Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et näeme veel kastet tulikaõitel, eks ole, minu noor daam?” pilgutas ta vanamoodsa galantsusega silma. Ta oli saabunud mootorrattaga, mis pidi meid looduse keskele viima ja mis oli umbes samast aastakäigust kui ta ise. Taimepressid olid korralikult selle suure riistapuu külgedele kinnitatud ja nägid välja nagu põrkekummid mõne puksiirlaeva külgedel. Järgnes mõnus teekond läbi vaikse maanurga, mille vaikust rõhutas omalt poolt kontrast härra Crooki tsikli kohutava, järsult vaikellu lõikuva mürinaga. Nägin, et vanahärra teab taimede kohta tõepoolest palju. Mitte ainult seda, kust neid leida, vaid ka nende ravitoimest ja sellest, kuidas neid prepareerida. Kahetsesin, et ei olnud märkmikku kaasa võtnud, et see kõik kirja panna, kuid kuulasin pingsalt tema kähisevat häält ja andsin endast parima, et taimenäidiseid raskete presside vahele ladudes see info oma mällu jäädvustada.

      Peatusime oma kaasavõetud eine võtmiseks kummalise pealt tasase mäekünka jalamil. See oli roheline nagu enamik teisigi, tüüpiliste rohukamarast välja turritavate kaljurünkade ja nukkidega, kuid millegi poolest ka erinev: sellesse mäkke läks laialt sissetallatud rada, mis kadus graniitpaljandi taha.

      „Mis seal üleval on?” küsisin ma singivõileivaga ülespoole osutades. „Tundub piknikupidamiseks kuidagi keeruline koht olevat.”

      „Aa,” tegi härra Crook ja heitis pilgu mäele. „See on Craigh na Dun, tütreke. Mõtlesin sulle seda pärast sööki näidata.”

      „Jah? Kas see on millegi poolest eriline?”

      „Oo jaa,” kostis ta, kuid keeldus täpsustamast, lisades vaid, et eks ma siis näen.

      Ma olin pisut mures, kas ta ikka suudab nii järsust mäest üles ronida, kuid mure haihtus, kui avastasin end tema kiiluvees ähkimast. Lõpuks ulatas härra Crook mulle oma pahkliku käe ja tõmbas mu kivirinnatisest üle.

      „Siin ta on,” ütles ta peremeheliku käeviipe saatel.

      „Vau, see on nagu Stonehenge!” hüüatasin ma rõõmsa üllatusega. „Väike Stonehenge!”

      Sõja tõttu oli mu viimasest käigust Salisbury tasandikule juba mitu aastat möödas, kuid olime varsti pärast abiellumist Frankiga Stonhenge’i igatahes külastanud. Nagu teisedki turistid, hulkusime me hämmastunult kõrgete kivihiiglaste vahel ja vahtisime ammuli sui altarikivi („kus muistsed druiidid oma inimohvrid tegivad”, nagu kõlavalt teatas bussitäie itaallaste koknikeelne giid, itaallased aga samal ajal kohusetundlikult iseenesest üsna tavalist kiviplokki pildistasid).

      Seesama kirg täpsuse vastu, mis sundis Franki oma lipse riidepuule asetama nii, et otsad oleksid täpselt kohakuti, sundis meid ka ümber kiviringi kõndima, mõõtes sammudega ära vahemaa Z-aukudest Y-aukudeni ja lugedes kokku hiiglaslike monoliitide välimise ehk Sarseni ringi sillusekive.

      Kolme tunni pärast oli meil teada, mitu Y- ja Z-auku seal on (kui kedagi huvitab, siis viiskümmend üheksa; mind ei huvitanud), kuid see ei teinud meid ehitise otstarbe osas põrmugi targemaks kui neid kümneid arheolooge, nii amatööre kui professionaale, kes olid siin viimase viiesaja aasta jooksul ringi tuhninud.

      Hüpoteesidest muidugi puudust ei olnud. Elu teadlaste keskel oli mulle õpetanud, et hästi sõnastatud arvamus on tavaliselt parem kui halvasti sõnastatud fakt, vähemalt kehtib see akadeemilise karjääri tegemise kohta.

      Tempel. Kalmistu. Astronoomiline observatoorium. Hukkamispaik (siit ka sobimatult ristitud „Tapakivi”, mis seisab pooleldi maasse vajunult rajatise ühel küljel). Turuplats. See viimane ettepanek mulle meeldis; ma kujutlesin elavalt ette, kuidas megaliitilised perenaised, korvid käevangus, triliitide vahel askeldavad ja kriitilisel pilgul viimase punasavist kruuside partii läiget hindavad, kuulates samal ajal skeptiliselt kiviaegsete pagarite ning hirveluust labidate ja merevaiguhelmeste müütajate plära.

