Kirglikud aastad. Ants Juske
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kirglikud aastad - Ants Juske страница 8

Название: Kirglikud aastad

Автор: Ants Juske

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949475421

isbn:

СКАЧАТЬ kunstiajaloohuvi, sattusin Jüri Lina võrku. Üks põhjus oli kindlasti ametliku ülikooliprogrammi igavus ja ideologiseeritus, teisalt aga Lina karismaatiline gurukuju, mis avaldas noorele, komsomolimütoloogiast küllastunud ajule tuntavat mõju. Jüri Lina pidas Tartus poolpõrandaalust õppeasutust, kuhu ta värbas keskkooli viimaste klasside õpilasi ja ülikooli esmakursuslasi. Pälsonis käis ta õppetoas pidamas loenguid ufoloogiast ja parapsühholoogiast. Kõik see oli hästi põnev ja nii ühinesingi tema jüngritega, kelle seas oli juba ees kursusevend Ahuna, ja hakkasin koos psühholoogist sõbra Enn Kipperiga käima salakoosolekutel. Naljakal kombel toimusid need praegu tuntud filmikriitiku Jaak Lõhmuse kodus, kelle ema õpetas ajalooteaduskonnas mingit punast ainet. Kuna Lina üks paleus oli filmikunst, siis pole ime, et Lõhmusest sai filmikriitik. Lina oli suur autoriteet. Oma sugereerival häälel küsis ta igal kokkusaamisel, milliseid edusamme oleme teinud, kes on vahepeal vaimselt täiustunud, kes end harinud ja kes lihasöömise järele jätnud. Nii olingi ligi aasta taimetoitlane, kuigi suitsetamast ei suutnud loobuda. Kui guru tuli tänaval vastu, viskasin suitsu ära. Kurjad keeled aga rääkisid, et olid Lina ennast näinud sööklas vorstivõileiba närimas.

      Parateadused ja ufoloogia olid kesksel kohal. Midagi samasugust, nagu vanas Pälsonis valitsenud profašistlik meeleolu – otsiti kõike, mis oli ametliku ideoloogia vastane. Ükskord aastakümneid hiljem sõitsin Soome. Passikontrolli sabas sattusin kõrvuti Tunne Kelamiga. Me ei tunne teineteist, kuid küsisin: “Härra Kelam, kas mäletate, et oleme kord kohtunud – see oli 1975. aastal ühes Tartu Annelinna lasteaias, kus toimus Eesti ufoloogia teine kongress.” Kelam muidugi mäletas, ta oli seal üks põhiettekandjaid.

      Lina libaülikoolist oli tegelikult palju kasu, eriti mis puudutas filmikunsti. Ülikooli filmiklubis oli ta suur asjapulk. Kui jälle mälu ei peta, oli 1974. aastal keemia ringauditooriumis üldse esimene Andrei Tarkovski “Peegli” linastus N Liidus. Tarkovski oli ise kohal ja tema autogramm on mul üks olulisemaid reliikvaid. Tarkovski filme analüüsisime Lina juhtimisel pulkadeni. Lina oli paranoiline sümbolist – igal asjal pidi Tarkovski või mõne kunstniku pildis olema kindel tähendus. Meie pidime ära aimama, miks rong vilistab “Peeglis” just siis, kui tegelased lähevad paremalt vasakule, mida tähendab koer vasakul nurgas ja miks piim ümber läks. Kes ei teadnud, oli kas loll või polnud vaimselt edasi arenenud. Lõpuks hakkas see psühhoterror nii kasvatuslikult kui ka semiootiliselt närvidele käima. Esimene kõhklus guru suhtes tekkis siis, kui pidime analüüsima ühe Lina lemmikkunstniku, leedu klassiku Čiurlionise pilti. Olin juba siis läinud kunstiajaloo kanti ja uurinud ka Čiurlionist. Meie ülesanne Linalt oli aimata, miks just see sümbol on vasakul, mitte paremal, sellel pidi olema mingi salapärane tähendus. Kust meie teadsime! Guru seletas siis asja ära. Pärast seda võtsin julguse kokku ja ütlesin Linale: “Vabandust, minu teadmise järgi on slaid lihtsalt valepidi sees.” Seda mulle ei andestatud. Peagi läksin Lina juurest ära, tulid muud huvid ja vanaema rõõmuks hakkasin uuesti liha sööma. Jüri Lina oli paras manipuleerija, ei tea siiani, kas ta ise uskus oma missiooni. N Liidust saadeti ta lõpuks välja, kurjad keeled räägivad, et salaülesandega. See selleks, kuid oma korterikooliga pakkus ta ametlikule alternatiivset haridust, kui seda üldse võib hariduseks nimetada. Noorte maailmapilti aitas ta igal juhul avardada.

      Seejärel sukeldusin ühtaegu nii intriellu kui ka vanasse ülikooli raamatukokku. Kohustusliku programmi jaoks jäi vähe aega ja vähe kohusetunnet. Palju olen tänu võlgu vanaaja lektorile Märt Tänavale. Esimese kursuse lõpus põrusin eksamil lootusetult. Kuigi püüdsin terve suve tuupida, polnud sellest mingit tolku. Läksin augustis sama targalt järeleksamile. Tänava kuulas mu ära, ohkas ja ütles: “Panen teile kolme ära, see võimaldab teil õpinguid jätkata, kuid pidage meeles – nii edasi ei jõua.” See oli õpingutes teine kingitus pärast sisseastumiseksameid, kolmas tuli sõjalise korduseksamil, mil major hüüdnimega As-Vosem pani mulle hinde ära siis, kui eksmatipaberid olid juba dekanaadis. Mäletan, et viimane küsimus oli: “Millistest osadest koosneb bronetransportjor?” Hakkasin midagi sogama rulevaja’st ja upravlenije’st. Siis major ohkas ja ütles, et “bronekas” koosneb iz perednei, srednei i zadnei tšastei. Kust ma, loll, pidin seda teadma.

