Kuidas minust sai jooksja. Alexandra Heminsley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli juba alanud ja ma tundsin end veidi õrnana. Mul oli pooleli üks väga haarav kriminull. Mul oli kodus värske kohv ja keegi oli mulle hiljuti kinkinud karbi piparmündikomme, mis ei olnud veel päris otsas. Kuid kuusteist kilomeetrit oli naeruväärselt hiiglaslik verstapost ja see tuli ületada.

      Mu peas keerles statistika, iga tiiruga üha segasemaks muutumas. Ma pidin esimest korda elus jooksma kuusteist kilomeetrit. Kuusteist! Ja seda vaid mõni kuu pärast treeningute algust. Ma teadsin kindlalt, et kui ma sel nädalavahetusel asja ette ei võta, ei jooksegi ma seda distantsi enne jõule ära, ja pärast jõule oleks see peaaegu võimatu.

      Kuueteistkilomeetrise jooksu järel olen ma jooksupäevikusse kirjutanud ainult: „Väga külm. Väga tuuline. Väga kole.” See oli niisugune pühapäev, mis tuleks veeta voodis koos kellegi väga-väga meeldivaga, toita teineteist süsivesikurikka toiduga ja rääkida romaanidest, mille kohta sel hetkel tundub, et need on kirjutatud sulle ja ainult sulle. Selle asemel oli mul seljas valik inetutest, räigetest riietest, kaasa arvatud paar fliiskindaid, mis ma olin eelmiste jõulude ajal õelt laenanud, ja jalas mu vanad kulunud tossud.

      See on vaja ära teha. See on vaja ära teha. See on vaja ära teha.

      Ma alustasin piki Maida Vale’i, tähtsate tänavanimede nimekiri käe peale kirjutatud. Külm ärritas nahka iga kord, kui ma kinda kõrvale keerasin, et kontrollida, kas lähen õiget teed. Ma ületasin kanali, läksin läbi Kensingtoni ja keerasin Hyde Parki. See oli kõle, hall, peaaegu tühi. Mõned vanad mehed, kelle naised olid jäänud tuppa, jalutasid solvunult väikseid koeri. Üksildane isa lükkas lapsevankrit ikka ringi ja ringi ümber tiigi, kui ma vastassuunas jooksin. Veel üks jooksja, noor mees, sööstis minust mööda ja kadus kaugusesse piki rada, mis viis kõlakojani.

      Mu kõrvad olid külmast hellad. Ma võtsin ühest käest kinda ära ja püüdsin rusikasse puhuda, et sõrmi soojendada. Tõmbasin palja peoga üle ülemise huule ja sain aru, et higi mu näol oli külmunud väikesteks soolakristallideks. Ma olin hale. Ma suundusin pargist välja Queenswayle ja tee hakkas kergelt tõusma. Iga sammuga jäid jalad üha valusamaks. Tundus, nagu oleksid mu jalatallad täiesti siledad ja ma jookseksin paljaste kontide peal. Hakkasin igal sammul võpatama. Mu varbad olid ainus osa kehast, mis tundusid kuumad; nüüd nad peaaegu hõõgusid. Ma polnud midagi sellist varem kogenud, kui välja arvata valu, mida tundsin siis, kui kord lapsena rabeledes pöidla autoukse vahele lõin. Mu tegevus ei tundunud enam mõistlik olevat. Kui kuusteist kilomeetrit oli nii valus, kuidas siis veel nelikümmend kaks võivad tunduda? Nüüd ma vaevu jooksin, lihtsalt tatsusin edasi, pomisedes omaette „lase edasi, lase edasi, lase edasi”, aur suust kerkimas.

      Koduni oli neli kilomeetrit – peaaegu kohal. Poole aasta eest poleks ma suutnud nelja kilomeetrit joostagi. Olla „peaaegu kohal” oli iseenesest hiiglaslik saavutus. Ainult see mõte lükkas mind edasi, hoolimata valutavatest jalgadest. Viimaks jõudsin ma nuttes koju. Mu käsi oli külmast nagu sõrg ja mul kulus üle minuti, et välisuks lukust lahti saada. Tegin endale kausitäie pastat, võtsin pika vanni, lõpetasin raamatu ja alles siis vaatasin oma jalgu. Need tundusid olevat normaalsed, natuke roosad. Kaks varvast olid väga hellad, nagu muljutud liha. Alles siis, kui tõstsin järgmisel hommikul jalad voodist, märkasin, et kaks varbaküünt olid tumesinised.

      Kõige lihtsam kirjeldus oleks, et mu varbad nägid välja, justkui oleks neid haamriga löödud – nagu multikas. Ma ei saanud asjast üldse aru, sest neid ei olnud haamriga löödud, nad olid vaid pikal jooksul käinud. Ma polnud jooksnud teistmoodi või harjumatul pinnasel. Tegelikult olin ma pingutanud, et mitte joosta tsementkattega kõnniteedel, sest olin kuulnud, et see pole jalgadele hea. Järgnevate päevade ja nädalate jooksul jälgisin huviga, kuidas mu kahele varbale kasvasid värsked, uued küüned. Need algasid olemasoleva küüne alt, algul vaid paar millimeetrit, lükates aeglaselt eemale seda, mida ma taipasin olevat surnud küüs. See oli haarav. Paari päeva pärast polnud enam üldse valu, oli vaid põnevus. Kas vana küüs kukub enne ära, kui uus on täis kasvanud? Kas mulle jääbki nüüd kaksteist varbaküünt? Kas uued küüned saavad valmis selleks ajaks, kui on aeg kevadeks küüsi lakkida? Need küsimused huvitasid mind. Kuni see polnud juhtunud minu enda jalgadega, olin ma alati arvanud, et varbaküüne ära tuleku kohutav protsess jooksjal tähendab, et ühel päeval tuleb küüs lihtsalt maha, verejooksu ja muu jubedaga. Aga ei, isegi valus ei olnud rohkem kui kuueteistkümne kilomeetri jooksmise päeval. Ma jätkasin pidude hooaega, hoides end lahtistest kingadest kaugele. Mõne kuu pärast olid mu varbaküüned korras.

