Kuidas minust sai jooksja. Alexandra Heminsley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ühel päeval niimoodi juhtub.

      Seda pole kunagi juhtunud.

      On aga juhtunud seda, et olen komistanud ja kukkunud. Olen katki rebestanud oma jooksupüksid; olen taibanud poole tee peal, et mu jooksupükste kumm on kadunud; ma olen ära eksinud ja pidanud distantsil veidi tagasi minema; mul on hakanud väga palav; mul on tekkinud suur janu; ma olen väga ära väsinud.

      Siiani pole ei mu soolestik ega põis mind keset teed reetnud. Lapsena igatsesin tihti, et herilane nõelaks mind, et saaksin täpselt teada, kui valus see on – ja võiksin lõpetada muretsemise selle pärast, kui valus võib olla herilase nõelamine. Ma tundsin keset jooksu tekkida võiva pissihäda suhtes veidi samamoodi. Umbes kolm kuud pärast mu treeningute algust see tähtis päev koitiski. Ma jooksin külma ilmaga läbi Kilburni surnuaia ja taipasin, et pean enne koju jõudmist tualetti saama. Armas Kilburni surnuaed, mida ma pidasin nii tujutõstvaks, nii inspireerivaks, nii imeliseks kohaks, kus joosta. Ma lihtsalt ei saanud seal häda teha. Aga vähemalt kümne minuti jooksul ma arvasin, et teen seda siiski.

      Mu mõtted lippasid. Libistasin sõrmega üle jooksupükste tagumise kummi. Kas ma saan püksid ühe käega maha? Või pean iPodi hammaste vahele võtma? Ja võtmed juustesse torkama? Ma peaksin kiiresti tegutsema. Ma ei suutnud seda teha. Ent iga kord, kui mu jalg maad tabas, jooksis värin piki jalga otse sulgurlihasesse. Ma ei suutnud enam kauem vastu pidada. Mis oli suurem risk, kas kõndida ja lükata sobivamasse kohta jõudmist veel edasi, või joosta ja lasta hädal sedasi tugevamaks muutuda? Ma hakkasin jooksma kikivarvul, justkui võiks vaikne samm petta mu tagumikku veel veidi kauem vastu pidama. Keerasin Kilburn High Roadile ja sain aru, et koduni on ainult viis kuni kümme minutit ja tee on puha allamäge. See sobis mu valutavatele jalgadele. Kuid isegi see ei veennud mind, et saan hakkama. Õudus teadmisest, et oleksin võinud kükitada peene Victoria-aegse hauakuju kõrvale, asendus nüüd sünge visiooniga minust, jooksmas alla mööda Kilburn High Roadi, haisemas kui peldik.

      Korraga hakkas aeg kiiremini liikuma. Ma ei mõelnud enam millelegi muule peale kõige tähtsama, mis ellujäämiseks vaja. Nagu hüplev Bear Grylls märkasin ma enda teepoolel kõrtsi ja teadsin, et see on mu ainus lootus. Mul ei olnud aega muretseda selle pärast, et olin kolme aasta jooksul kartnud seda kõrtsi ja kõiki, kes sinna läksid või sealt välja tulid. Ma tegin võitluskunstide liigutusi, sikutades kõrvaklappide juhet, nii et kõrvaklapid hüppasid välja, kui ma kõrtsi sisenesin. Ikka veel galoppides hoidsin pilgu ruumi tagaosal ja pühkisin mööda baarmenist, kes seisis üksi leti taga ja poleeris käterätikuga pooleliitrist klaasi.

      „Ma pean teie tualetti kasutama, seletan hiljem!” hüüdsin ma mööda tuhisedes, iPodi juhtmed taga lehvimas. Mõne hetkega olin ma potil, kõht kergendusest korisemas. Ruumi soojus segatuna halvava häbiga mu dramaatilisest sisenemisest muutis mind näost tulipunaseks, ületades kõvasti mu niigi tavapärast õhetamist. Ma hingasin sügavalt sisse, püüdsin käega tõmmata läbi juuste, mis olid higist kleepuvad. Kui ma väljusin, vestles baarmen õnneks kliendiga ning ma suutsin lehvitada ja rõõmsalt hüüda: „Tänan teid nii väga, te olete äärmiselt lahke!” Siis sööstsin uksest välja.

      Kodu poole suundudes, joostes kiiremini kui iial varem, rabas mind üks mõte. Jooksmine on tegelikult kasulik. Mitte lihtsalt heategevuse jaoks raha kogumiseks või kaalu langetamiseks, et mahtuda kleiti, mille kohta arvasid, et ei suuda seda endale eales selga ajada. Jooksmine on kasulik selleks, et kuhugi kiiresti jõuda. Mu jalad tundusid kõnniteed neelavat, kui väljusin kahtlasest kõrtsist, mida ma nii kaua olin kartnud – sel päeval oleksin ma olnud kiirem ükskõik kellest tolles majas. Ma olin sellest tõdemusest veel mitu tundi elevil, nagu ka suurest kergendusest, et olin ikkagi tualetti jõudnud.