Juske

      Loengukonspekti “kaanekujundus”.

      Mingid õppetunnid ma sain ja tasapisi hakkasin õppetöösse tõsisemalt suhtuma. Mõni semester sain isegi stippi. Distsiplineeris ka varajane abielu Marega, mis oli tüüpiline intrisuhe. Kui palju tüdrukuid leidis sealt mehe, paljud veel napilt enne lõpetamist. Mul vedas selles suhtes, et ei saanud kursusekaaslast, psühholoog oli ikkagi huvitavam. Jagasime ühikat psühholoogide ja defektoloogidega, Mart Laar leidiski sealt defektoloogi, tavalisemad olid oma kursuse abielud.

      Mare jäi kiiresti rasedaks ja aumehena võtsin ta loomulikult ära. Jaak Juske sündis siis, kui olime alles teisel kursusel. Kui puudusin kahest saksa keele tunnist, ironiseeris õpetaja, et laps tegi lapsele lapse. Millegipärast oli meie põlvkonnal kalduvus varakult lapsi saada. Linnar ja Sirje Priimäel sündis Tristan päev varem kui meie Jaak, riburada tuli neid teistelgi.

      Jaagul kahtlustati algul vesipäisust, mis ajas paanikasse kogu suguharu. Pean arstieetika rikkumiseks, kui Tartu tunnustatud neuroloog proua Talvik vaatas poissi üle, endal samal ajal ruumis terve tudengitegrupp, kellele ta üksikasjaliselt demonstreeris “tüüpilist hüdrotseefalust”. Mare hakkas nutma. Hiljem kahtlustas minu ema, et poisil on düsgraafia, s.t ta ei õpigi kirjutama. Nüüd kirjutab kuidas jaksab ja teeb poliitilist karjääri.

      Mõistagi tegi kõik see minu niigi vaevalised õpingud veel pingelisemaks, kuna lisandusid elamis- ja olmemured. Paljus olid abiks Mare vanemad. Ega mina tükk aega enne pulmi teadnudki, et tema isa on Eesti ühe jõukama, Hellenurme kolhoosi esimees. Meie pulmad olid eht kolhoosipulmad – ikka ligi sada inimest, partorg pidas kõnet, juua-süüa oli ohtrasti. Kutsusime Marega maksimaalselt oma ülikoolisõpru ja nii oligi vastastikku kaks lauda: ühel pool kolhoosi eliit, teisel pool lärmitsevad tudengid. Üritus toimus Elva lasketiirus ja kuna buss oli tartlastele ootamatult tellitud juba kella kaheks öösel, siis asusid kavalamad tegutsema. Viina oli kõvasti üle, seda rabati kaasa, kuid veel targemad kaevasid kuhugi metsa maa sisse igaks juhuks kõva tagavara. Äkki oli buss ees ja sinna need varud jäidki. Veel sügisel sõitsid nad Elvasse ja müttasid terve päeva metsas, kuid ega keegi vist õieti ei mäletanud, millise puu alla laadung maeti.

      Algas elu Elvas Mare vanemate päranduseks olnud puumaja teisel korrusel. Üks asi oli iga päev Tartus loengutel käia, teine asi see, et vesi oli kaevus ja talvel olid supp ja lapsepiim hommikuks köögis jääks külmunud. Peale selle tahtnuks veel tudengielust osa saada. Kuid näguripäevi nägid tol ajal kõik tudengid, stipp oli 40 rubla kuus – katsu ilma koduse toetuseta hakkama saada. Mare vanematel oli ka selline pedagoogika, et nad toetasid meid kõikvõimalike kolhoosi- ja koduaia produktidega, kuid sularaha ei antud. Eks ma olin ka nagu vaene sugulane, kes ei tundnud erilist lugupidamist kolhoosiesimehe, muidu toreda ja ausa mehe ideoloogiliste vaadete vastu. Ühe vahetuse oli ta Moskvas ülemnõukogu saadik – see oli ikka uhkuse asi, kui lisaks priisõidule, puhvetitele ja muule nännile kingiti mingil N Liidu aastapäeval kõigile saadikutele väiksed värviteleviisorid. Ükskord ei suutnud ma naeru pidada, kui äi tuli Moskvast ja näitas tavalist kammi. Nimelt olevat ta lennukis sattunud kõrvuti Artur Vaderiga, kellel polnud kammi ja ta laenas seda korraks. See oli äiale nüüd nagu reliikvia.

      Arvan siiski, et kõik need produktid olin tööga välja teeninud. Rügasin kaasa kartuli- ja kapsapõllul (kapsas rändas talvel Leningradi turule) ning aitasin äia-ämma uut Elva maja ehitada. Kolhoosieliidil oli prestiižne külalistele rääkida: “Näed, minu tütar ja väimees õpivad ülikoolis.” Kui aga olin Mare vanemate juures ja võtsin nädalalõpuks lugemist ja kirjatööd kaasa, anti mõista: mis sa niisama lorutad, tee midagi kasulikku ka.

      Siis, kui Mare tuli akadeemiliselt puhkuselt kooli tagasi ja Jaak jäi Tallinna minu vanaema juurde hoiule, algas hullumeelne Tartu-Tallinna vahet sõitmine. Temasuguse hüperaktiivse lapsega oli rist ja СКАЧАТЬ