Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on kuidagi… kohatu,” märkisin ma. Kõrvalmaja ei andnud mingit elumärki. „Mida sa arvad, mis siin juhtunud on?”

      Frank kortsutas kulmu, mõtles, ja laksas siis käega vastu püksisäärt.

      „Ma vist tean! Oota üks hetk.” Ta sööstis väravast välja ja traavis mööda tänavat minema, jättes mind abitult trepiastme servale seisma.

      Kuid kohe oli ta rahulolust särades tagasi.

      „Jah, peabki nii olema. See on iga trepi peal.”

      „Mis asi? Iga trepi peal on mõrtsukast maniaki jälg?” küsisin ma pisut teravalt, alles pahane, et mind oli suure vereloiguga kahekesi jäetud.

      „Ei, vaid rituaalne ohver,” naeris Frank. „Äge!” Juba oli ta käpuli murul ja uuris õhinal verelaiku.

      See ei kõlanud palju paremini kui mõrtsukast maniakk. Kükitasin verelõhna peale nina krimpsutades ta kõrvale. Kärbeste jaoks oli aastaaeg veel varane, kuid juba keerles verelaigu kohal paar suurt ja aeglast šoti sääske.

      „Mida sa sellega öelda tahad – rituaalne ohver?” nõudsin ma. „Proua Baird on korralik kirikuskäija ja tema naabrid samuti. See pole siin mingi druiidide mägi ega midagi sellist.”

      Frank tõusis ja rapsis püksipõlvedelt rohupepri. „Niipaljukest sa siis tead, tüdrukutiba,” kostis ta. „Maamunal pole teist paika, kus igapäevaelus võiks kohata nii palju ebausku ja nõidumist kui Šoti mägismaal. Kirikus või mitte, aga proua Baird usub vanarahva tarkusi ja kõik naabrid usuvad ka.” Ta osutas oma korralikult viksitud kinganinaga verelaigule. „Musta kuke veri,” seletas ta ilmse mõnuga. „Vaata, majad on uued. Kokkumonteeritavad.”

      Vaatasin talle külmalt otsa. „Kui sa oled juhtumisi arvamusel, et see seletab kõik, siis alusta palun otsast. Vahet pole, kui vanad need majad on. Ja kus põrgu päralt kõik üldse on?”

      „Ma oletan, et kõrtsis. Lähme ja vaatame, mis sa arvad?” Ta võttis mul käe alt kinni, juhtis mu väravast välja ja me hakkasime mööda Gereside Roadi minema.

      „Vanasti, ja tegelikult veel mitte üldse nii vanasti,” selgitas Frank käigu pealt, „oli komme, et kui ehitati maja, siis tuli keegi tappa ja kohalike maavaimude lepitamiseks vundamendi alla matta. Nagu see: „Tema laob alusmüürid oma esmasündinule ja oma noorima poja peale rajab tema värava.” Igivana komme.”

      Minus tekitas see tsitaat hirmujudinaid. „Sel juhul on neist ju küll nüüdisaegne ja progressiivne kasutada selle asemel kanu. Sa tahad siis öelda, et kuna majad on üsna uued, pole nende alla kedagi maetud ja elanikud on asunud seda tegematajätmist heastama?”

      „Täpselt nii,” kostis Frank, rõõmustades mu edusammude üle, ja patsutas mind õlale. „Vikaari jutu järgi on paljud siinkandis veendunud, et sõda puhkes vähemalt osaliselt seetõttu, et inimesed unustasid oma juured ja jätsid vajalikud ettevaatusabinõud tarvitusele võtmata, näiteks ei matnud maja alusmüüride alla enam ohvriande ega põletanud enam kalaluid kaminas ära – välja arvatud muidugi tursaluid,” lisas ta innukalt väikese seletuse. „Tursaluid ei tohi põletada – teadsid sa seda? –, sest siis kaob tursaõnn ära. Tursaluud tuleb maha matta.”

      „Jätan meelde,” ütlesin ma. „Ütle seda ka, mida tuleks teha, et kunagi enam ühtki heeringat ei näeks, ma otsekohe teeks.”

      Ta jäi sügavalt mõttesse ja vangutas pead; see oli üks neist lühikestest intellektuaalsetest ärakäimistest, mil ta ümbritseva maailmaga igasuguse sideme kaotas, olles täielikult keskendunud informatsiooni otsimisele kõigist oma ajusoppidest.

