Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis olid teinud Colosseumist Rooma riigi ja selle kultuuri keskuse. Nii et võitlusmängude lõpetamisel oli kristlastel oma osa. Kristlastest keisrid korraldasid küll veel sadakond aastat loomajahte ja gladiaatorite võitlusi, kuid lõpuks muutus munkade vastuseis tapmismängudele liiga suureks.

      Aja jooksul võttis ka Rooma eliit ristiusu vastu ja aastal 404 keelas kristlasest keiser Honorius gladiaatorite võitlused. Sajandeid kestnud meeletu loomade tapmine oli aga viinud mõned loomaliigid juba vaat et väljasuremisohtu.

      Aastal 410 kaotas kunagi nii vägev Rooma sõjavägi suure lahingu põhja poolt tulnud barbaritele ja see kaotus tähendas ka Colosseumi lõppu. Tuhat järgmist aastat rüüstasid seda kunagist kaheksandat maailmaimet kiviraidurid ja metallikaupmehed.

      Praegu näha olevad, maavärinatest, rüüsteretkedest ja ajahambast puretud varemed moodustavad vaid kolmandiku kunagisest hiilgavast amfiteatrist. Colosseumi välisseinte hiigelnišid, kus ammustel aegadel seisid voldilistesse toogadesse rüütatud kujud, on tühjad. Antiikkujud, mis päästa jõuti, on hoiul Vatikani muuseumis. Marmor, mis kunagi foorumi templeid ja Colosseumi seinu kattis, ehib Vatikani ja Rooma kristlikke kirikuid.

      Ainult väikesel osal ehitisest on alles kõik neli välismüüri korrust. Iidse tumeda sammaskäigu all süngete müüride vahel on hämar. Lähed trepist üles ja jõuad tohutule areenile. Õieti on sellest näha väike osa, ülejäänu avab vaatajale areenialuse maailma. Kiviseintega eraldatud pikad võlvitud käigud, sünged ruumid ja müürid – viimane paik, mida sajad tuhanded surmamõistetud oma maapealses elus näha said. Varemetes Colosseum on nukker, mahajäetud ja üksi. Tohutu suur, haavatud ja kurb.

      Inglise preester Venerable Bede kirjutas 7. sajandil: „Nii kaua, kui Colosseum püsib, on Rooma elus. Kui langeb Colosseum, langeb ka Rooma, ja kui langeb Rooma, langeb kogu maailm.”

      Õnneks Colosseum veel püsib ja püsib ka Igavene Linn Rooma. Ehk annab see maailmale lootust.

      Vatikan ja San Pietro

      Kapernauma kalur Siimon, kellest pärast ristimist sai Peetrus, oli Jeesus Kristuse esimene jünger ja apostel. Koos apostel Paulusega tuli Peetrus impeeriumi pealinna Rooma ristiusku levitama. Seda vahetult pärast uue ajaarvamise algust, kui Roomas jälitati, kiusati taga ja hukati kristlasi, sest ülikutel polnud hoopiski vaja kristlaste jutlustatud kõigi inimeste võrdsust ühe jumala ees. Pigem heideti sellised jutlustajad rahva rõõmuks tsirkuseareenil näljaste lõvide ette.

      Aastal 65 korraldati üks selline vaatemäng paigas nimega Circo Vaticano. On arvatud, et just seal leidis tagurpidi pööratud ristil oma maise lõpu apostel Peetrus, keda katoliku kirik peab esimeseks Rooma piiskopiks ja Kristuse asemikuks maa peal. Peetruse surnukeha maeti tsirkuseareeni müüride taha Vatikani künkale. Sada aastat hiljem püstitati talle samasse paika väike monument ja aastal 315 käskis Rooma esimene kristlik keiser Constantinus I ehitada apostli haua kohale kiriku. Esimene Peetri kirik sai valmis keiser Constantinus I poja Constantinus II valitsemisajal aastal 349.

      Kuid suurt ja kunagi nii vägevat Rooma impeeriumi polnud enam kauaks. Tulid ajad, mil ligi tuhandeaastane ristiusu pealinn kaotas kogu oma au ja hiilguse.

      Praegusest Vatikanist oli siiski juba üht-teist olemas, näiteks Peetri kirik ning 1280. aastal rajatud kindlus. Paar sajandit hiljem ehitati viimane ümber vararenessanslikuks lossiks, mis kannab nime Appartamento Borgia. Tohutu Sixtuse kabel ehitati aastatel 1473–1481, paavst Sixtus IV ajal. Lateraani palee, mis oli juba keiser Constantinus Suure, esimese kristliku Rooma imperaatori aegadest peale olnud paavstide elukoht, oli kahjuks sama hästi kui hävinud, ning aastal 1377. ehitati Tiberi jõe paremale kaldale Vatikani mäele paavstiloss.

      Mitmesuguste ehitiste ühtseks linnriigiks ühendamiseni kulus veel tükk aega. Küll oli iidsetest aegadest Kesk-Itaalias olnud kirikuriik, mille tekke ajendiks oli juba 4. sajandil paavsti maavaldus, mis üha suurenes ning saigi aluseks Rooma paavsti teokraatlikule riigile. See riik oli oma tõusude ja langustega olemas rohkem kui tuhat aastat, ajavahemikus 756–1870. Kirikuriigi pealinn oli muidugi Rooma.

