Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen страница 7
Название: Minu Peterburi. Optimismi lühikursus
Автор: Mailis Hudilainen
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511693
isbn:
Elu on raske, aga mitte sellepärast, et tuntakse end kõige vaesemalt elavate inimestena maailmas, vaid seetõttu, et elu eesmärk on ellu jääda, mitte elada. Kui latt on seatud nii madalale, siis… mida’s linnal sellega peale hakata. Ta pakubki vaid ellujäämisvõimalusi ja kuhjaga ettekäändeid tunda viha ning kogeda ülekohtutunnet. Levinud nalja kohaselt: „Ühtedes tekitab Peterburi vaimustust, teistes – ägedaid respiratoorseid haigusi.”
Vene mentaliteedis on tugevalt juurdunud õigeusust pärit suhtumine, et väike inimene on hea ja hingelt puhas. Hea just seepärast, et ta on vaene. Rikkus ei saa olla ausalt või teiste rõhumiseta kogutud, teda peab häbenema, vaesus on aga hingeülluse näitaja. Sellega väike inimene end lohutabki. Paralleelselt psühholoogilisi komplekse hinges poputades.
Väikese inimese etaloniks kujuneb mulle kiiresti äi Gena – iseenesest tavaline, vaat et tubli ja tore tegelane, minu jaoks aga kõige ärritava kogum. Ta sobib imehästi „väikese inimese” definitsiooni alla: madala sotsiaalse staatusega, eriliste võimeteta ning tahtejõuta, rahulolematu kõige ja kõigiga, seejuures heatahtlik. Kuulen kiiresti Genalt kogu loo, miks ta elab nii, mitte teisiti. Küll ta bravuuritseb, et riik ja ajaloolised muutused on temalt normaalse elu võtnud, küll vihjab, et temale ei seadnud kasvatus õigeid sihte, ja seepärast ongi ta tavaline autojuht; küll pahandab, et riik ei maksa elamisväärset palka rahvale, kes palehigis leiba teenib, ja muidugi on nad seal üleval kõik vargad, ainult tema on aus inimene ja tema teab, kuidas riigis kord majja lüüa, aga vaat, keegi ei küsi.
Tema kaasal, Borja emal ja nüüd minu ämmal Annal on kah põhjusi pahandada ja süüdistada küllalt, vaat et enamgi: keerulised vanemad, lapsepõlv internaatkoolis… Ta võiks ennast haletseda, et pidi kõike kuue õega jagama, või et püüdes ühte asotsiaali aidata nakatus ta tuberkuloosi ning veetis kaks aastat haiglates ja pärast seda ei tahtnud teda kuus aastat ükski asutus tööle võtta, ja palju muud veel… Aga selle asemel naeratab ta vaid malbelt ning üritab maailmas head levitada.
Peterburi kolides arvasin end kingituse olevat. Ja veel täieõigusliku kingituse – ei kolinud ma ju niisama jonni pärast. Ootasin linnalt avasüli vastuvõttu, soola-leiba ja kummardusi maani ja muud träni traditsioonilisest venelikust külalislahkusest. Sain hoopiski ellujäämistesti kahvatu jäänuki – linnal polnud hetkel varnast võtta tõelist viletsust, blokaade, nälga ja surma –, kuid isegi sellise naeruväärse pinge all murdusin.
Järgmise kolme aasta jooksul tundus mulle, et kogu Peterburi koosnebki ainult kalestunud väikestest inimestest, kes on kaotanud usu ja elurõõmu, kes oskavad ainult ärbelda, süüdistada ja mul lihtsalt ees olla. Kolm aastat elasin veendumuses, et olen ainulaadne väike, pehme ja karvane kassipoeg, et just minu ja ainult minu elu on muutunud väljakannatamatult keeruliseks. Kolm aastat sõimasin ümbritsevaid väikesteks inimesteks, mõistmata, et olen ise väike inimene ega soovi enda ümber näha midagi peale halva. Kolm aastat ulgusin: „Näidake mulle head venelast!”, väärtustamata ühtegi hinge minu ümber. Kui sattusin tabavale anekdoodile „väikesest inimesest”, kes sõidab külmal õhtul trollis koju, nördinult mõttes nimekirja pidades: boss – siga, naine – lehm, lapsed – tohmanid, ämm – uss, teadmata, et tema selja taga seisab nõutu ingel, kirjutab kõik üles ning imestab: „Jälle talle vaja kinnitust, et boss siga ja naine lehm… Mis teha, vaja hoolealuse soove täita…”, ei tabanud ma sarnasust endaga, vaid noogutasin kõiketeadvalt – sellised nad ongi, ja ise ei mõista tuhkagi. Appi, kuidas ma tahan normaalsete inimeste keskel elada!
