Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse. Ain Parmas

Чтение книги онлайн.

      Vahest kõige ilmekamalt tuleb „esimene“ Kambodža esile kuningliku palee kullast ja karrast kompleksis. Kambodža on selles mõttes huvitav, et pärast lõplikku vabanemist punastest khmeeridest, kümme aastat riiki „vabastanud“ vietnamlastest ning ÜRO rahumissioonist oli ta lõpuks ligi neli aastat tavaline demokraatiat mängida püüdev riik. Ja siis, hopsti, sai aastal 1993 Kambodžast uuesti kuningriik ning eksiilis elanud siniverelised kutsuti tagasi maad valitsema. Kus on Lembitu, Vambola ja teiste kuulsate vanemate vereliinid, et nad võiks uuesti Muinas-Eestit valitseda?

      Aga tagasi Kambodža kuningapaleesse. Kuninga enda residentsi ei lubata inimesi häirima, sestap on üks tõmbenumbreid kuulus hõbedane pagood. Ega siin muud ei olegi, kui põranda on nad millegipärast lasknud teha puhtast hõbedast – üle 5000 põrandaplaadi igaüks kaaluga üks kilo. Kuid see pole sugugi kõik. Sees on tuhandeid Buddha-kujusid, portsigareid, majapidamistarbeid, lilli – kõik kullast, hõbedast, kalliskividega või ilma. Keskel troonib üleni rohelisest vääriskivist smaragdist valmistatud taies ning temast veidi allpool elusuuruses Buddha, mis on tehtud 90 kilost kullast ja kaunistatud 9584 teemandiga. See on muljetavaldav hiilgus. Kuid vägisi kisub mõte sellele, kas tõesti soovis kogu oma rikkusest loobunud ja askeesile pühendunud prints Siddhartha, et teda seesuguse kulla, karra ja toretsemisega austataks?

      Likviidsete vahendite paraad jätkub ka kuninglikus varakambris, kuid mitte ainult. Seal selgub kasulik tõsiasi, mille rakendamine säästaks tublisti mõlema sugupoole aega ja närve. Nimelt riietuvad traditsioonilised kambodža naised päevade järgi erinevasse värvi. Punane pühapäevaks, oranž esmaspäevaks, lilla teisipäevaks, kolmapäev rohuroheline, neljapäev kollakasroheline, reede sinine ning laupäev violetne.

      „Miks Eestis nii ei võiks olla? Ei kuuleks hommikuti riidekapi juurest mantrat: mul ei ole midagi selga panna!“ unistan naisterahva juuresolekul valju häälega.

      „Aga osta siis mulle kõigi nende värvide järgi uus garderoob!“ ei jää Kadri võlgu.

      „Nähh!“ ühman.

      „Ja suuremat korterit eraldi garderoobitoaga on ka vaja. Ja eraldi tuba kingadele!“ läheb Kadri hoogu.

      Jään parem targu vait. Edasiste kahjude vältimiseks tuleb end õigel ajal lööduks tunnistada ja loobuda. Taandun kiiresti lossiõue lagipähe laksava päikese ja kuuma kätte, kus on veel üht-teist vaatamisväärset.

      Eraldi hoone kannab nime elevandidokk. Tegemist on logistilise innovatsiooniga nagu Eesti Raudtee uued perroonid või Elroni eepos uute rongidega. Mõnus kasutada elevandi selga minemiseks ja mahatulekuks, et sõita poodi, templisse või sõtta. Uhkemaid elevantsisadulaid kaunistavad peale kullast karniisi loomulikult baldahhiinid ja siidkattega padjad.

      Kogu selle hiilguse taustaks pisikesi tähelepanekuid pealinna nüüdisaegsest eksterjöörist. Kuningalossi väljapanekul vaadatud joonistustelt oli näha, et Angkori-aegsed daamid varjasid ennast päikese eest sirmidega – hele nahk oli moes. Sama kehtib ka tänapäeval. Kui Eestis pakutakse naistele isepruunistavaid kreeme, siis siin vastupidi valgendavaid kehavõideid. Potsikute etikettidel demonstreeritakse nahatooni muutust tumedast heledamaks, määri ainult seitsmel järjestikusel päeval.

      Lääs on igati jõudmas tänapäevasesse Angkori impeeriumisse. Hoolimata pea olematust khmeeri keele oskusest tunneb värelevalt teleekraanilt ära „Kambodža otsib superstaari“ ja muud meilgi populaarsed tele-show’d. Võltssära ja arvutil lisatud eriefekte on palju, rahvas kiljub ja mornid kohtunikud istuvad staatiliselt.

      VERISED KHMEERID

СКАЧАТЬ