      Maailma väikseim ja rikkaim riik

      Kui Napoleon III vallutas 1870. aastatel Itaalia, olid paavsti šveitsi kaardiväelased ainsad, kes püüdsid prantslastele Roomas vastu astuda. Kuid pärast prantslaste lüüasaamist sõjas Saksamaaga vallutasid Itaalia väed Rooma ning rahvahääletuse tulemusel ühendati kirikuriik Itaalia kuningriigiga, mida šveitsi kaardiväelased ja paavst keeldusid tunnustamast. Alles 1920. aastatel taastas diktaator Benito Mussolini paavstiriigi sõltumatuse ja 1929. aastal loodi Lateraani kokkuleppe põhjal Vatikani riik kui iidse kirikuriigi järglane.

      Ajalooline Vatikan kui paik keset Roomat on aga sama vana kui Igavene Linn ning täis maailmakuulsat kunsti ja arhitektuuri. Michelangelo ja Raffael, Castiglione ja Cellini, Giuliano da Sangallo, Domenico Fontana jpt elasid ja töötasid Roomas ning suur osa nende loomingust on leidnud koha Vatikanis. Siin on paavsti residents ehk Vatikani palee, 60 000 käsikirjaga raamatukogu, Vatikani aiad. Siin elab katoliku maailma pühamatest püham esindaja, Rooma paavst, kes valitseb maailma väikseimat riiki, mida kohalik rahvas kutsub Stato della Citta del Vaticano’ks. Siin on tuhatkond elanikku, kuid tööpäeviti kasvab inimeste arv viiekordseks, sest Roomast tuleb hulk rahvast Vatikani tööle. Riigi pindala on 0,44 ruutkilomeetrit. Ametlik keel on ladina, kuid muidugi räägitakse siin itaalia keelt.

      Vatikani kauneimad missad ja muud usutseremooniad – aastasadu kordunud kostüümide ja muusikaga kombetalitused – toimuvad jõulude ning ülestõusmispühade ajal. Kaugeltki igal religioonil siin maa peal pole oma riiki, ent katoliku usul on. Kui aga arvestada rikkust ühe ruutmeetri kohta, on Vatikan tõenäoliselt rikkaim riik maailmas, sest kusagil mujal ei ole nii palju hindamatut kunsti.

      San Pietro linnulennult

      Otsekui mägi kerkib hämust Peetri kiriku kolossaalne kuppel. Marmorfassaad lõõskab pärastlõunapäikeses nagu tuli. Saja neljakümne pühaku, märtri ja ingli kujuga ehitud hiiglaslik rajatis on kahe jalgpalliväljaku laiune ja tervelt kuue pikkune. Basiilika päratu suurde sisemusse mahub enam kui 60 000 palvetajat.

      Uskumatul kombel ei vähenda isegi nii määratu ehitis tema ees laiuva piazza suurust. Keset tihedalt kokku surutud Roomat laiub Peetri väljak vapustavalt avarana. Basiilika ees ääristavad hiiglaslikku kiviovaali neljas kontsentrilises kaares paiknevad 284 sammast, mille kõrgus kauguse kasvades kahaneb. Säärane arhitektuuri silmapete süvendab veelgi suurejoonelist muljet, mille väljak inimestele jätab.

      Peetri kirik on kahtlemata Vatikani ajaloo kõige suursugusem kunstiteos. Esimene kirikuhoone kerkis apostel Peetruse haua kohale juba aastal 349. Selleks ajaks polnud Rooma impeeriumist enam suurt midagi järel. Peagi saabusid lääne- ja idagoodid, vandaalid ning algas Bütsantsi ajastu. Peetri kirik esialgu püsis ja tegutses, seal krooniti isegi mõned Euroopa valitsejad, kuid 14. sajandiks oli kirikuriigi süda peaaegu varemetes. Basiilika ümber rajatud mosaiikide, freskode ja skulptuuridega kaunistatud ristimiskabelite, kloostrite, hauakambrite ja kabelite kallal oli aeg teinud oma hävitustöö.

      Aastatel 1503–1513 valitses Roomat kunsti-huviline paavst Julius II. Tema ajal edenes kõvasti Vatikani kunstikogu rajamine. Paavst leidis ka, et Peetri kirik tuleb ümber ehitada. Plaanid tegi nimekas arhitekt Donato Bramante. Uus kirik pidi tulema hiilgav, elegantne ja tohutult suur. Nurgakivi pandi 18. aprillil 1506. aastal. Uus Püha Peetri kirik plaaniti rajada täpselt endise kohale, seepärast lammutati vana järk-järgult eest. Hävisid Rooma vanima ristiusu pühakoja sambad, bütsantsiaegsed mosaiigid ja Giotto kaunid freskod.

      Vana Paulus ja noor Michelangelo

      Hiigelkirikut ehitati ligi 150 aastat. Arhitekt Bramante tööd jätkas Giuliano da Sangallo – mees, kes oli seni rajanud vaid СКАЧАТЬ