Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ härra Bainbridge’ige kohtumiseks valmis sättis, ja mina polnud vaevunud seda vannitoa kraanist uuesti täitma. Võtsin L’Heure Bleu pudeli ja valasin pihku suure sortsu. Enne kui lõhnaõli aurustuda jõudis, hõõrusin kiirelt peopesi vastamisi ja tõmbasin siis kätega üle juuste. Siis valasin teise sortsu juukseharjale ja kammisin lokid kõrva taha.

      Nii. Pole üldsegi paha, mõtlesin, keerates pead tulemuste uurimiseks tähnilise peegli ees küljelt küljele. Niiskus oli staatilise elektri mu juustest ära maandanud ja need voogasid nüüd raskete säravate lainetena mu näo ümber. Ja aurustuv alkohol oli jätnud endast maha väga meeldiva lõhna. Frankile see meeldib, mõtlesin ma. L’Heure Bleu oli tema lemmik.

      Ootamatult sähvatas läheduses välk, selle kannul tuli piksekärgatus ja kõik tuled kustusid. Omaette vandudes hakkasin sahtlites kobama.

      Ma olin kuskil küünlaid ja tikke näinud. Elektrikatkestused olid mägismaal nii tavalised, et kõigis võõrastemajades ja hotellitubades pidid tingimata küünlad käepärast olema. Olin näinud neid ka kõige elegantsemates hotellides, kus nad olid lõhnastatud kuslapuuga ja sätitud jääklaasist küünlajalgadesse, mis olid varustatud sädelevate reflektoritega.

      Proua Bairdi küünlad olid märksa proosalisemad – lihtsad, valged ja sirged –, kuid neid oli palju, ning ka tikutoose oli tervelt kolm. Ma ei kavatsenud sellises olukorras stiiliküsimustes pirtsutama hakata.

      Panin küünla järgmise välgusähvatuse valgel tualettlaual olevasse sinisesse savist küünlajalga ja käisin toa läbi, läites ülejäänuid, kuni kogu ruum sai sooja võbelevat valgust täis. Väga romantiline, mõtlesin ma, ja vajutasin lüliti enam-vähem meelega välja, et elektri ootamatu tagasitulek ebasobival hetkel meeleolu ei rikuks.

      Küünlad oli põlenud vaevalt pool tolli, kui uks avanes ja Frank sisse paiskus. Sõna otseses mõttes, sest tema järel tuppa tuisanud tuulehoog kustutas ära kolm küünalt.

      Uks sulgus Franki järel pauguga, mis kustutas veel kaks. Frank puuris pilguga äkitselt maad võtnud hämarust ja silus käega üle sassis juuste. Tõusin püsti ja panin küünlad uuesti põlema, tehes märkuse tema jõhkravõitu sisenemismeetodite kohta. Alles seejärel, kui olin küünaldega lõpetanud ja pöördusin ta poole küsimusega, ega ta üht drinki ei soovi, märkasin, et ta on näost valge ja endast väljas.

      „Mis juhtus?” küsisin. „Nägid vaimu või?”

      „Tead…” kostis ta aeglaselt, „ma pole kindel, et ei näinud.” Ta võttis hajameelselt mu juukseharja, et oma juukseid korrastada. Kui sealt pahvakas L’Heure Bleu’d tema ninasõõrmeisse jõudis, kirtsutas ta nina, pani harja tagasi ja võttis selle asemel taskust kammi.

      Vaatasin aknast välja – kadakad vehklesid tuules edasi-tagasi nagu koodid. Kuskil majast väljaspool kolksus mingi riivist lahti jäänud luuk ja mulle torkas pähe, et peaksime ehk ka enda oma kinni tõmbama, kuigi aknast avanev vaatepilt oli küllaltki haarav.

      „Minu meelest on täna vaimude jaoks natuke kärarikas,” märkisin. „Kas nad mitte ei eelista vaikseid uduseid õhtuid kuskil surnuaias?”

      Frank naeris kuidagi arglikult. „Tjah, julgeksin öelda, et minul oli kavas küll ainult Bainbridge’i lugusid kuulata ja veel klaasike tema šerrit juua, muud midagi. Muud absoluutselt midagi.”

      Muutusin uudishimulikuks. „Mida sa nägid?” küsisin tualettlaua taga istet võttes. Osutasin pooliku kulmukergitusega viskipudelile ja otsekohe asus Frank seda välja valama.

      „Noh, tegelikult ainult ühte meest,” alustas ta, mõõtes endale ühe annuse ja mulle kaks. „Kes seisis väljas tänaval.”

      „No mida, väljas?” naersin ma. „See pidi küll vaim olema. Ma ei suuda ette kujutada ühtki elusolendit, kes sellisel ööl väljas oleks.”

