Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuli kohe teepaksu pealt ennustamise järel. Proua Graham naeratas ootamatult ja vajutas mu sõrmed rusikasse.

      „On ikka mõtet. Sinu käejooned näitavad, kes sa oled, kullake. Just sellepärast nad muutuvad – või peaksid muutuma. Mõnel inimesel ei muutu. Need õnnetukesed ei muutu ka ise, kuid selliseid on vähe.” Ta pigistas kergelt mu rusikat ja patsutas seda. „Ma ei usu, et sina nende hulka kuuluksid. Su käsi näitab juba praegu, nii noorelt, üksjagu muutusi. Eks see sõjast ole,” lisas ta pigem iseendale.

      Muutusin taas uudishimulikuks ja tegin peo uuesti lahti.

      „Kes ma siis käejoonte järgi olen?”

      Proua Graham kortsutas kulmu, kuid ei võtnud enam mu kätt.

      „Ma ei suuda öelda. Mis on veider, sest enamik peopesasid on sarnased. Ma ei taha sellega öelda midagi sellist, et „kui sa oled ühte näinud, siis oled kõiki”, aga sageli on nad üsna üksteise moodi – on sellised tavalised mustrid.” Ta naeratas äkki kuidagi kummaliselt kaasahaaravalt, lastes paista väga valgeid ja väga ilmseid kunsthambaid.

      „Ennustajamoorid töötavad nii. Ma teen seda igal aastal kiriku nimipühaku päeval – või, tähendab, tegin enne sõda, aga ma vist hakkan nüüd uuesti. Noh, tuleb tüdruk telki ja seal ma istun, turban peas ja turbani küljes härra Donaldsonilt laenatud paabulinnusulg, seljas „uhked idamaised rõivad” – ehk siis vikaari hommikumantel, paabulinnud peal ja erekollane nagu päike – ühesõnaga, teesklen mina tema käe vaatamist, aga sel ajal vaatan üle hoopis tema enda, ja näen, et pluus ei kata õieti midagi, lõhnab odava odööri järele ning kõrvarõngad ripuvad õlgadeni. Mul ei ole tarvis kristallkuuli, et talle ennustada, et ta saab enne järgmist nimepäeva lapse.” Proua Graham pidas vahet, silmis üleannetu helk. „Ehkki kui sõrmust sõrmes ei ole, siis on viisakas kõigepealt ennustada, et ta abiellub varsti.”

      Ma hakkasin naerma ja tema samuti. „Nii et te üldse ei vaatagi neil peopesa?” küsisin ma. „Peale selle, et sõrmuse kohta vaadata?”

      Ta kergitas imestunult kulmu. „Ei, ikka vaatan. Aga ma räägin seda, et tead juba ette, mis sa seal näed. Nii üldiselt.” Ta osutas noogutusega mu avatud peopesale. „Aga selliseid jooni ma pole varem näinud. No see suur pöial siin…” – ta nõjatus ettepoole ja puudutas seda kergelt – „…see midagi erilist ei ole. Tähendab, et sa oled kangekaelne ja et sind kergelt ei painuta.” Ta pilgutas silma. „Usun, et sinu abikaasa on sulle seda öelnud. Nagu sellegi kohta.” Ta osutas mügarikule pöidla all.

      „Mis see on?”

      „Seda nimetatakse Veenuse künkaks.” Ta surus huuled pepsiks kriipsuks, kuid suunurgad muigasid vägisi. „Räägitakse, et mehe puhul tähendab see tõmmet naiste poole. Naise puhul on asi veidi teisiti. Kui nüüd viisakalt öelda, siis see oleks nagu väikestviisi ennustamine, mis ütleb, et mees ei taha su voodist eriti kauaks eemale minna.” Ta lasi kuuldavale ootamatult kahemõttelise naerukõhina ja ma punastasin kergelt.

      Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.

      „Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud – aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon…” – ta raputas uuesti pead – „…on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu…”

      Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.