      Tagantjärele tarkuse selgusega saan nüüd aru, et kõike seda, mida ma esimestel jooksukuudel teada sain, oli isa mulle juba varem rääkinud. Kaasa arvatud tualetiärevus. Aga ma ei kuulanud. Ma nägin, kuidas ta avas suu, ja kuulsin sealt sõnu väljumas, aga enne, kui need sõnad minuni jõudsid, vuristasin maha oma „See, et sina sellega hakkama said, ei tähenda, et mina ei saaks, ma olen nüüd kolmekümnendates, ära tule mind õpetama, ma leian vajaliku informatsiooni ise, sest ma olen tugev, jõuline ja sõltumatu naine ja asjad on muutunud pärast sinu aega”-kõne.

      Kui ma viimaks tema poole abi küsima pöördusin, avastasin, et allaneelatud uhkuse maitse ei erine kuigivõrd piimhappe maitsest.

      3. peatükk

      Niiskust imav kangas ja kuidas seda välja kanda

      „Ära näe vaeva, et olla parem oma kaasaegsetest või eelkäijatest. Püüa olla parem iseendast.”

William Faulkner

      Muudkui räägitakse: „Oh, jooksmise juures on suurepärane see, et pole vaja tervet hunnikut peent varustust. Tõmba lihtsalt mingid tossud jalga ja võidki minna!”

      Aga millised tossud? Kuigi ma hakkasin hindama oma isa mõneti zen’ilikku suhtumist jooksmisse, otsustasin siiski, et ühes asjas oli tema nõuanne nende kahekümne viie aasta jooksul, mis olid möödunud tema maratonidest, iganenud: varustus. See, mis oli mu isa jaoks olnud hobi, oli nüüd äri. See poleks pidanud mind üllatama, aga kui sain kätte paki sellelt heategevusorganisatsioonilt, kelle jaoks ma maratonil raha pidin koguma asuma, mõistsin, milliseks tööstusharuks oli jooksmine muutunud. Niisiis otsustasin taas kord oma isa tarkust kindlalt ignoreerida, proovides asju omamoodi teha. Tema soovitus, et ostaksin veidi suuremad tossud, tundus olevat mõttetu. „Mida ta jooksutossudest teab?” leidsin end pomisemas. „Ta jooksis oma esimese maratoni dunlopi tennistes.”

      Iga leitud informatsioonikillu juures – kas oli see siis treeningplaanide, sokkide või mõne kreemi kohta – püüdis keegi mulle midagi maha müüa. Mul polnud aimugi, keda usaldada või kelle poole pöörduda, et saada objektiivset nõuannet. Mul polnud aimugi, milleks pooled toodetest tegelikult mõeldud olid, või et pisiasjadele võisin ka ise lahenduse leida. Mul polnud aimugi, mida tegelikult oli mõtet osta. Isegi keel, mida kasutati nende toodete tutvustuses, kõlas minu jaoks täiesti võõrana.

      Aga mida muud on uus hobi kui mitte uus ostmisvõimalus? Varsti olid mul särgid, mis nägid kenad välja, kuid keerdusid mu pihal üles kohe, kui puusad tööle panin. Mu jooksupükstel olid taskud, aga ma polnud suutnud veel välja mõelda, mida sinna panna, ja mul oli vihmajakk, millel oli mu rangluu kohal pisike salapärane auk. Samal ajal püüdsin ma ikka veel lahkuda kodust, peod täis münte, võtmeid, ühistranspordi sõidukaarti ja iPodi.

      Kui nädalad möödusid, muutusin ma üha kindlameelsemaks, et pean leidma õige treeningvarustuse. Osaliselt seepärast, et käisin jooksmas nii tihti, et tundus hullumeelne kanda seljas midagi, mis mulle ei meeldinud, aga osaliselt ka välja löönud jahiinstinkti tõttu. Kui kõndisin ringi oma korteris, mis oli nüüd kuivava lükra mets, kõik radiaatorid sokkidega kaunistatud nagu sportlikud jõulupuud, mõtlesin ma jätkuvalt, kas minu ümber ripuvad ikka õiged spordiriided.

      Tahtsin selle suhtes ükskõiksem olla. Tahtsin olla spordipoe ekvivalent lahedatele tüdrukutele, kes sammuvad baari ja esitavad poistele piljardimängus väljakutse. Ma tahtsin kuttidega varustusest rääkides endaks jääda. (Polnud tähtis, et mul polnud kutte, kellega varustusest rääkida.) Aga ikkagi olin ma otsustanud leida kõige parema varustuse, mis vastaks mu vajadustele ja aitaks mind mu jooksumissioonil.

      Vähemalt oli hetkel üks asi, mida mul vaja polnud: tossud. Või nii ma arvasin.

      Kõik paistis kena. Mu enesekindlus oli kasvamas. Ma suutsin joosta terve tunni, ilma et soovinuksin surra, ja ma olin selgeks saanud ka mõned ellujäämiseks vajalikud nipid. Ma ei kavatsenud poolel ringil ümber Regent Parki vedelikupuudusesse jääda nagu algaja reivar. Ma ei kavatsenud lasta kümnenaelasel rahatähel jõkke lennata. СКАЧАТЬ