Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse. Ain Parmas

Чтение книги онлайн.

      Me teame hästi massimõrvareid Euroopas, teame Stalini ja Hitleri kätetööd. Kuid nähtu põhjal on vägisi tunne, et siin aset leidnu on mitu astet brutaalsem. Seda nii tapmiste õõvastavate viiside kui genotsiidi totaalsuse ning kiiruse tõttu.

      Veelgi häirivam oli tollase rahvusvahelise üldsuse käitumine – kui verised khmeerid 1979. aastal võimult tõugati ja Pol Pot Taisse pages, lasti tal seal rahus toimetada ja oma jõude uuesti formeerida. Veelgi enam, demokraatia lipulaevad nagu USA ja teised ei tunnustanud Kambodža uut, vietnamlaste paika pandud kommunistlikku valitsust, vaid riiki esindas ÜROs endiselt vend number 1, kellele kuuldavasti suunati ka mingit Lääne abiraha.

      Nende õuduste ajal olid Läänel lihtsalt muud probleemid, mis tähelepanu nõudsid. Veelgi enam, tegelikult aitas USA sõjaline tegevus kaasa punaste khmeeride võimuletulekule ning mõneti ka nende edasisele jõhkrusele. 1969. aastal andis ühendriikide president Richard Nixon nõusoleku salajasele korraldusele alustada Vietnami sõja osana ka Kambodža pommitamist. Selle eesmärk oli hävitada põhjavietnamlaste baaslaagrid, mis osaliselt paiknesid neutraalse, kuid sõjaliselt nõrga Kambodža territooriumil. Kui alguses alustati vaid piiriäärsete alade vaippommitamist, siis nelja aastaga külvasid hiiglaslikud B-52 kaugpommitajad mürskudega üle enamvähem poole kogu riigist, et muuhulgas hävitada ka vähem kui 5000 punakhmeeri võitlejat. Pommitamised ulatusid ka rannikualadele ning isegi kaugele põhja.

      Alles aastal 2000 käskis toonane president Bill Clinton avaldada õhujõudude arhiiviandmed, mis osutusid arvatust veelgi hullemaks. Esiteks alustati Kambodža pommitamisega juba aastal 1964 enne Nixoni võimuletulekut ning see vältas 1973. aastani, mil USA Kongress selle peatas. Siiski oli kuni 1969. aastani tegemist üksikute sihtmärkide ründamisega toonase Lõuna-Vietnami piiri lähedal, Nixoni nõusolek sillutas aga teed tihekülvile ehk kogu maa katmisele pommivaibaga. Üheksa aastaga heideti USA lennukitelt alla 2 756 941 tonni pomme, mida on rohkem, kui liitlasväed kasutasid kogu teise maailmasõja jooksul. Seega ei ole Kambodža mitte ainult üks kõige mineeritumaid riike maailmas, vaid ilmselt ka kõige enam pommitatud maa maailma ajaloos.

      Täpselt ei ole teada, palju kambodžalasi Vietnami sõja õhurünnakute käigus omaenese kodumaal elu kaotas. Varem arvati, et kuni 150 000 inimest, kuid õhujõudude andmete avaldamise järel räägitakse juba 600 000 tsiviilohvrist. Peale selle kaotasid sajad tuhanded inimesed kodud või olid sunnitud idapoolsetelt aladelt põgenema.

      Kuna üha rohkem ja rohkem talupoegi kaotas oma pere USA õhurünnakutes, siis oli punaste khmeeride kaadril üha lihtsam neid sõduriks värvata ja sellega oma võimuletulekut sillutada. Nagu üks pommirahes ellujäänu sõnastas: „Inimesed olid niivõrd vihased USA peale, et paljud ühinesid kommunistlike khmeeridega.“ 1973. aastal lükkas USA raevukas õhurünnak küll edasi pealinna Phnom Penhi langemise punakhmeeride kätte, kuid arvatavasti oli see ka üks põhjus, miks see režiim suhtus hiljem niivõrd karmilt lääneriikidesse ning käitus niivõrd brutaalselt oma kaasmaalastega.

