Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse. Ain Parmas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ type="note">14. Ta ei olnud mingi tavaline rändur, vaid Prantsuse loodusuurija, kes samal aastal taasavastas džunglisse kasvanud Angkori kuulsad templid.

      Rohkem kui 150 aastat on läinud nagu lupsti, kuid olukord on kohalikus inglise keele murdes same-same15. Tekib küsimus, mis sel riigil viga on? Maa on soe, banaan kasvab ise ja kukub otse suhu, mõnes piirkonnas saadakse kaks riisisaaki aastas. Maavaradest on saadaval kuld, hõbe ja vääriskivid ning oli ka puit, kuid praeguseks on suudetud umbes 80 % metsamassiivist maha võtta ja välisfirmadele müüa. Kuhu see raha kaob, et inimesed elavad samamoodi nagu esimesel aastatuhandel Khmeeri impeeriumi ajal?

      Meid saarele saatnud restoranipidajast khmeeriproua Dari kasutab igapäevaelu kirjeldamiseks üksnes viitkümmet halli varjundit ja sekka veelgi tumedamaid toone. Kuid enne tirib ta meid keset kurgipõldu, sest kui Eestis olevat vahel seintel kõrvad, siis Kambodžas võivad need olla ka kookospalmidel, külahurtsikutest rääkimata.

      „Kõik kardavad valitsuse kohta midagi kriitilist öelda, kohvikus ja isegi kodudes sel teemal meie maal üldiselt ei räägita. Näiteks minu tädi õpetaja oli ning ka tema tapsid punased khmeerid,“ põhjendab ta oma ettevaatlikkust.

      „Tohoh? Punakhmeerid on ju ammu võimult tõugatud.“

      „Meetodid on jäänud samaks. Kõikide valimiste ajal saab mitu opositsioonikandidaati peksa, mõni tülikam kaob sootuks.“

      Sellele, et „demokraatias Kambodža moodi“ ei kõhelda poliitilisi rivaale vangistamast ega äärmuslikel juhtudel isegi tapmast, on osutanud ka rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste organisatsioonid. Tuntuim vahejuhtum leidis aset 1997. aastal, kui endine punaste khmeeride komandör kaaspeaminister Hun Sen kõrvaldas armee kaasabil populaarse esimese kaaspeaministri prints Norodom Ranariddhi ja pagendas ta Pariisi. Antikommunistlikud oponendid aga vangistati riigipöörde käigus lihtlabaselt, neid piinati ning paljud poliitikud isegi hukati. Kuid see ei ole ainus põletav probleem selles riigis: poliitikast ja suurte meeste mängudest palju igapäevasem on korruptsioon, mis lokkab jõudsalt ja igal võimalikul tasandil.

      „Meie restorani tuli politseipatrull ja nõudis raha,“ jätkab kurjakuulutavalt khmeeriproua, kes peab linnas Lazy Mekongi nimelist toitlustuskohta kahasse oma prantslasest abikaasa Frankiga. „Ütlesin neile, et mul ei ole. Aga teil käivad ju välismaalased, järelikult on ka raha, leidsid seepeale politseinikud.“

      „Mis siis sai?“ uurin mina edasi.

      „Ma ei maksnudki, sest siis tuleb järgmine politseinik ja nõuab jälle raha ning siis järgmine. Nii jäädki maksma,“ avab oma ärifilosoofiat õbluke, baleriini kaalukategoorias naine. Tema nägu on kurjakuulutavalt rõugearmiline, kuid sellegipoolest ilus. Sisemiselt.

      „Sellist katusemaksu kogumist praktiseeriti Eestis kakskümmend aastat tagasi, aga harva olid maksukogujateks politseinikud,“ ei oska me muud tarka kosta.

