Kirglikud aastad. Ants Juske

Чтение книги онлайн.

      Olen rääkinud ülikooliaegseid lugusid oma praegusele naisele Üllele, kes on õppinud TPI-s. Eks sealgi elatud tavalist tudengielu, kuid minu muljetusi kuuldes on talle jäänud mulje, et Tartus ainult joodi ja liiderdatigi. Eks olen siis pidanud selgitama, et kes kuidas. Oma põhihariduse olen ikkagi saanud ülikooli raamatukogust Toomel. Oli päevi, mil ei läinudki loengutele ja õhtul hilja avastasin, et olen lugenud ja konspekteerinud oma kümme tundi jutti. Kunstihuviga alustasin küll nüüdiskunstist, kuid ajapikku süvenesin keskaega. Heie Treier on kirjutanud postmodernismi mõiste kolmest tulekust Eesti kunstimõttesse. Arvan siiski, et see nihe modernismi ületamiseks tuli kaugelt enne, kui postmodernismi mõiste siiamaale jõudis. 1970. aastate alguses oli avangardi ja modernismi kriis ka N Liidus. Nõukogude kunstiteaduses tekkis suur poleemika ikoonimaali ruumilise ülesehituse ja kõikvõimalike “tinglikkuste” üle. Olulist osa etendas siin ka Tartu-Moskva semiootikakoolkond. Kuna minu klassijuhataja Härda Kurtna oli inglise keele õpetaja, siis polnud mul suuri raskusi, tuli omandada ainult erialaterminid. Vene keel mul aga ülikooli tulles peaaegu puudus. Nii hakkasin venelasi lugema sõnaraamatu abiga, isegi tõlkisin trenni mõttes terveid tekste. Tulemuseks oli lõpuks see, et kirjutasin aspirantuuris vene keeles terve väitekirja.

      Nii ma siis tiirlesin keskaegse ja nüüdiskunsti probleemide ümber, abiks polnud kedagi – ikka viidete kaudu uue kirjanduse poole. Käisin ka Moskvas ja Leningradis, kust sai siin puuduvat lääne kirjandust, tellisin mikrofilme ja koopiaid, laenasin väärt kirjandust. Lihtsalt tuli olla kontaktis “õigete” inimestega ja valida õigeid loenguid – kas või selle hinnaga, et kohustusliku programmi täitmata jätmine tähendas stipist ilmajäämist.

      Üldse olid 1970. aastad Tartus mingi eelmisest kümnendist jäänud pohmeluse väljaravimine. Inimnäoga sotsialismi ehitamisest ei tulnud midagi välja. Kollektiivne luulelugemine ja teatritegemine ning loomingulise noorsoo laagrid jäid minevikku – neist sain aimu, lugedes 1960. aastate Noorusi. Sulguti endasse ja tegeldi süvendatult oma erialaga. Kuid siit on see-eest pärit ka Eesti viljakam vaimuvara: Kaplinski esseed, Mälli tõlked, Runneli luule, Tartu semiootika- ja psühholoogiakoolkonna parimad artiklid. Postmodernistliku ajastu märk oli seegi, et luulet asendas proosa ja kunstis loobusid 1960. aastate avangardistid Kaljo Põllu ja Olav Maran oma uuenduslikkusest – üks hakkas fennougristiks, teine pöördus religiooni. Sama toimus ka muusikutega. Senise John Cage’ist inspireeritud dodekafoonia ja atonaalse muusika asemele tulid keskaegsed koraanid ja vanamuusika. Pole siis ime, et selles laines liikusin ma noore õppurina keskaja kunsti ja filosoofia poole. Eks see kõik oli omamoodi eskapism selle absurdse nõukoguliku tegelikkuse eest.

      Veel enne lõpueksameid polnud mul aimugi, mis edasi saab. Paljud otsisid viimasel kursusel potentsiaalseid töökohti. Mina olin muretu: eks riiklik suunamine otsustab. Mis mul loota oligi – olin pingereas tagant teine. Siis tuli minu juurde Peeter Tulviste, kes oli hea tuttav ajalooinstituudi kultuuriloo sektori juhataja Ea Janseniga. Too oli uurinud, kas ta teab mõnda asjalikku lõpetajat, kes võtta enda juurde teaduriks. Tulvistele meenusin mina. Kohtusimegi Ea Janseniga ja nad esitasid ülikoolile tellimuse. Kuigi ma olin ülikooliajal Tartuga harjunud, sõbrad kõik seal, valmistasin Maret ette Tallinna minekuks. Eks oleme algul ema juures, siis üürime midagi.

