Kuidas minust sai jooksja. Alexandra Heminsley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sind kudumisvardaga, ja pisimgi hargnenud õmblus võib olla tõeline katastroof.

      Neljandik naisi kannab ebasobivat spordirinnahoidjat, ja seda siis neist naistest, kes üldse kannavad spordirinnahoidjat. Enamik ei ole lasknud oma rinnahoidja suurust korralikult ära mõõta sellepärast, et nad peavad seda piinlikuks. Olin tundnud end alandatuna, üritades midagi jalga osta, niisiis närvitsesin veel rohkem, püüdes osta miskit, mis kataks mu rinnad, kuid tissid tänatud, ma olen kohanud vaid suurepärast klienditeenindust. Sweatshopi poodides soovitavad spordirinnahoidjaid asjatundjad, kes on kõik naised, hästi treenitud, ja siis on veel Bravissimo, mis müüb igat sorti rinnahoidjaid ja on tõeline eeskuju, teades, kuidas ümber käia naisega, kes oma tissidega enam hakkama ei saa. Sealsed töötajad käivad õppimas kohas, mida nimetatakse Tissiakadeemiaks – sinna saaksin ma kindlasti sisse.

      Kuna olin seal varem käinud, suundusin Bravissimo poole suhteliselt enesekindlalt. Ma olin sinna kord sisse marssinud ja teatanud, et vajan abi. Asjalikud, kuid glamuursed naised vaatasid mu dekolteed ja teadsid kohe, milles asi. Oli vastuvõetamatu väljavaade, et peaksin minema mõnda spordipoodi ja proovima selga erinevaid spordirinnahoidjaid, samal ajal kui mehed seisavad kolm meetrit eemal ja arutlevad niiskust imava kanga üle. Arvestades, et ainuüksi rinnahoidja selga saamise peale võib kuluda 300 kalorit, on see ettevõtmine, mis vajab rahulikku, vaikset keskkonda. Viimaks leiti mulle midagi, mis sobis.

      Esimene jooksukord Shock Absorberi rinnahoidjaga oli elumuutev kogemus. Ma oleks nagu koju jõudnud. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et see ei muutnud mitte ainult mu suhtumist jooksmisse, vaid kogu mu arusaamist sellest, milleks ma võimeline võin olla. Mul oli sama mugav nagu Judy Garlandil tolles väikses sinivalges pihikkleidis filmis „Võlur Oz”. Mu tissid olid põgenemiskindlalt paigal, kuid erinevalt rinnahoidjast, mida varem olin kandnud, ei olnud nad tõstetud mu lõua alla. Ja ma olin vaba sellest vastikust kokkusurutuse tundest, mida võib kirjeldada vaid kui „mida sa näeksid, kui ma lebaksin kõhuli klaasist laual ja sina lebaksid selle all”.

      Kui ma oma uues rinnahoidjas välja suundusin, tundsin end nii, nagu oleksid mu jalad ja pöiad viimaks ometi vabad, et tekitada liikumist, mis viiks mind edasi, selle asemel et tekitada liikumist, mis julgustaks mu tisse üha aktiivsemalt hüplema. Samuti sain keha suunamiseks lõpuks ometi käsi kasutada – enne olid need vaid ootel nagu esmaabipakikesed. Sellist vabanemist polnud ma kunagi tundnud.

      Fännasin seda esimest Shock Absorberi rinnahoidjat nii väga, et kui see jõudis oma elu lõpule – pärast umbes neljasaja kilomeetri jooksmist –, harutasin ma selle lahti, et näha, kuidas see tehtud oli. See oli kokku õmmeldud seitsmekümne kahest osast. Seitsekümmend kaks! Haagid, aasad, paelad paelte sees ja suured, polsterdatud õlapaelad. Iga rinnahoidja on kunstiteos, saadaval umbes kolmekümne naela eest, aga ma leinan ikka veel oma esimese spordirinnahoidja kaotust. Shock Absorberi rinnahoidjad on märkimisväärse uurimistöö tulemus, mis algas aastal 1994 ja sai hiljuti uue hoo sisse. Ma olen ikka veel neist veidi sisse võetud, sest nad esindavad tohutut verstaposti minu arengus jooksjana.

      Mu lustlik rinnahoidjal põhinev vabadus polnud siiski ilma miinuskülgedeta. Ühe ebameeldivuse pidin spordirinnahoidja kandmise juures ise avastama: higistamine ajab väga, väga sügelema. Kui mõelda mõnusalt krõbisevatele graanulitele, millest koosneb soola-kehakoorija, ja siis torkivale valule, kui seda peaks kogemata minema äsja raseeritud jalgadele, saate aimu valust, mida peavad taluma jooksmiseks korralikult ette valmistamata rinnad. Kui joosta üle tunni aja, kas siis päikselisel päeval või kihiti riietatuna, tekib väikseid higipiisku kõikvõimalikes ootamatutes uuretes. Siis kuivab higi soolaseks mustriks. Ja siis hakkavad pisikesed soolaterad hõõruma.

      Esimeste jooksude ajal, kui olin veel õige rinnahoidja lummuses, arvasin, et torkimine näitab seda, et mul on allergia mingi materjali suhtes, millest rinnahoidja oli tehtud. Ma jõudsin hingeldades koju ja kiskusin rinnahoidja seljast nii kiiresti, kui sain, kiljudes sellest, kui vabana ma end hetkega tundsin. Siis, kahe või kolme päeva pärast, tekkisid mu rindkerele ja üle õlgade, kus rinnahoidja oli pidanud kõige rohkem tööd tegema, pisikesed nõelatorkesuurused vesivillid. Mõne aja pärast ilmus viis või kuus väikest armi, jättes mulje, et mul on halb maitse enesevigastamise suhtes.

