Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

      „Kuid siit näib järelduvat, et Jonathan Randallile oli usaldatud ülesanne õhutada selle piirkonna tähtsamate šoti perekondade keskel jakobiitlikke meeleolusid, kui neid peaks leiduma. Eesmärgiga suitsetada välja viimasedki baronetid ja klannivanemad, kes võinuks oma hingepõhjas sellesuunalisi sümpaatiaid varjata. Kuid see on veider. Kas Sandringhami ennast ei kahtlustatud poolehoius jakobiitidele?” pöördus Frank küsiva kulmukortsutusega vikaari poole. Vikaari sile nägu vajus seepeale sama kortsu.

      „Jah, seda küll, ma usun, et teil on õigus. Aga oodake, vaatame Cameronist järele…” – ta suundus vasikanahkseid köiteid täis kiilutud riiuli juurde – „…ta kindlasti mainib Sandringhami.”

      „Kui üle mõistuse põnev!” pomisesin ma, lastes oma pilgul libiseda üle laia korktahvli, mis kattis üht kabineti seina põrandast laeni. See oli omakorda kaetud kõige mitmesugusemate asjadega – enamasti nii- või naasugused paberid, gaasiarved, kirjavahetus, diötseesisinodi notiitsid, lahtised lehed romaanidest ja vikaari enda käega kirjutatud sedelid, kuid ka pisiesemed, nagu võtmed, pudelikorgid ja väikesed autoosad, kõik knopkade ja nööridega tahvli külge kinnitatud.

      Ma lasin pilgul hajameelselt üle kogu selle seosetu kupatuse libiseda, kuulates poole kõrvaga seljatagant kostvat vaidlust. (Sandringhami hertsog ilmselt siiski oli jakobiit, otsustasid nad.) Mu tähelepanu pälvis erilise hoolega kõigist neljast nurgast korralikult rõhknaeltega kinnitatud paberileht, millele oli joonistatud sugupuu. Sugupuu ülaservas seisid 17. sajandi algusest pärinevad nimed. Kuid allservas hakkas mulle silma oksaharu nimega Roger W. (MacKenzie) Wakefield.

      „Vabandage, palun,” sõnasin, segades vahele tulisele arutelule küsimuses, kas hertsogi vapil olev leopard hoiab käpas liiliat või tahab see olla krookus. „Kas see on teie poeg?”

      „Ah? Mis? Jah, jaa, on küll.” Vaidlusest eemale kistud vikaar astus lähemale ja ta nägu lõi jälle särama. Ta võttis sugupuu õrnalt seinalt maha ja asetas mu ette lauale.

      „Vaadake, ma ei tahtnud, et ta oma perekonna päris ära unustaks,” selgitas vikaar. „See on päris vana haru, 16. sajandist.” Tema jäme sõrm libises peaaegu aupaklikult mööda pärilusliini.

      „Andsin talle oma nime, sest kui ta elab siin, siis on see nagu kohasem, aga ma ei tahaks, et ta unustaks oma päritolu.” Ta tegi vabandava grimassi. „Kahjuks pole mu enda perekonnal genealoogilises mõttes millegagi eriti hoobelda. Vikaarid ja muud vaimulikud, vahelduseks sekka mõni raamatukaupmees, ja kindlakstehtav ainult umbes kuni 1762. aastani. Kehvapoolne raamatupidamine, mis seal salata,” lausus ta ja vangutas oma esivanemate ükskõiksuse üle kahetsevalt pead.

      Oli juba üsna hilja, kui me pastoraadist lõpuks lahkusime, saades jumalagajätuks kaasa vikaari lubaduse kohe homme hommikul dokumendid linna kopeerida viia. Frank lobises suurema osa tagasiteest proua Bairdi juurde rõõmsalt spioonidest ja jakobiitidest. Lõpuks ta siiski märkas mu vaikimist.

      „Mis lahti, kallis?” küsis ta, võttes murelikult mul käsivarrest. „Tunned ennast halvasti?” Tema hääletoonis segunesid mure ja lootus.

      „Ei, pole mul häda midagi. Ma ainult mõtlesin…” Kõhklesin hetke, sest olime seda küsimust juba korra arutanud. „Mõtlesin Rogeri peale.”

      „Millise Rogeri?”

      Ohkasin kärsitult. „Kuule, Frank… küll sa võid uimane olla! Rogeri, vikaar Wakefieldi poja peale.”

      „Oh, jajah. Jah, muidugi,” sõnas ta segaselt. „Võluv laps. Mis temaga on?”

      „Noh… mõtlesin ainult seda, et temasuguseid lapsi on palju. Orbe, saad aru.”