      „Heeringa kohta ma ei tea,” sõnas ta äraolevalt. „Hiirte vastu näiteks tuleb väriheina kimpe üles riputada – „Kus värihein on toas, seal pole hiirest haisugi,” öeldakse, muide. Aga surnud vundamendi all – siit pärinevad paljud lokaalsed jumalused ja kummitused. Tead Mountgeraldit, seda suurt maja High Streeti lõpus? Seal on oma kummitus, üks tööline, kes tapeti alusmüüriohvriks. Kunagi 18. sajandil, seega võrdlemisi hiljuti,” lõpetas ta mõtlikult.

      „Lugu jutustab, et omaniku käsul ehitati kõigepealt üks sein ja kukutati selle otsast ühele töölisele kivi pähe. Küllap valiti ohvriks mõni mees, kes teistele ei meeldinud. Ta maeti keldri põhja maha ja ülejäänud osa majast rajati tema hauale. Nüüd ta muudkui kummitab seal keldris, kus ta tapeti, välja arvatud oma sünnipäeval ja neljal „vanal päeval.””

      „Vanal päeval?”

      „Vanad tähtpäevad,” selgitas Frank, uidates endiselt oma vaimuilmas. „Hogmanay ehk uusaasta, suvine pööripäev, Beltane2 ja pühakutepäev. Druiidid, kellpeekrite kultuuri rahvas, varased piktid – niipalju kui me teame, pühitsesid nad kõik päikesega ja tulega seotud tähtpäevi. Neil tähtpäevadel on vaimud ja kummitused vabad, võivad omatahtsi ringi liikuda ja teha nii head kui kurja, nagu neile meeldib.” Ta hõõrus peoga mõtlikult põske. „Beltane on varsti – kevadise pööripäeva paiku. Nii et hoia silmad lahti, eriti kui sa juhtud kabeliaiast mööda minema.” Ta silmad pilkusid ja ma sain aru, et transiseanss on läbi.

      Hakkasin naerma. „Kas siin on siis palju kohalikke tonte?”

      „Ma ei tea,” kehitas ta õlgu. „Tuleb vist vikaarilt küsida. Järgmine kord, kui teda näeme, eks?”

      Juhtus nii, et nägime vikaari üsna pea. Ta oli koos suurema osa külaelanikega kõrtsis majade uues sissepühitsemise auks traditsioonilist suutäit – „pudel kerget ja pool kannu” – võtmas.

      Kui tabasime ta paganluse ilminguile aktiivselt läbi sõrmede vaatamas, näis ta piinlikkust tundvat, aga lõi üldiselt käega ja kuulutas selle vaid kohalikuks, ajaloolise värvinguga eripäraks, umbes nagu rohelise värvi kandmine iirlaste 1798. aasta ülestõusu mälestuseks.

      „Tegelikult üsna huvipakkuv asi,” kinnitas ta ja ma tundsin sisemise ohke saatel ära õpetlase hääletooni sama eksimatult kui ööbiku laksutamise. Hingesugulase häält kuuldes alustas Frank otsekohe akadeemilist paaritumistantsu ja üsna pea olid nad juba kaelani arhetüüpide ja iidsete ebausukommete ning nüüdisaegsete religioonide paralleelide keskel. Kehitasin õlgu, kõndisin läbi rahvasumma baarileti juurde ja tulin tagasi, kummaski käes suur konjak soodaveega.

      Teades oma kogemustest, kui raske on Frank sedasorti vestlusest välja kiskuda, võtsin lihtsalt ta käe, vajutasin sõrmed vastu klaasijalga ja jätsin ta oma liistude juurde.

      Leidsin akna alt puudiivanilt proua Bairdi, kus ta koos vanema härrasmehega, keda ta härra Crookina tutvustas, seltskondlikult pinti tumedat õlut mekkis.

      „Sellest mehest ma teile rääkisingi, proua Randall,” ütles ta, silmad alkoholist ja seltskonnast kilamas. „Mehest, kes teab taimedest kõike.”

      „Provva Randall on taimedest väegade uvitud,” kinnitas ta oma seltsilisele, kes tõstis pooleldi viisakusest, pooleldi kõva kuulmise tõttu pead. „Pressib neid raamatu vahel ja puha.”

      „Kas tõesti?” küsis härra Crook huvitatult paksu valget kulmu kergitades. „Mul on mõned pressid – ma mõtlen, päris pressid –, mis on kohe taimede jaoks mõeldud. Sain onupojalt, kui ta ülikoolis käis ja vaheajaks meie juurde tuli. Tõi mulle ja ma ei raatsinud talle öelda, et ma ei kasuta selliseid riistapuid. Taimed vaja rippuma panna, vaat mis, või siis raami peal kuivatada ja marlikotti panna, purki võib ka, aga miks peaks kellelgi olema tarvis taimi niimoodi laiaks litsuda, seda ei mõista ma mitte.”

СКАЧАТЬ