      Aja jooksul olen õppinud, et topelthoolitsus hästi istuvast rinnahoidjast koos korraliku portsu vaseliiniga on lahendus. Mis puutub noisse armidesse, siis olin nende suhtes kohutavalt tundlik, kuid nüüd olen arvamusel, et selles piirkonnas on piisavalt muudki, mis tähelepanu neilt eemale tõmbab, ja kui see ei mõju, siis olen otsustanud, et mul on ükskõik. Need on lahinguhaavad, osa minust. Need on imepisike hind, mis maksta tuhandete naelte eest, mida olen kogunud heategevuseks, et aidata neid, kes on tõelises valus.

      Mu tissid olid nüüd osa tiimist, töötasid koos minuga, mitte minu vastu. Kuid tegelikult ei saanud nad kuigi palju tööd teha, kuni ma olin takerdunud uute tossude keerukasse probleemi.

      Kohutav kogemus Marathoni poes oleks mind määramatuks ajaks jooksmisest eemale peletanud, kui vaid mõned nädalad hiljem poleks olnud treeningpäeva, mille korraldas Londoni maraton ja kuhu mind vedas mu vend. (See toimub igal aastal – ma ei suuda seda ära kiita.) Ülikooli saalis toimus mitu loengut tempost, treenimisest, vigastustest ja toitumisest; see oli ka esimene kord, mil ma nägin teisi potentsiaalseid jooksjaid. Ma olin hirmul võimalusest, et näen neid kõiki suletud ruumis, nõtkete ja enesekindlatena.

      Tegelikkus poleks saanud sellest kaugemal olla. Ma saabusin väga hilja, läbikülmununa, sest veetsin pool tundi, püüdes jaanuarituules oma Vespa rollerit parkida, ja leidsin viimaks oma venna. Me veetsime terve hommiku huvitavaid loenguid kuulates, kuid mu mõtted läksid paratamatult rändama ja ma leidsin end uurimas nägusid – ja kehasid – enda ümber, püüdes aru saada, mis sorti jooksjatega on tegu. Lõuna ajal selgus mu piirituks rõõmuks, et kohal olid ka asjatundlikud jooksujalanõude soovitajad. Maratoni sponsor oli Adidas, niisiis polnud valik just suur, kuid sealsed inimesed olid täitsa teisest puust kui need, kes London Marathoni poes. Mul paluti tossud jalast võtta ja joosta üle sensorite, siis läksin tagasi sinna, kus assistent seisis, ja ta näitas mulle suurel ekraanil, kuidas mu jalad maanduvad. Seal, säravpunasena, hakkasid silma täpselt need kohad, mis tol julmal kuueteist-kilomeetri-jooksul olid nii väga haiget teinud. Mulle seletati ettevaatlikult, et viimased kolm kuud olin ma jooksnud tossudes, mis olid peaaegu siledaks kulunud. Mõni ime siis, et tundsin, nagu oleksid mu jalatallad paljaks kulunud. Nad olidki seda. Ja mis puutub mu varvastesse, siis polnud neil olnud lootustki tossudes, mis olid pool numbrit liiga väikesed. Mulle soovitati viisakalt, et pikamaajooksu puhul tasub osta pool numbrit suuremad tossud, et jalad saaksid jooksu jooksul paisuda ja neile jääks veidi hingamisruumi. Ma istusin maha ja ootasin, et mu vend naaseks oma jalatsiproovilt. Ta ilmus naeratades kahekümne minuti pärast. Talle oli öeldud, et ta teeb täpselt samu vigu mida minagi.

      Õhtul lahkusime me mõlemad treeningpäevalt jooksutossudega, mis sobisid täpselt selleks eesmärgiks, milleks me neid kasutada plaanisime. Mitte igaüht ei ole tarvis kohe üle mõõta ja kõik ei pea ette võtma sellist emotsionaalset kogemuste odüsseiat nagu mina. Aga kui sa kavatsed aeg-ajalt jooksmas käia, on vaja teha mõistlikke oste. Need Adidased, mis ma ostsin, olid suurepärased, mu jalad tundsid end samamoodi, nagu Mariah Carey jalad võiksid tunda, kui õhtuti sängi poevad. Ja ma armastan neid tosse selle eest, mida ma nendega saavutasin. Praegu on mu Adidased juba tõeliselt räpaseks kulunud ja ma võitlen tungiga neid uuesti kanda. Hoian neid oma vanemate garaažis, ajades ema sellega pidevalt hulluks, aga ma tean, et nad on seal, ja mulle meeldib see teadmine.

      Kui mu tossustressi pilved olid hajunud, mõistsin ilmselgelt, et terve see ülikoolisaal oli täis inimesi, kes soovisid sama meeleheitlikult kui mina avastada, et nad ei ole üksi – et nad ei ole kõige aeglasemad või kõige paksemad või kõige vähem informeeritud. Me olime selles koos; mind haaras kergendustunne. Kui ma seda vennale rääkisin, nõustus ta südamlikult ja lisas: „Kuid tegelikult me ju teame kedagi, kes on maratoni jooksnud.” Ma kortsutasin segaduses kulmu, siis meenus: meie isa. Ma kujutlesin teda esimest korda nondes Green Flashi tennistes. Need olid СКАЧАТЬ