      Frank kallutas veekannu oma klaasi kohale ja kui sealt midagi ei tulnud, heitis mulle süüdistava pilgu.

      „Ära minu otsa vaata,” ütlesin ma. „Sa ise kulutasid kogu vee ära. Aga ma võin haljalt ka juua.” Võtsin selle tõenduseks lonksu.

      Frank oli sellise näoga, nagu tunneks ta kiusatust alla vannituppa lipata ja vett tuua, kuid heitis selle mõtte kõrvale ja jätkas oma lugu, rüübates samal ajal nii ettevaatlikult viskit, nagu oleks see lõngaõli ja mitte Glenfiddichi parim single malt.

      „Jah, ta seisis siinpool tänavat aia ääres. Ma mõtlesin…” lausus ta kõheldes ja silmitses oma klaasi „…mulle tundus, et ta vahtis sinu aknasse.”

      „Minu aknasse? Kui erakordne!” Ma ei suutnud alla suruda kerget värinat ja kõndisin üle toa, et luugid kinni tõmmata, ehkki selleks oli vist juba hilja. Frank tuli mulle järele ja rääkis edasi.

      „Jah, ma ise nägin sind ka tänavalt. Sa kammisid juukseid ja vandusid natuke, sest need ajasid ennast püsti.”

      „Sel juhul sai too tüüp suutäie naerda,” märkisin hapult. Frank raputas pead, ehkki ta samal ajal naeratas ja mu juukseid silus.

      „Ei, ta ei naernud. Tegelikult paistis ta millegi üle hirmsasti kurvastavat. Ma ei näinud ta nägu küll kuigi hästi, see mulje tekkis tema kehahoiakust. Kõndisin talle selja taha ja kui ta ennast ei liigutanud, küsisin viisakalt, kas saan teda kuidagi aidata. Esialgu näis, nagu poleks ta küsimust kuulnud, ja ma mõtlesin, et viimati ta selle tuule käes ei kuulnudki; niisiis ma kordasin küsimust ja sirutasin käe, et talle õlale patsutada, noh, et ta tähelepanu äratada. Aga enne kui ma teda puudutada jõudsin, pööras ta järsult ümber, tuhises must mööda ja kõndis piki tänavat minema.”

      „Pisut mühaklik, aga mitte just kummituslik,” tähendasin ma klaasi tühjendades. „Kuidas ta välja nägi?”

      „Suurt kasvu mees,” kortsutas Frank mälu pingutades kulmu. „Ja šotlane täielikus mägilaserõivastuses, kõik otsast lõpuni olemas nahkpaunast kuni imeilusa hirvesõleni pleedi küljes. Tahtsin küsida, kust ta selle saanud on, aga enne kui jõudsin, oli ta juba kadunud.”

      Läksin puhvetkapi juurde ja valasin endale veel ühe klaasitäie. „Tegelikult pole see ju teab kui iseäralik välimus siinkandis, mis? Olen külades niimoodi rõivastatud mehi mõnikord näinud.”

      „Eeeeei…” venitas Frank kahtlevalt. „Ei, tegelikult ei olnudki asi rõivastuses. Aga kui ta minust möödus, siis ma võin vanduda, et ta möödus küllalt lähedalt, et müksata mu õlga. Aga ma ei tundnud midagi. See asi oli nii imelik, et pöörasin ringi ja jälgisin, kuidas ta eemaldub. Ta läks mööda Gereside Roadi, aga kui ta oli peaaegu tänavanurgani jõudnud, siis ta… kadus. Just selle peale läks mul sabakont jahedaks.”

      „Võib-olla tõmbas miski su tähelepanu hetkeks kõrvale ja ta lihtsalt astus sammu kõrvale, kus oli pime,” pakkusin ma. „Selle nurga juures on palju puid.”

      „Ma võin vanduda, et ei tõstnud temalt sekundikski pilku,” pomises Frank. Siis vaatas ta äkki üles. „Ma tean! Mulle tuli meelde, miks ta mulle nii imelik tundus, kuigi ma seda sel hetkel ise ei taibanud.”

      „Ja miks siis?” Hakkasin vaimust juba pisut tüdinema ja oleksin parema meelega mõne põnevama asja kallale asunud, näiteks voodisse läinud.

      „Tuul tuuseldas ja rebis nagu hull, aga tema riided – kilt ja pleed, eks ole – ei liikunud üldse, ainult niipalju, kui see tuli kõndimisest.”

      Põrnitsesime teineteisele otsa. „Nojah,” ütlesin lõpuks. „See on tõesti pisut СКАЧАТЬ