Kirglikud aastad. Ants Juske

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 1976. aastal päevase vahega.

      Venitasin ülikooli kuidagimoodi lõpuni. Ajapikku tekkis ka huvi loengute vastu. Piirimäe loengud olid huvitavad ja ka aeg, mida ta luges, pakkus huvi. Piirimäe eksameid kardeti, hinnaalandust tegi ta vaid kenadele tüdrukutele. Kuna võtsin end kokku, sain isegi nelja. Hiljem, olles ise kuues kõrgkoolis õppejõud olnud, olen palju mõtisklenud, miks ma eksamil just selliseid hindeid panen. Subjektiivseid faktoreid on palju: keda sa oled näinud loengul aine vastu huvi tundmas, kes käitub eksamil ülbelt, kes lipitseb, tahes-tahtmata mõjub ka kursuse üldine tase. Nii võib mõni kehvem lend saada isegi paremaid hindeid kui mõni heatasemeline, kus latt läheb väga kõrgeks.

      Uusima ajaloo loengutel käisin usinalt põhjusel, et ajastu tuli kaasajale üha lähemale, teiseks Kaido Jaansoni emotsionaalne esitusmaneer ja suur eruditsioon. Eksamil sattus kehv pilet ja Jaanson pani kolme, kuid nähes, et ma jagan ajastut, tegi mulle ettepaneku uuesti tulla. Siis sain juba nelja. Üldse oli see piletite süsteem totter loterii. Teisel kursusel oli üks eksam, mille piletiteküsimustest jõudsin läbi närida vaid esimesed kümme, aga vedas: kõik kolm küsimust mahtusid nende sekka. Olen elus kuni aspirantuurini välja teinud sadu eksameid. Ka magistri- ja doktoritöö kaitsmine olid ju eksamid. Ja alati on olnud alandav tunne koridoris põlve väristada. Mõnel puhul aitas mitteformaalne õhkkond. Tagantjärele on isegi kahju, et kuulsa Ülo Torpatsi ladina keele loengud lasin üle jala, sest kõik teadsid, kui mitu konjakit talle tuleb tuua. Tavaliselt võttis ta eksameid vastu oma kodus. Parim lugu, mida olen kuulnud, on see, et Torpats sulgunud konjakipudeliga oma tuppa ja hüüdnud tudengitele: kes tahab kolme, matriklid ukse alt sisse! Enamik visanudki need kergendustundega. Torpats viskas matriklid tagasi ja hüüdis: “Nüüd need, kes tahavad nelja!”

      Omaette ooper olid nn ühiskonnateaduslikud ained. Millegipärast need mulle istusid, vist ikka seetõttu, et need polnud rahvusteaduste kesksed. Nendes ainetes olid mul ainult neljad-viied. Õppejõud olid muidugi pabinas, et ajaloolased hakkavad esitama ebamugavaid küsimusi, füüsikutele või arstidele võis kohustusliku punase pläma vabalt pähe määrida. Mõned episoodid on meeles. Jüri Ant luges meile NLKP ajalugu. Ta tegi seda nii osavalt, et ei valetanud, vaid jättis tõe rääkimata. Näiteks ütles Kaupo Ahuna, et ta on lugenud Saksa ajal välja antud “Eesti rahva kannatuste aastaid”, kus on pilt, kuidas Petseri räpased purjus venelased Vabaduse väljakul n-ö meelt avaldasid. Ja küsis: kas see oligi siis rahva tahe? Ant tuli olukorrast niimoodi välja, et jutustas rahulikult: Petseri kant oli kodanlikus Eestis üks vaesemaid, mõistagi oli seal suur rahulolematus ja nii nad tulidki meelt avaldama. Tegelikult oli see muidugi vale: ilmselt olid need “meeleavaldajad” ümberriietatud Vene soldatid. Kuid küsija jäi vastusega rahule – tõesta midagi vastupidist!

      Kaido Jaansonilt küsisime: räägitakse mingitest Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidest. Jaanson läks närvi ja ütles kategooriliselt: mingeid protokolle pole olemas, unustage ära, ja jätkas rahulikult oma teemat. Eks neil raske oli, sest üldlevinud arvamuse kohaselt oli igal kursusel KGB värvatud nuhk.

      Dialektilist materialismi (või oli see siiski ajalooline?) andis Andrus Pork. Noorema põlve filosoofina oli ta erakordne, kuigi nakatatud kateedrijuhataja Rebase sotsiaalse determinismi teooriast, mida ta rakendas ajaloofilosoofias. Peab kohe ütlema, et kõik need marksistlikud käsitlused pole ju valed ega halvad. Marksism oma algsel kujul on postmodernistlikus ja feministlikus teoorias vägagi kesksel kohal. Mõnigi TRÜ õppejõud sai hiljem pakkumisi lääne kõrgkoolidest, kus marksism oli endiselt moes. Ja nii olid dialektilise ja ajaloolise materialismi loengud huvitavad. Peale selle oli Pork (hilisem Park) esinduslik mees, keda naistudengid hüüdsid “dekoratiivfilosoofiks”. Isegi arstist filosoofi Valdar Parve seminarid pakkusid midagi, kuigi ta istus laual ja vilistas, näidates näpuga: “Sina vastad.”

      Andrus Pork teatas keset tsüklit, et need, kes teevad sellises ja sellises mahus referaadi, on eksamist vabad. Oma suures eksamihirmus haarasin võimalusest kinni. Olin juba siis tegelnud keskaja kunsti ja maailmapildiga ning võtsin asja nii tõsiselt, et mu töö läks vene keelde tõlgituna üleliidulisele üliõpilastööde võistlusele.

