusid nimelt, et inimveri annab surnute hingedele rahu.

      Aja jooksul sai gladiaatorite surmaheitlusest julm ja kohutav etendus, kuid Vana-Roomas olid julmus ja vägivald osa argipäevast. Surma hingust oli tunda kõikjal. Inimeste eluiga oli lühike, pooled lapsed surid esimesel eluaastal. Elu oli raske, meelelahutust vähe ja rahvas rahutu.

      Rooma valitsejad olid aegade jooksul mõistnud, mis mässumeelsed rõõmsamaks muudab – tasuta toit ja verine vaatemäng. Leiva eest maksis riik, tsirkus oli keisri kingitus rahvale. Ükski Rooma keiser polnud aga teinud rahvale nii vägevat kingitust kui Vespasianus.

      Colosseum pidi tõusma Nero kuldse palee ja tehisjärve kohale. Sellest pidi saama isevärki palee – Rooma rahva meelelahutuste palee, superstaadion, kuhu mahuks 50–70 000 inimest. Suurim amfiteater maailmas.

      Keiser Vespasianus oli ehitustööde algul juba 60 aastat vana, kuid tahtis ilmtingimata Colosseumi avapidustustel hiilata Rooma rahvale kõige uhkema kingituse teinud keisrina. Seetõttu oli ehitamisega tuli takus. Jeruusalemma vallutanud keiser oli sõjaretkelt kaasa toonud 100 000 orja ja kolmandik neist pandi tööle Colosseumi ehitusel.

      Roomlased poleks saanud vallutada ligi kolmveerandit Euroopast, kui neil ei oleks olnud väljapaistvaid väejuhte, seaduseloojaid, teadlasi, arhitekte, insenere ning meistreid – kiviraidureid, puuseppi ja ehitajaid. Kõiki neid läks Colosseumi püstitamisel vaja. Iga plaanide ja projektide detail töötati välja sõjaväelise täpsusega ning samamoodi organiseeriti kogu ehitustöö.

      Kuidas ehitati Colosseumi?

      Uurijad ja teadlased arvavad, et hiigelsuur areeniala jaotati nelja ehitajate rühma vahel sektoriteks. Kõigepealt taoti väljamõõdetud ehituspaiga pinnasesse seitse ovaali vägevaid kivisambaid, igaühes 80 sammast. Sellisele alusele rajati Colosseumi tribüünid. Colosseumi alussambad on tugevast lubjakivist travertiinist. Kivid toodi Roomast umbes 30 kilomeetri kauguselt Tivoli küngaste kivimurrust ja neid läks vaja miljon tonni.

      150 000 tonni parimat marmorit toodi kohale härjavankritel või pargastel mööda Tiberi jõge. Kõige keerukam oli raskete travertiinplokkide tõstmine ligi 50 meetri kõrguse Colosseumi müürile. Arvatavasti kasutasid roomlased selleks inimjõul töötavaid ratastõstukeid, kus mehed liikusid tohutu ratta sees. Ehitusplatsil töötas korraga kümneid kiviplokke vinnavaid tõstukeid. Plokkide keskossa puuritud aukudesse paigutati odaotsakujulised metallitükid, mis on tohutud kivilahmakad ligi paariks tuhandeks aastaks kokku liitnud.

      Colosseumi põhielemendid on suured ja võimsad võlvid ning kaared. Nende loomisel kasutasid roomlased enese leiutatud betooni, millele lisasid Vesuuvi purskest maapinnale jäänud peent punast liiva. See tegi sideaine eriti vastupidavaks. Arvatakse isegi, et see on kõige tugevam ehitusmaterjal, mida inimkond on suutnud luua. Igatahes on Colosseumi võlvid ja kaared pidanud vastu ligi 2000 aastat.

      Colosseumi ehitati korruste kaupa. Aastaks 79 olid kaks alumist korrust valmis, kuid Vespasianuse tervis polnud kiita ja ta kiirustas ehitajaid tagant. Toodi juurde orje, palgati uusi töömehi, kuid ometi ei jõudnud Vespasianus Colosseumi valmimist ära oodata. Ta suri 23. juunil 79. aastal. Tema poeg Titus kannustas ehitajaid veelgi kiiremini töötama ja 80. aastal saadi püsti kaks järgmist korrust.

      Hiigelehitis polnud kaugeltki valmis, kuid keiser tüdines ootamisest ning teatas, et tuleb alustada amfiteatri avamispidustuste СКАЧАТЬ