      Ta vaatas mulle teravalt otsa ja raputas pead.

      „Ei, Claire. Ausõna, mulle meeldiks, aga ma olen sulle rääkinud, mis suhe mul lapsendamisega on. Ma ikkagi… noh, ma ei oskaks nagu õigesti suhtuda lapsesse, kes… kes nagu ei ole otseselt minuga ühte verd. Kahtlemata on see minust naeruväärne ja isekas, aga nii on. Võib-olla ma muudan aja jooksul meelt, aga praegu…” Kõndisime natuke aega pingelises vaikuses. Korraga jäi Frank seisma, pöördus minu poole ja haaras mu kätest.

      „Claire,” sõnas ta kähisevalt. „Ma tahan meie last. Sa oled mulle kõige tähtsam olend maailmas. Ma tahan üle kõige, et sa oleksid õnnelik, aga ma tahan… no ma tahan, et sa kuuluksid mulle. Ma kardan, et väljastpoolt tulnud laps, kellega meil pole olnud tõelist sidet, tunduks nagu sissetungija, ja see on mulle vastumeelt. Aga kui ma suudaksin sulle kinkida lapse, näha, kuidas ta sinu sees kasvab, näha, kuidas ta sünnib… siis tunduks see mulle rohkem nagu… nagu sinu edasiarendus, kui nii võib öelda. Ja minu enda ka. Päriselt perekonna liige.” Ta silmad olid pärani ja täis palvet.

      „Jah, muidugi. Ma saan aru.” Tahtsin selle teema jätta, vähemalt praeguseks. Pöördusin, et edasi minna, kuid ta sirutas käed ja haaras mind sülle.

      „Claire, ma armastan sind.” Ta hääl oli otsatult õrn, ma toetasin pea vastu ta jakki ja tundsin ta soojust ning tema tugevaid käsi enda ümber.

      „Mina armastan sind ka.” Seisime hetke teineteise kaisus, kõikudes kergelt teel lõõtsuvas tuules. Korraga tõmbus Frank minust natuke eemale ja naeratas mulle.

      „Ja muuseas,” ütles ta vaikselt, pühkides tuulest aetud juukseid mu näolt, „me ei ole ju veel alla andnud, ega ju?”

      „Ei,” naeratasin ma vastu.

      Ta võttis mu käe, torkas selle mõnusalt endale kaenla alla ja me võtsime suuna oma öömaja poole.

      „Üritame veel kord?”

      „Jah. Miks mitte?” Lonkisime käsikäes Gereside Roadi suunas. Silmates Baragh Mhori, tänavanurgal seisvat piktideaegset kivi, meenusid mulle teisedki ennemuistsed asjad.

      „Unustasin!” hüüatasin ma. „Mul on sulle midagi põnevat näidata.” Frank vaatas mulle otsa, tõmbas enda vastu ja pigistas mu kätt.

      „Mul sulle ka,” ütles ta naerdes. „Aga sina näitad enda oma homme.”

      Kui homne päev kätte jõudis, oli meil paraku muud teha. Olin unustanud, et olime selle päeva kavandanud väljasõiduks Loch Nessi Suurde orgu.

      Teekond läbi oru oli pikk ja me lahkusime hommikul vara, enne päikesetõusu. Tõttasime läbi jääkülma varahommiku ootevalmis autoni ja siis oli nii mõnus vaiba alla pugeda ning tunda, kuidas soojus tagasi kätesse ja jalgadesse hiilib. Koos sellega hiilis ligi maailma kõige magusam uni, ma jäin Franki õla najal õndsalt magama ja mu viimaseks mälestuseks oli autojuhi punaseservaline siluett koidutaeva taustal.

      Jõudsime kohale pärast üheksat ja giid, kelle Frank oli kohale tellinud, ootas meid väikese purjepaadiga järve kaldal.

      „Ja see sobib õkva, söör, ma mõtsin, et seilame allatuult Urquharti lossi juure. Võib-olla teeme väikese tirpitski, enne kui edasi lähme.” Giid – sünge välimusega väikest kasvu mees päevinäinud puuvillases särgis ja saržpükstes – asetas piknikukorvi korralikult istme alla ja ulatas mõhnalise käe, et aidata mind reisijatepingile.

      Päev oli kaunis, järve järskudel kallastel tärkav rohelus peegeldus lainetavalt veepinnalt veigeldes vastu. Meie giid osutus oma süngest välimusest hoolimata laiade teadmistega ja jutukaks meheks, kes tutvustas kõiki neid saari, linnuseid ning varemeid, mis palistasid pikka ja kitsast järveriba.

      „Näedsa, СКАЧАТЬ