      Kiire otsing internetis kinnitas, et vajan siiski „värskeid” tosse. Ma avastasin, mis tegelikult oli juhtunud: ma olin endale tekitanud kaks verevalumit, sest jooksin liiga väikeste tossudega. Kui jooksed pikemalt kui kakskümmend minutit, hakkavad jalad paisuma, samuti nagu siis, kui tantsid öö läbi kontsakingades, mille kohta võisid vanduda, et need sobisid eelmisel nädalal keset päeva täiesti kainena ostes ideaalselt. Kui lisada kõnniteele astumisest tekkiv pidev surve ja joosta paar tundi, imiteerid tegelikult sama vigastust, mis tekib pöidla löömisel autoukse vahele. Põnts-põnts-põnts varvastele, mida muljusid tossuninad ja tee, oli sel kuueteistkilomeetrisel jooksul paras katsumus. Oli aeg vastu astuda oma deemonitele: ma pean ostma uued jooksujalatsid.

      Kuid osta endale õige paar tosse tundus minu jaoks pea sama võimatu kui maanduda mõnes denmark Streeti muusikariistade poes ja osta endale õige kitarr. Mul polnud asjast aimugi. Teadsin vaid, et tahan „mitte liiga roosasid ja mitte liiga paljude läikivate vidinatega nagu kaheksakümnendate ergutustüdrukutel, palun”. Olin küll edev, samas aga tahtsin, et mind respekteeritaks, niisiis hoidsin end tagasi haaramast „moodsaid” jalanõusid, kuid mul polnud aimugi, kas suudaksin välja kanda profijooksjatele mõeldud jalatseid. Nagu öeldud, polnud mul aimugi, mida ma tahtsin. Aga ma teadsin, kuhu minna. Asjatundjate juurde! Niisiis, entusiastlik väike hobusesaba vihmas hüplemas, suundusin London Marathoni poodi Covent Gardenis.

      Poeesisel seisab suur digitaalne kell, mis loeb päevi, tunde ja minuteid järgmise Londoni maratonini. Ma olin Covent Gardenis aastaid töötanud ja sellele kellale vaid mõne juhusliku pilgu heitnud. Ma olin naernud tõsiste näoilmetega mehi (sest seal olid alati mehed), keda poes märkasin, kui purjetasin sealt mööda, pärast tööd kokteili jooma. Nüüd oli mul seda poodi vaja. Mul oli seda väga vaja.

      Tundus mõistlik lükata eemale hirm, et see pood näeb välja selline, nagu poleks ükski naine sinna iial sisse astunud, ja ma ütlesin endale, et nüüd olen ma jooksja ja töötajad võtavad mind „ühena omadest”. Ma ootasin sooja vastuvõttu, sõbralikku kuulajat mu küsimustele, võib-olla ametivennalikku või mõttekaaslaslikku suhtumist.

      Kui keerasin Long Acre’ile, tänavale, kus see pood asub, hakkas mu julgus korraga kaduma. digitaalsed numbrid särasid ukse kohal, vahetudes isegi sel ajal, kui ma poe poole kõndisin. Korraga paistis, et maratonini on väga vähe päevi jäänud. Hirmud ja mured, mida olin hakanud seljataha jätma, ilmutasid end taas. Selleks ajaks, kui üle läve astusin, oli mu reibas samm – mida veel saja meetri eest olid tagant tõuganud entusiasm ja uudishimu – täitsa kadunud. Klaasuksed kõlksusid mu selja taga ja kaks meest tõstsid pilgu, et vaadata mind, nagu oleksin ma uus kauboi vaid valitutele mõeldud trahteris. Need ei olnud südamlikud kaasjooksjad, keda olin lootnud kohata; nad nägid välja, nagu paneksid mind proovile. Oma viimaste säilinud väärikuse riismetega otsustasin tegutsema hakata.

      Kõigepealt noogutasin neile ükskõikselt. „Tere,” pomisesin ma. Suundusin riiete juurde, lähenedes oma eesmärgile ettevaatlikult. Ma katsusin paari pluusi, libistasin nende imelikku siidist kangast sõrmede vahel. Panin need tagasi. Siis mõned jooksupüksid. Hoidsin üht paari enda ees, siis aga panin kiiresti tagasi, sest nägin, et see suurus ei sobi enam mulle, vaid pigem elevandile. Noorem mees lähenes mulle. Ta kandis dresse ja mütsi ja nägi välja, nagu oleks tõesti sportlik, mitte riietunud koduseks filmiõhtuks. Tema samm oli enesekindel; ta teadis, et tunneb oma ala. Ja ta paistis teadvat, et mina ei tunne.

      „Saan ma teid aidata?” küsis ta, nagu poleks kindel, СКАЧАТЬ