Kuidas minust sai jooksja. Alexandra Heminsley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ootasin, et ta ahmiks imetlevalt õhku. Või siis vähemalt naerataks seltsimehelikult. Ei midagi. Isegi mitte õlakehitust. Mulle koitis, et ilmselt tuli tal minusuguste jobudega iga päev tegeleda.

      „Kui soovite tosse osta, tuleb teid üle mõõta, aga seda teeme me vaid eelneval kokkuleppel ja järgnevateks nädalateks pole meil ühtki vaba aega.” Paistis, et ta tahtis minust lihtsalt lahti saada. Õnneks olin ma sellele mõelnud.

      „Sellest pole midagi. Ma tean oma suurust.”

      „See ei käi päris nii lihtsalt.” Ta ei vaadanud mulle enam otsa. Ma hakkasin higistama. Tundsin, kuidas mu T-särgi seljale hakkas ilmuma tume reetlik joon. Kohendasin seda närviliselt.

      „Kuidas see siis käib? Ma tean oma jalanumbrit ja mul on tosse vaja.” See noor kutt ei pidanud minust nii lihtsalt jagu saama. Mul oli raha, mida kulutada, ja ma olin otsustanud seda kulutada.

      „Noh, kõigepealt peate jooksma meie @£$@£masinal, siis me vaatame teie sammu ja analüüsime andmeid ja siis @!$£^, kui on kalduvus pfftnh.”

      Mu ümber tiirlesid mõttetud sõnad. Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. Pinge surises mu kõrvus nagu herilane moosipurgis.

      „Vabandust, kas seletaksite uuesti?”

      Ta kordas ennast. Ta ei seletanud. Tüdimust tilkus igast tema sõnast. Ta osutas poe nurgas oleva jooksmismasina poole. See siin polnud üldse selline poeskäik nagu noil kordadel, kui mind lapsena kingapoodi viidi, et osta mulle uueks kooliaastaks rihmikud. T-särk kleepus nüüd mu rinnakorvi külge nii eest kui tagant.

      „Hea küll,” ütlesin sügavalt sisse hingates, püüdes näole manada oma malbeima Holly Golightly stiilis ilme. „Tänan teid, et mulle aega leidsite.”

      „Te peaksite aja kinni panema.”

      Mul polnud kavas aega kinni panna; ma olin ärahirmutatud, alandatud tema sammu ja „kalduvuste” jutust, ning kurnatud püüdest säilitada muljet, et ma kuulun sinna.

      „Jah, tänan teid, ma helistan kohe, kui olen oma sekretäriga rääkinud.” Mul pole kunagi sekretäri olnud. Ma tahtsin lihtsalt koju minna ja sussid jalga panna. Oli viimane aeg sellest poest lahkuda. Kuid ma jäin sinna veel paariks minutiks, katsudes ja uurides mõnd välja pandud tossupaari. Ma kallutasin oma pead niimoodi, nagu oleksin sügavalt mõttes. Nagu ma teaksin, mida kavatsen osta, aga olen otsustanud ostmise lihtsalt natuke edasi lükata. Just sellist muljet tahtsin ma endast jätta.

      Võib-olla ei pidanud ma seal siiski nii pikalt vastu kui paar minutit – põletav häbi muutis mu põsed tulipunaseks ja viimaks ma lahkusin poest, higistades ja segaduses. Miks ma end nii häbistatuna tundsin? Kuidas õnnestus ühel põlglikul poetöötajal panna mind end imbetsillina tundma selle pärast, et tahtsin midagi täiesti tavalist ja absoluutselt mõistlikku?

      Aja jooksul muutus viletsustunne vihaks. Kuidas nad julgevad mind alandada? Nad olid seal, et kaupa müüa. Jah, suurepärane, et nad teadsid jooksmise kohta kõike seda, mida ka minul oli tarvis teada, aga miks nad seda infot mulle nii vastumeelselt jagasid? Nädalaid, isegi kuid mõtlesin ma, et tossude ostmine on palverännak, peaaegu müstiline kogemus, rituaal, milles osalemine tuleb ära teenida.

      See kõik on jama.

      Viisakus on viisakus ükskõik missugustes oludes, ja äris peaks see olema elementaarne. Nüüd võin täie veendumusega öelda, et sel spordipoe kutil oli kas väga halb päev või oli ta lihtsalt jobu. Pole mingit vabandust sellele, et ollakse ülbe hirmunud algaja jooksja vastu, pannakse ta end rumalana tundma selle eest, et ta ei tea õiget terminoloogiat, kui ta on pöördunud sinu poole abi järele. On vaja palju julgust, et minna esimestele jooksudele, ning sellise haavatavas ja tuge vajavas olukorras inimese petmine või alandamine on andestamatu.