      Jaak Kangilaski loengud olid tol ajal ainsad, mis aitasid mõista moodsat kunsti. Ludmilla Siimu maal aastast 1973.

      Sügisel tulin kooli tagasi. Näete, meie kõnepruugis oli ikka tegu “kooliga” – mitte seepärast, et oleksime jäänud infantiilseks, vaid et paljud asjad ei meenutanud ülikooli: kõik need eksamid, kantseldamised, kontrollid, kohustuslikud ained jms. Meid käsitati ikka lastena. Niisiis olin koolis neljandal kursusel tagasi ja äkki otsis Andrus Pork mu üles. Jutt oli selline, et mulle pakutakse filosoofiateaduskonnas eriprogrammi, pärast tuleks aspirantuur jne. Läksin juba elevile – miks ma ei peaks nõus olema! Siis aga ütles Pork, et tuleb korda ajada üks väike formaalsus: lähme Rebase juurde ja vormistame kompartei kandidaadiks astumise avalduse. Jäin mõttesse ja ütlesin, et annan vastuse poole tunni pärast. Läksin “marksumajast” üle tee Wernerisse, tellisin 50 grammi konjakit ja vajusin mõttesse. Mismoodi ma vaatan otsa oma Eesti-meelsetele õppejõududele? Parteisse astudes kaotaksin pool sõprus- ja tutvusringkonda. Läksin Porgi juurde tagasi ja ütlesin, et sellistel tingimustel ma ei saa tulla. Pork vastas midagi sellist: “Kommunistina ma peaks teid kohe uksest välja saatma, kuid omavahel öeldes olete sellega oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud.” Mis mul muud öelda oli kui: “Noh, mis teha.” Need olid sõnad, mida olen pidanud hiljemgi kuulma.

      Järgmiselt kursuselt võeti ilmselt minust vabaks jäänud kohale uus, kes astus parteisse, kuid mingit filosoofi tast ei tulnud, pigem karjäärikommunist ja hiljem muidugi ärimees. Igal juhul tulin Porgi juurest ära kergendustundega – ma polnud kedagi reetnud, sealhulgas ka iseennast mitte.

      Muidugi võib öelda, et parteisse astumine oli lihtsalt formaalsus. Mõne jaoks oli formaalsus ka koputajaks hakkamine. Varasemal ajal oli kellegi jaoks formaalsus inimeste piinamine ja küüditamine. Aeg oli selline, mis teha! Kuid kodune ja eriti ajalooteaduskonna kasvatus ei lubanud mul selle kuritegeliku ja selleks ajaks täiesti silmakirjalikuks muutunud mõttetu organisatsiooniga koostööd teha. Jälestasime komsomolikarjeristidest juriste, kes ilmselt ei teadnud või ei tahtnud teada, mis meie rahvaga toimub ja on toimunud. Kui loodi ajakirjandusosakond, pidasime seda juurateaduskonna käepikenduseks. Selleks piisas tollaste ülikoolilehtede lugemisest. Eks neid karjeriste oli meiegi intris, ajaloolaste keskel: kes tegeles komsomolitööga, kes nuhkis, kes koputas. Paar kursust enne mind läkski Sulev Vahtre ehmatuseks üks tema juhendatav Moskvasse KGB kooli. Ma saan veel aru neist, kes astusid karjääri huvides parteisse, kuid mitte nendest, kes kaebasid salaja oma kaasüliõpilaste peale. Mulle küll oli ema kodus õpetanud, et see on alatu. Koolis ütles klassijuhataja samuti, et pole ilus tulla kellegi peale kaebama. Loodan, et paljud neist, kes minu mälujälge loevad, vähemalt häbenevad, eriti need, kes aja muutudes hakkasid ajalooteaduskonnast veidigi külge hakanud rahvuslust oma uue karjäärivankri ette rakendama. Või siis need ajaloovõltsijad, kes nüüd kirjutavad sinimustvalget ajalugu, või endised teadusliku kommunismi õppejõud, kes nüüd on politoloogid. Kuid vaevalt nad häbenevad – teadku siis, et vähemalt minu silmis on nad põlastusväärsed. Kuid mis sa saad teha, kõik nad on värvi vahetanult enamasti juhtpositsioonil ja kui tahad elada, siis ei saa oma põlgust neile otse näkku paisata. Seda ei suutnud ka Mart Laar peaministrina ja Lennart Meri presidendina, kuigi loosung oli “Plats puhtaks!”.

      Kogu ülikooli jooksul oli ainult üks loengutsükkel, kust ma ei puudunud ühtegi korda. Need olid Tõnu Luige filosoofialoengud “keemia ringis”. Vana-Kreeka võeti pulkadeni lahti. Räägiti, et Luigel oli see probleem, et ta oskab vanakreeka keelt küll lugeda, kuid ei oska selles mõelda. Pärast dialektilist ja ajaloolist materialismi tekkis aimus, mis on filosoofia tegelikult. Siiani olime kuulnud Feuerbachi teesi, et filosoofia ülesanne pole mitte targutada, vaid maailma muuta. Tõnu Luige loengud avasid nii mõnedki siiani pimedaks jäänud silmanurgad ja ajukäärud. Tema loengutel oli seegi efekt, et pärast mõtlesin neile asjadele poole ööni, mida ei saa öelda Aasia ja Aafrika ajaloo loengute СКАЧАТЬ