Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen

Чтение книги онлайн.

      Väidan endist viisi, et vertikaalne hierarhia imbub venelasse emapiimaga. Nii kuidas esimehed võtavad sisse positsiooni troonil, nii ka allujad – pärisorjade oma. Vertikaalse hierarhia rõhutamist ja võimupositsiooni ärakasutamist esineb igal tasandil. Ja mida väiksem koht, seda rohkem. See on juba varem mainitud, alaväärsustunnet põdeva valvuri sündroom. Keda tahan, lasen läbi, keda mitte, hangugu siin või surnuks. Väike valvur saab sel moel oma väärikust ja võimu näidata, väike inimene saab igal võimalusel lauba vastu põrandat püüdlikest kummardustest verele lüüa.

      Ka kõikidel pikematel kursustel, mida huvist või igavusest nende aastate jooksul külastanud olen, käib sama jama. Õppejõul on alati kõiges õigus ja oi kui pahaselt hakkab mõne habe liikuma, kui tema arvamusele leidub vastuväide.

      Õppejõudude ees lömitatakse siinmail kingitustega, usinatelt kaasõppuritelt koguneb ideid osta küll ühele väliskõvaketas hõbeümbrises, millele pühendus ka graveeritud saaks, teisele hullult kallis viski ja kolmkümmend roosi, sest „ta on ju meile nii palju aega siiralt pühendanud”. Pühendanud? Ta saab selle eest palka, jumal hoidku. Miks peame arutult kalleid austusavaldusi tegema? Ülejäänud aga noogutavad õhinal kaasa, entusiasm voolab kõrvadest, justkui komsomoli-, kompartei või stahhanovlaste kokkutulekutel: „Kas saame kolme vahetuse normi ühe vahetusega ära tehtud?”– „Jaaa!”. Kestvad ovatsioonid.

      Ülikoolis vabakuulajana ühte pikemat kursust külastades olen kord korra järel nördinud, kui minult kohvi- või lihapiruka raha välja meelitatakse. Poole aasta pealt, just parasjagu 23. veebruari (meestepäev) eel, leian julguse välja mängida välismaalase kaardi: vot ei maksa, sest ei tea sellest päevast midagi ega taha ümber nimetatud Punaarmee-päeva tähistada, mis, muide, eelneb meie iseseisvuspäevale, võiksite kultuuripealinna elanikena pisut taktitunnet välja näidata, ja üldse, jätke mind rahule, olen tulnud siia raamatuid lugema, mitte kingitusi tegema.

      Lihtne on ette kujutada, kui piinlikult ma end tunnen paar nädalat hiljem 8. märtsil, rahvusvahelisel naistepäeval, mida siinmail ametlikult ja väga pompöösselt tähistatakse, kui meie kursuse viis meesterahvast suruvad ka mulle – nagu igale teisele naisele, peale kohustusliku roosikese ja põsemusi –pihku minu lemmikautori romaani ja karbi Raffaello komme… Said, va nihverdaja väiklane kooner. Jälle tilk minu süütundekoormasse, et ma nende „meestepäeva” (mida mina kutsun Eesti iseseisvuspäeva eelõhtuks) vapralt boikoteerisin. Tundub, et paljud ostavad ennast selliste rahapaigutamistega ära piinlikkusest, mida paratamatult tunned, kui sulle teenimatu kingitus ulatatakse.

      Aga jah, 8. märts on Venemaal endiselt väga au sees. Siin on üldse kombeks riiklikel pühadel kogu rahvast suurejooneliselt reklaamplakatite ja teadaannetega õnnitleda. Olen vist antipompöössusesse nakatunud, sest iga kord on piinlik kuulda metroos püüdlikult piduliku hääletooniga esitatud tervitust: „Kallid naised! Õnnitleme teid rahvusvahelise naistepäeva, kevade esimese ja kõige helgema pidupäeva puhul! Soovime…”, ja järgneb pikk nimekiri imalatest soovidest.

      Levinud omamüüdi järgi armastavad venelased pidustusi niivõrd, et kasutavad iga ajendit töö peo vastu vahetada. Tahtmata stereotüüpi tugevdada, pean mainima tähtpäevade pidamise traditsiooni töö juures, koolis, kursustel, igas kohas, kus käiakse enam-vähem regulaarselt kohal. Siia hulka kuuluvad ka juhataja sünnipäev, ettevõtte sünnipäev, iga töötaja sünnipäev pluss ametipüha (neid on välja mõeldud igale ametile) ja kõik muud sada seitsekümmend püha, mis on kalendrisse märgitud. Viisakamates kohtades tehakse väljasõite ja broneeritakse restoran, väiksemates korraldatakse lookas pidulaud kontori köögis või konverentsiruumis. Veel surutakse peale kohustust „проставляться” iga vähegi olulise isikliku sündmuse puhul, ametikõrgendusest lapse sünnini, ning tähendab see toidukraami ja alkoholi tassimist töökohale, et kõiki oma õnne puhul kostitada.

      Niisugustel koosviibimistel ei saa ma lahti piinavast küsimusest, kas kellelgi üldse tore ka on või viibivad kõik siin kohusetundest. Annavad kohusetundest raha toidu ostuks, ohverdavad vaba aja, pingutavad viisakaid tooste ja vestlusi… Mina küll.

      Satun kord ühe väikese, 12 töötajaga firma kolmandale sünnipäevale. Tööpäeva lõpuks on toodud kontorisse kaks torti, pitsad ja salatid, mis laotakse ainsale selleks kõlblikule pinnale printeri kohal kõrguval kitsal letil.

      Naised siblivad: üks lõikab torti, teine tõstab salvrättidele pitsalõike, kolmas ahhetab, et kuidas nad küll salateid söövad, ning kamandab veel kellegi kõrvalolevasse poodi papptaldrikute järele. Sekretär Aljona tuleb vetsust oma pestud tassiga ning valab kõikidele mahla.

      „Tulgeeee!” hüüab siis.

      Kohalolevad kaheksa töötajat kogunevad poolringis leti ümber ning võtavad plastist topsid kätte. Kõik on pidustuseks valmis.

      Aljona koputab direktori uksele ning pistab nina tema kabinetti: „Nikolai Anatoljevitš, äkki teeksite meile teene ja võtaksite tööst pausi, me ei saa ju teieta tähistada. Tahaksime teid tähtpäeva puhul kostitada…”

      Direktor tõuseb, kohendab püksirihma, viskab pintsaku selga ning sammub välja. Aljona ulatab talle mahlatopsi.

      „Mis? Aga šampus! Kes siis šampuseta tähistab?” tõrjub Nikolai Anatoljevitš pakutu naljatleval häälel tagasi.

      „Me oleme autoga,” vastab kõikide eest müügidirektor.

      „Kes on autoga, kes autojuhiga,” vastab koketselt juhataja ning vaatab ootavalt Aljonale otsa. Sekretär sööstab pokaali otsima, üks meestest avab šampusepudeli. Teised seisavad vaikides, vaatavad, kuidas pitsa külmaks läheb.

      Õige klaasi õige joogiga kätte saanud, ütleb firma esimene mees väga tõsisel häälel toosti:

      „Et СКАЧАТЬ