      Niisiis ei ostnudki ma tosse ja läksin selle asemel hoopis spordirinnahoidjat ostma.1

      Korralik spordirinnahoidja on sama tähtis kui korralikud tossud. Õnneks olin ma sellest aru saanud pigem varem kui hiljem, vältides seega rinnanibudel samasugust kurba saatust, mis tabas mu kalleid kadunud varbaküüsi. Õige rinnahoidja kandmine on suurusnumbrist sõltumata hädavajalik, sest pole lihaseid, mis toetaksid tisse, ükskõik, kui suured või väiksed need on. Kui su rinnapartii on nii lopsakas, et sul tekib mõne multikakangelanna tunne nagu näiteks minul, vajad sa hardcore-toestust.

      On ka üks hea uudis: leidub selliseid rinnahoidjaid, mis hoiavad tissid täiesti kindlalt paigal – kuigi ma ükskord rongi peale joostes ja eriti läbipaistvat pluusi kandes püüdsin end vastupidises veenda. Ja ma ei pea siin silmas veidraid kombinatsioone spordi- ja tavalisest rinnahoidjast üksteise peal, nagu mõned naised jooksmisel eelistavad. Ma ei jõuaks kokku lugeda kordi, mil naised on mulle maininud, et ei saa joosta oma rindade pärast. Mulle mu tissid meeldivad, nad on rõõmsameelsed ja uudishimulikud, otsivad üha uusi hüplemissuundi, ja nad on alati agarad nõudma tähelepanu Brightoni rannal, kus ma vähemalt võin pilkudega leppida. Kuid isegi kõige metsikumad rinnad võivad taltsutatud saada. Jah, võivad küll.

      Ma ei mäleta, milliseid spordirinnahoidjaid kandsin poolükskõikselt kaasa tehtud joogatundides ja loendamatute spordiklubide ajal, aga need olid ühtaegu algelise disainiga ja tähelepanu püüdvad. Lühidalt öelduna ei olnud need piisavalt head. Alles siis, kui Shock Absorber aastal 2000 uuesti ilmus, veendusin ma, et võin ette võtta mõne pikemat sorti trenni, ilma et kellegi silma riivaksin.

      Ma ei saa rääkida naiste eest, kel väiksem rinnahoidjanumber kui minul, kuid on palju probleeme, mis ebapiisava toestuse korral jooksmisel esile kerkivad. Sest isegi siis, kui kaotad veidi kaalu ja üldine võdisemine seetõttu langeb, jäävad tissid ikka alles. Ja kui sa kaotad mõned kilod, siis on tissid isegi rohkem nähtaval. Sellest võib saada probleem. Tissid on imelised – neile võib toetada teetassi, nendega saab toita lapsi ja pakkuda silmailu inimsoole, niisiis on päris kurb, kui midagi nii vajalikku hakkab tunduma koormana. Mitte keegi ei tohiks end tissidest koormatuna tunda.

      Jooksu lõpul oled niigi kurnatud, sa kahtled, kas üldse kohale jõuad, ja siis ajab sammu veel rohkem sassi mõni vastik vanamees, kes jõllitab su tisse, nagu oleks leidnud diivanipatjade vahelt mõne ammu unustatud sigareti. On alandav näha teismelisi poisse või isegi lapsi itsitamas ja sosistamas, kui neist möödud, samal ajal teades, et mõnes teises situatsioonis oleksid nad sinuga lugupidavad. On vastik näha, kuidas naine tabab oma armsama sulle kiiret pilku heitmas, kui sa pole teinud midagi, et seda provotseerida. Ja on tõesti segadusse ajav joosta piki randa kahe kena mehe poole, kes hoiavad käest kinni ja on ilmselgelt paar, aga ikkagi jõllitavad mõlemad su taltsutamatuid rindu.

      Kui visuaalne pool kõrvale jätta, siis on kõige hullem asi suurte tisside ja vale rinnahoidjaga jooksmise juures tunne, et teed päriselt oma rindadele liiga. Seda tunnet ei tohi alahinnata. Mitu füsioterapeuti on mulle öelnud, et vale rinnahoidjaga jooksmisega teevad naised endale rohkem viga kui valede kingade kandmisega. Hirmutav on see, et kui sa jooksed, ei hüple rinnad mitte lihtsalt üles-alla, nagu võiks multikate põhjal arvata, vaid liiguvad kaheksakujuliselt. Seega võiks küll eeldada, et piisab, kui hüplemine peatada, ent tegelikult on spordirinnahoidja töö palju raskem. Joostes ringi ja lastes tissidel muutuda matemaatikaülesandeks, on oht vigastada Cooperi sidemeid. Nimetatud 1840. aastal Astley Cooperi järgi, kes oli anatoomiateadlane Norfolkist (ja kelle isa oli kirikuõpetaja, mis väga ei üllata), kaitsevad need sidemed rinna „strukturaalset terviklikkust”. Rinnakude on raskem kui rasv, mis seda ümbritseb, niisiis hoiavad need sidemed rinda täiesti lonti vajumast või muutumast hiigeltissiks. Parem on nende eest hoolitseda, sest olen aru saanud, et kui nad kord läinud on, siis on nad läinud.

      Ja siis veel hõõrumine. Rinnahoidja, СКАЧАТЬ