      Ainsad argumendid selle hüpoteesi vastu olid minu arvates altarikivi alt avastatud matused ja põletusmatuste jäänused Z-aukudes. Kui need just polnud kaalumisel petmisega vahele jäänud kaupmeeste haledad jäänused, sest muidu tundus mulle inimeste turuplatsile matmine mõnevõrra ebasanitaarne olevat.

      Selle väikese kiviringi juures siin ei olnud matustest mingeid jälgi. „Väikese” all pean silmas üksnes seda, et püstiaetud kivid olid väiksemad kui Stonehenge’is, kuid kõik nad olid minust kaks korda kõrgemad ja vastava jämedusega.

      Ühelt teiselt Stonehenge’i giidilt olin kuulnud, et selliseid kiviringe leidub kogu Britannias ja Euroopas – mõned paremini säilinud, mõned kehvemini, mõned veidi teistsuguse kuju ja orientatsiooniga, kuid kõigi otstarve ja päritolu on teadmata.

      Härra Crook vaatas heatahtlikult naeratades pealt, kuidas ma kivide vahel ringi luusisin, siin-seal peatudes, et mõnd kergelt puudutada, otsekui võiks nood monumentaalsed mürakad mu puudutust tunda.

      Mõned kivihiiglased olid tuhmilt laigulised, teised hommikupäikest rõõmsalt tagasipeegeldavatest vilgukivikildudest tähnilised. Kõik nad erinesid tunduvalt neist kivinukkidest, mis kerkisid välja ümbritsevatest kilpjalapuhmastest. See, kes ükskõik mis põhjusel selle kiviringi rajas, pidas ehitist piisavalt oluliseks, et lasta murda, tahuda ja kohale vedada spetsiaalsed kiviplokid ja need siin püsti ajada. Tahuda – kuidas? Kohale vedada – kuidas? Ja kui kaugelt?

      „Mu abikaasa oleks sellest vaimustuses,” ütlesin ma härra Crookile, seisatades, et teda kiviringi ja taimede eest tänada. „Ma toon ta pärast vaatama.” Vanahärra ulatas mulle teeraja otsal taas viisakalt oma kondise käe. Heitsin üheainsa pilgu järsult langevale teele ja otsustasin, et vaatamata eale on tema kodarad ilmsesti kindlamad kui minu omad.

      Pärastlõunal pöörasin külla viivale teele, et Frank pastoraadist ära tuua. Hingasin majadest möödudes mõnuga sisse mägismaa joovastavat õhku, milles segunesid kanarbiku, salvei ja luudpõõsaste lõhn, lisaks näpuotsaga koldesuitsu ja praetud heeringa hõngu. Küla lasus väikese nõo embuses ühe järsu kaljukünka jalamil, mis koos teistega mägismaa rabapinnasest äkitselt üles viskub. Need teeäärsed majad olid õige kenad. Sõjajärgne jõukuselaine oli kaasa toonud värske värvikihi ja isegi vähemalt saja aasta vanune kirikla uhkeldas ümber logisevate aknaraamide veetud kollaste triipudega.

      Ukse avas vikaari koduabiline, pikk piitspeenike naine kolmekordse pärlikeega kaela ümber. Kuuldes, kes ma olen, tervitas ta mind ja juhatas edasi mööda pikka kitsast ja pimedat koridori, mille seintel rippusid seepiajoonistused inimestest, kes võisid olla mingid omaaegsed kuulsused, praeguse vikaari kadunud sugulased või koguni kuningliku perekonna liikmed, sest hämaras ma täpselt ei näinud.

      Vikaari kabinet oli seevastu pimestavalt valge tänu suurtele akendele, millest üks ulatus praktiliselt laest põrandani. Aknad olid lisatud ilmselt tükk aega pärast hoone ehitamist ja nende otstarvet selgitas kamina kõrval seisev molbert ning sellele kinnitatud poolvalmis õlimaal, mis kujutas mustavaid kaljusid taeva taustal.

      Frank ja lühike töntsakas mees vaimulikumaniskiga uurisid süvenenult tagaseina ääres seisvale lauale kuhjatud narmendavaid pabereid. Frank tõstis teretuseks vaevu pead, kuid vikaar jättis oma selgitused viisakalt pooleli ja kiirustas üle toa mulle kätt andma, ümar nägu suhtlemisrõõmust säramas.

      „Proua Randall!” rõõmustas ta ja surus südamlikult mu kätt. „Nii tore teid jälle näha. Te tulite just õigel ajal, et värskeid uudiseid kuulda!”

      „Värskeid uudiseid?” Hinnanud pilguga laual vedelevate paberite kasimatut välimust, rehkendasin, et kõnealused uudised võiksid pärineda umbes aastast 1750. Nii et vast mitte kõige värskemad.

      „Jaa, tõesti. Me ajame siin sõjaväenimekirjadest teie abikaasa esivanema Jack Randalli jälgi.” Vikaar naaldus mulle lähemale ja jätkas СКАЧАТЬ