      „KÜLAELANIKUD LÕID NÕIA TEADVUSETUKS“

      Teel Mekongi äärde loetud nõiateemalises artiklis rääkis ülimalt usaldusväärne allikas ehk kohalik politseiülem, et külaelanikud süüdistasid 57aastast rahvaravitsejat mustas maagias, kuna paljud inimesed jäid pärast visiiti tema juurde hoopis haigeks. Elanikud nõudsid vallavalitsuselt ravitseja külast väljasaatmist, kuid seda petitsiooni ei rahuldatud. Siis kogunes umbes viiskümmend inimest ravitseja maja kividega loopima, üks julgem aga tungis majja, haaras posija käest matšeete ja lõi teda pähe. Seepeale ilmus välja posija 27aastane tütar, kes raius sissetungija alakõhtu kolm korda kirvega. Mõlemad hakitud kodanikud jäid ellu ja viidi haiglasse. See juhtus kõigest sadakond kilomeetrit Kambodža pealinnast eemal.

      Ravitseja tööd võib siinmail pidada üsna ohtlikuks, kuna samal nädalal jäi veel üks sorts ilma peast ja teine hakiti lihtlabaselt surnuks.

      Mekong on suvisel aastaajal jaanuaris-veebruaris mudane, kuid siiski majesteetlik. Kompong Cham (Kâmpóng Cham) loeti kunagi riigi kolme olulisima linna hulka, kuid tänapäeval on see eeskätt vaid samanimelise provintsi keskus. Kunagist hiilgust meenutavad praegu liiga lai kaldapromenaad Mekongi ääres ning selle juures peatuvad klassikalised jõekruiisilaevad, mis on justkui mõne „Hercule Poirot’“ episoodi võtteplats. Kuigi turiste on ühe söögikoha perenaise sõnul iga aastaga üha vähem, ei ole linn lootust kaotanud ning uusi hotelle aina kerkib.

      Peale turistide kuivaperioodi on aasta esimestel kuudel kuival ka võimas Mekong, nii et Koh Pene jõesaareni viib bambussild. Seda reformvoodina vetruvat moodustist ehitatakse igal aastal uuesti, sest vihmaperioodil viivad tulvaveed vana silla minema ning nii saabki saarerahvas uue. Vihmaperioodil kerkib Mekongi veetase 5–6 meetrit või rohkemgi, mida reedavad maanteesilla tugipostide tumedamad osad. Tänavu olevat Mekong uputanud ka kaldaäärse promenaadi ja sõidutee, nii et liigvee takistamiseks läks vaja liivakotte. Jõevesi on vihmaperioodi ajal nii klaar, et kohalikud varuvad seda kõikvõimalikud anumad täis. Mekong on siis kalarikas ning vool on kiire ja keeristerohke. Selle ohtudest annab aimu eelmise vihmaperioodi jooksul jõevoogudesse uppunud sada viiskümmend last.

      Kompong Chami piirkond on tuntud kautšukiistanduste poolest. Nimelt toodetakse üle 40 % maailma kummitoodetest vanal heal looduslikul viisil kautšukipuude piimast ning Kambodža on üks neist maadest, mis niisugustele tehastele toorainet annab.

      Kõikjal, kus on vesi, on ka elu. Kaluripaat popsutab meid mööda väiksemast ujuvkülast Mekongil, kus käib parasjagu pesupesemine lihasjõu meetodil. Hea on see, et vesi on tasuta ja elektrit ei kulu.

      Eriti jõukam ei ole elu ka kalurikülas Mekongi saarel, kus elab kokku umbes 500 inimest. Püüavad kala, kasvatavad tolmavas saviliivas kartulit, tubakat, kõrvitsaid ja kurke ning peavad vesipühvleid, koeri ja tõmmunahalisi kratte, kes mandrilt toodud šokolaadi noolima asuvad. Meie mõistes õblukese varjualuse moodi ehitises tegutseb saare kool, kus lapsed saavad esimesed paar klassi haridust. Seejärel tuleb käia mandril koolis ning tõusuvee ajal on see üsna ohtlik. Vool on siis lamedapõhjaliste kitsaste jõepaatide jaoks kiire ning tuul nii tugev, et rebib saarel bambusmaju pooleks. Isegi praegu, kuivaperioodil on hommikuti nii külm, et elanikud teevad soojendamiseks lõket. Siiski, asi areneb – tänu mittetulundusühingute abile seati üles СКАЧАТЬ