      „Siin on see praegugi igapäevane ning paljud poodnikud, toitlustajad ja teised ettevõtjad ka maksavad. Aga mitte ainult nemad. Isegi kui heategevusorganisatsioonid tahavad kedagi aidata, peavad nad osa rahast vasakule maksma. Ma ei hakka üldse lisaks rääkima veel „loomulikust“ kaost teede-ehituse investeeringutelt ja muudelt suurematelt summadelt.“

      „Kas siis riigiametnike seas pole inimesi, kes soovivad seda nõiaringi lõhkuda?“

      „Milleks? Meil on siin nii, et valitseva kliki käsutäitjad on truud nagu koerad, kuna ametnikele ja sõjaväelastele kehtivad peale palga muudki boonused. Neile on muide elekter ja bensiin tasuta! Näiteks siin linnas kuuluvad paljud hotellid kaudselt provintsi kubernerile, kes oli samuti kunagi punane khmeer. Pension sisuliselt puudub või no okei, see on 7,5 dollarit kuus. Hiljutiste streikide ning politseiga kakluste tulemusel kerkis miinimumpalk töölistel 95 dollarini kuus ning see on täitsa normaalne palk Kambodžas.“

      Ilmselt ei ole selles riigis ühtki asja, mida raha eest osta ei saaks.

      „Kuigi ametlikult peaks haridus riigikoolides olema tasuta, küsivad õpetajad sageli ka mõõdukat lisatasu. Näiteks eksami hind on umbes 1000 rielit (0,25 USA dollarit). Samas käis minuga ühes koolis rikkuri poeg, kes läbis kogu klassikursuse kordagi kohal käimata 1000 dollari eest. See on väga suur summa Kambodžas,“ avab Dari hariduskorralduse köögipoolt.

      „Aga siis toodab ju süsteem pidevalt sama mõtteviisi edasi,“ järeldan mina.

      „Ainus, mida võimulolijad kardavad, on Hiina abirahade kokkutõmbamine. Sellega on Kambodžat valitsuse suutmatuse tõttu investorite probleeme lahendada juba korduvalt ähvardatud. Ja Hiina ärimehed on siia investeerinud väga palju – alates hüdroelektrijaamadest kuni majutuskohtadeni.“

      Nähtu taustaks tundub see jutt tundub sama loogiline kui igaõhtune päikeseloojang Mekongil, kuid mida paremat oodata, kui praegune peaminister Hun Sen on valitsust juhtinud alates aastast 1985. Varem punaste khmeeride ridadesse kuulunud võimurid on endiselt võtmekohtadel ning praegune kuningas Norodom Sihamoni, kes on suurema osa elust töötanud balletitantsijana väljaspool kodumaad, pole suutnud end piisavalt kehtestada, muutes majesteedi pelgalt esindusisikuks. Juhtiv kommunistliku taustaga Kambodža rahvapartei on endale strateegiliste abielude ja liitudega betoneerinud võimu nagu keskaegses Euroopas, kus auväärseid ameteid pärandati vereliini pidi. Põllumajandust pole selles riigis hävitatud – järelikult pole Mart Laar võimul olnud, teab iga eestlane. Aga hoolimata põllumajanduse säästmisest oleks sellele maale vaja tema tüüpi reformaatorit, kes valu ja vaeva kaudu asjad õiget pidi käima paneks. Praegu voolavad Kambodža rikkused väikese eliidi taskusse ning enamik on piltlikult öeldes Mekongi mudas.

      Et Tartu ülikooli tuntud ajakirjandusõppejõu rõõmuks otsad raamlõpuga kokku võtta, tsiteerin taas kohalikku ajalehte. Nimelt tahtnud 27aastane noormees sõita oma sportautoga üle kolmest mehest ühel rolleril ja püüdnud seda teha kaks korda järjest, kuna roller ei andnud talle tänavakitsendusel teed. Kui rollerimehed jooksu pistsid, ramminud kutt autoga kohalikku politseijaoskonda, kus rollerisõitjad hullunud maniaki eest varju otsisid. Kohus kvalifitseeris kuriteosüüdistuse ümber väärteoks – tapmiskatsest sai vara tahtlik kahjustamine. Money talks, bullshit walks!16

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Sellist nime kandis alguses Tartu ülikool, mille asutamisürikule kirjutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf alla 30. juunil 1632 Nürnbergi all sõjalaagris viibides.

      2

СКАЧАТЬ