Kirglikud aastad. Ants Juske
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kirglikud aastad - Ants Juske страница 12
Название: Kirglikud aastad
Автор: Ants Juske
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949475421
isbn:
Ants ja Jaak ning Linnar ja Tristan Elvas.
Nendest vaimsetest huvidest rääkisime Linnariga omavahel. Ta on minust paar aastat vanem, kuid mitte sellepärast ei ahminud ma tema mõtteid ja arutelusid. Ta tuli ülikooli saksa filoloogiat õppima juba täieliku erudiidina. Kust see tal pärines, ei tea. Tema ema oli iluuisutamisõpetaja, isa Vana Tooma restorani šveitser. Polnud tal sellist lastetuba nagu näiteks Paul-Eerik Rummol, Juhan Viidingul, Mihkel Mutil, rääkimata mitmenda põlve muusikutest, kellel kõigil olid korralikud kodused raamatukogud ja kelle kodudesse kogunesid intellektuaalid. Priimäe kohta on öeldud, et ta edvistab oma eruditsiooniga. Seepeale ütles Ain Kaalep: “Aga tal on ju, millega edvistada.” Saksa keel on tal suus nii, et ta on Saksamaal pärissakslasi ära petnud, lisaks sügavad teadmised filosoofias, semiootikas, kunstiteaduses jne. Olime kunstiakadeemias koos Boriss Bernsteiniga tema Albrecht Düreri teemalise töö oponendid. Midagi püüdis isegi Bernstein öelda, kuid olime nõutud: selle tööga võinuks kaitsta doktorikraadi mis tahes Saksa ülikoolis. Rääkimata tema klassitsismiteemalisest doktoritööst. Kui Priimägi töötas Edasi kultuuritoimetuses, kirjutas ta muu hulgas ka muusikaarvustusi. Ei mäleta, kes muusikakriitikutest kommenteeris, et need kuuluvad Eesti muusikakriitika kullafondi.
Olen temalt saanud teise kõrghariduse, igal juhul ei anna sellega võrrelda mitmelt kuivikust ajalooteaduskonna õppejõult saadut.
Tartu aguliromantika: Linnar, Sirje ja Tristan oma Kastani tänava kodumaja hoovitrepil.
1978. aastal, mil stagnaaeg aina süvenes, tekkis mul mõte meie põlvkonna mentaliteet kuidagi kokku võtta. Arutasime asja Linnariga ja asusime Priimägede Kastani tänava korteris vana kirjutusmasina taha. Linnaril mõte lendas, sõnaseadjana oli ta muidugi minust osavam, mina vahtisin rohkem kõrvalt ja “Tartu sügis” ongi tema sõnastatud, kuigi kõik arutasime omavahel läbi. Alustasime pealkirjast, millega parafraseerisime Huizinga “Keskaja sügist”. Algus oligi nii: “Meie kirjutise on algatanud lõpu eelaimus. Miski näib meile otsa saavat… meid sunnib kirjutama meie eneste efemeersuse taju… Tartu sügis on meie jaoks ühe põlvkonna sügis. See sügis on meie põlvkond. Tunneme, et meie ajal on otsa saamas ärkamisaegade ring, on jõudnud aeg, kus sajandi püüdlused on koltunud sügisesse.” Tol ajal ei käibinud Eestis postmodernismi mõiste, kuid kas ei kõla see postmodernistlikult, mis vastandub lineaarsele progressile suunatud ajalookäsitlusele.
Essee kirjutamine oli lõbus protseduur. Aeg-ajalt võtsime veini ja siis tulid head laused. Tajudes juba ette laialdast kõlapinda, naersime nii mõnegi sõnastuse puhul, kuidas keegi sellele reageerib: mida arvab kuuekümnendate põlvkond, mida ütleb Runnel, mida Mäll, mida Veidemann, mida arvavad Koop ja KGB, noored isamaalised ajalootudengid, tollased dissidendid jne. Mingeid sanktsioone me ei kartnud, sest fikseerisime lihtsalt olukorda ja lõpuks ei saa mitte midagi tegemist karistada ühegi korra ajal. Ometi näitas aeg, et saime kahelt poolt, nii patriootidelt kui ka võimudelt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.