      „Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et kui.…” – ta rõhutas seda „kui”’d õrna käesurumisega – „… siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse.”

      Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. „Enamik katkestatud abielujooni on mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks.” Ta muigas salapäraselt. „On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?”

      Raputasin naerdes pead. „Ei. Kunas mul selleks aega oleks?” Siis pöörasin peopesa ringi ja näitasin selle välimist külge.

      „Ma olen kuulnud, et väiksed märgid käe küljel näitavad, kui palju lapsi saadakse, kas on nii?” Lootsin, et mu hääl kõlab hooletult. Käelaba külg oli masendavalt sile.

      Proua Graham lõi selle peale põlastavalt käega.

      „Hah! Kui sul on juba üks-kaks latsekest, siis võib sinna mõni joon tekkida. Umbes nagu nad näole tekivad. Need ei ennusta küll midagi.”

      „Ah, tõesti?” Tundsin sellest lapsikut kergendust. Kavatsesin just küsida, kas hästi tugevad jooned mu randmel ka midagi tähendavad (kalduvust enesetapule?), kuid sel hetkel katkestas meid auväärt isand Wakefield, kes tühjade teetassidega kööki sisenes. Ta asetas need kuivatuslauale ja hakkas nõudekapis suure kolina ning plärinaga sobrama, oodates ilmselt, et talle abi pakutakse.

      Proua Graham sööstis kaitsma oma köögi püha puutumatust ja lükanud vikaari osavalt kõrvale, hakkas ta kiirelt teejoomisvarustust kandikule laduma. Vikaar tõmbas mu pisut eemale, et ma ette ei jääks.

      „Aga kas te ei võiks tulla ja juua teine tass teed kabinetis koos minu ja oma abikaasaga, proua Randall? Me tegime tõeliselt põneva avastuse.”

      Tema välisest enesevalitsusest hoolimata mõistsin ma, et ta lausa pakatas soovist oma uudis lagedale tuua, nagu väike poiss, kellel on konn taskus. Ilmselge, et nüüd tuleb minna ja lugeda näiteks kapten Randalli pesumajanimekirja või kingsepaarvet või midagi umbes sama põnevat.

      Frank oli nii põhjalikult räbaldunud dokumentidesse süvenenud, et ei tõstnud õieti peadki, kui ma sisse astusin. Vastumeelselt loovutas ta need vikaari töntsakate käte vahele, tuli siis ümber laua, peatus isand Wakefieldi seljataga ja piilus üle tema õla, nagu ei suudaks ta paberilehti hetkekski silmist lasta.

      „Niisiis?” küsisin ma määrdunud pabereid katsudes viisakalt. „Mmm, jaa, väga huvitav.” Ausalt öelda tundus too pikakonksuline kiri nii tuhm ja ilutsev, nagu ei oleks see dešifreerimist väärt. Ühel teistest veidi paremini säilinud lehel oli ülaservas rist.

      „Hertsog … Sandringham, jah?” küsisin ma risti märgates. Seal oli lamav leopard ja leopardi all käega kirjutatust loetavam trükikiri.

      „Jah, tõepoolest,” kostis vikaar veel enam särama hakates, „see tiitel on nüüdseks kadunud, nagu te teate.”

      Ma ei teadnud, kuid noogutasin mõistvalt, teades hästi, kuidas käituda maniakaalset avastamisvajadust põdevate ajaloolastega. Vaid harva tuli teha enamat kui regulaarselt noogutada ja korrata õigete intervallide järel lauseid „Ära räägi!” ning „Kui põnev!”

      Pärast teatavat palun-mis-te-nüüd rebimist Franki ja vikaari vahel jäi avastusest jutustamise eesõigus viimasele. Näis nõnda, et kõik see paberipahn tõendas, et Franki kuulus esivanem Black Jack Randall ei olnud mitte üksnes vapper ja kroonile igati truu sõjamees, vaid ka Sandringhami hertsogi usaldusväärne – ning salajane – agent.

      „Peaaegu et provokaator, СКАЧАТЬ