      Tartus Raadi kalmistul ajaloodoktor Otto Liivi unustatud hauaristi renoveerimas.

      Asjast sai haisu ninna ajalooinstituudi sotsialismiajaloo sektori juhataja Raimo Pullat, kes ütles: selle poisi võtan ma hoopis endale. Saime Pullatiga ülikooli kohviku ees kokku, millest kursavend Olav Multer tegi salaja ka foto. Tõmbasin uuesti oma karjäärile kriipsu peale, öeldes, et sotsialismiuurimine mulle küll ei sobi. Minu asemel napsas selle koha pingereas esimene tütarlaps ja mida ma sügisel kuulsin: ta oli ajalooinstituudis sujuvalt Ea Janseni sektorisse üle läinud! Tundsin end petetuna. Ega muud üle jäänudki, kui Koop surus kätt ja teatas, et olen suunatud Vana-Kuuste kaheksaklassilise kooli ajalooõpetajaks.

      Linnar Priimägi ja “Tartu sügis”

      Enne kui hakata meenutama ülikoolijärgset aega, tuleks pöörduda veel tagasi ülikooli ja oma vaimsete mõjutajate juurde. Linnar Priimäel on selles suur osa. Tulvistega suhtlesime intris, Lotmanit kuulasin loengutes ja Mälli orientalistika konverentsidel, Kaplinskit lugesin, kuid Linnariga olime ninapidi koos. Priimäe teema nõuab pikemat käsitlust. Ei mäletagi, kuidas me esmakordselt kohtusime, ilmselt ülikooli “vanas kohves”. Esimene mälestus Priimäest oli siis, kui olin veel keskkoolipoiss. Vaatasime emaga koos mingit “Noortestuudio” saadet. Ei mäleta, millest 42. keskkooli aktivist Priimägi rääkis, kuid meeles on, et ta kasutas sõna “obligatoorne”. Küsisin siis emalt, mis see tähendab. Mälu seisukohalt on jällegi naljakas, et just see jäi meelde, aga millest ta seal jutustas, ei mäleta. Siis teadsin ma teda muidugi Komissarovi filmist “Tavatu lugu”. Kunagi hiljem, kui sattusime Veispaki täditütre korterisse pidu panema, hüüdis murdeealine võõrustaja, nähes Linnarit: “See on ju klassiorganisaator “Tavatust loost”!” Kuulusin minagi keskkoolis komsomolikomiteesse, Priimäel on aga samast ajast kooli almanahhist ette näidata “Ood Leninile” (või midagi sellist, ei leidnud allikat üles), ülikoolis oli ta esimesel kursusel vist lausa filoloogiateaduskonna komsomolisekretär. Muide, ka hilisem pooldissident Leonhard Lapin oli kunagi ERKI komsomolisekretär – fakt, millest ta ei taha midagi mäletada.

      Meil oli oma ajaloolaste intri punt, kellega jorutasime ülikooli kohvikus. Linnar ühines meiega peagi, sest jõime veini ja ajasime parasjagu segast. Ilmselt oli ka Linnar aru saanud, et igasugune “ühiskondlik aktiivsus” on selles ajas mõttetu. Muutusime tasapisi küünikuteks, kellele eelmise kümnendi seltskonna ponnistused tundusid naeruväärsed, rahvuslaste vastu rinda tagumine samuti, partei- ja komsomoliliini pidi edasi trügijad tekitasid aga lihtsalt põlastust. Juba hakkangi tsiteerima meie 1978. aastal samizdat’ina ilmunud “Tartu sügist” – seda enam, et avalikult trükituna on see ilmunud ainult Hellar Grabbi toimetatud Manas.

      Kordan jutu algust, nüüd juba õiges kohas: “Meie tulime areenile, käes matriklid, mis algavad numbriga 7. Kui me pärale jõudsime, oli kultuurimaja juba suletud ja saalis polnud enam kohti. Need olid spetsialiste täis, noil oli kaasas hea ettevalmistus, mida meil polnud enam kuskil läbi elada. Nii me ei hakanudki proovima. Ja läksime kohvikusse. Ülikooli funktsioon oli muutunud. Ta oli kaugenenud, ei ühendanud enam universitas’ena universaalseid teadmishimulisi noori, vaid võttis nimeks “kõrgkool” ja astus alg- ja keskkooliga ühte ritta. Üliõpilaseks olemiselt võeti olemisviis, ülikool СКАЧАТЬ