Palun neid musti prille järgmisi peatükke lugedes arvestada.
Sellist mõtteviisi toitis ka jõudeelu, kuid mitte naudisklev-lebasklev laisklemise aasta, vaid kannatajalike ja dramaatiliste ohete aasta. Esimestel nädalatel oli veel jaksu äraminevale kaasale lahke ilmega „taa-daa” öelda, ja, kujutagem ette ebainimlikke pingutusi, jõuda õhtuks isegi õhtusöök lauale tekitada, kuid kevade alguseks vaprus kadus ning „teie alandlik teener” (nagu meeldib vene grafomaanidel väljenduda) langes sügavatesse kannatustesse. Ikka vene moodi: Gontšarovi17 igavikustatud obloomovlusse. Oblomov oli tark mees, teadis, kui keeruline maailm on, ning pidas aina plaane, kuidas ohjad enda kätte võtta ning kõik korda teha. Oli keskpäeva paiku valmis jalad voodist välja tõstma ning lausa sussidesse toppima, kui paraku meenus järgmine ebaõnnestumine elus, mis sundis tagasi voodisse kurva saatuse üle mõtisklema. Nii minagi. „Ah, ma pole vajalik, ah, kuidas sellega hakkama saada, ah, oleks pidanud koju Eestisse jääma, aga kui keeruline oleks siis Borjal, ei, pigem kannatagu mina!” Ainukese vahega, et minu obloomovlust ei toitnud kusagil Kesk-Venemaa avarustes paar mõisatäit talupoegi, kust majavalitseja saatnuks mulle kopsakat ülalpidamist. Kahju, ehk pidanuksin spliinitava laiskvorstina kauem vastu.
Elasin põhjalikult sisse väikese inimese ossa. Lamasin mureliku näoga ikka edasi diivanil, jalutasin sama hädalise pitseriga mööda Gribojedovi kanalit, Dostojevski-Peterburi keskset solgivoolu, kus viirastusid aina kirjanduslikud tegelased: siin viskus Afrosinjuška18 lögavette, siin elas too, minestas teine, kirjanduslikud pildid segunesid tänapäevaga, ning kõik tundus hall, umbne, kitsas, räpane, mida iga korraga vaatasin üha süveneva ükskõiksuse ning osavõtmatusega, sest veendusin aina rohkem oma elu mõttetuses ja vaevalisuses.
Ja siis leidsin töö.
MIKS VÖÖTORAV ON LIND
Olulised muutused Venemaal 21. sajandi esimesel kümnendil ehk niinimetatud Putini stabiilsusperioodil võib tavainimese vaatevinklist võtta kokku vene pop-rokkbändi „Leningrad” kontoriplanktoni hümni küüniliste sõnadega:
„Minu jaoks raha on paber
Sinu jaoks – vabadus
Ameerika unistus on täna moes
Selle unistuse poole sa pürgidki.
Töötada robotina, paberiunistuse nimel
Sa oled keskastme mänedžer
Sa ei tööta alluvuses, sa töötad „heaks”
See ajastu on sinu, arvutiajastu sinu
Oluline pole inimene, vaid tema karjäär.” 19
Seadsin selle laulu oma kontoritöö algusaegadel äratuskellaks, et pimedatel ja lootusetutel talvekuudel, mil kuue paiku hommikul külmast värisedes liikmeid teki alt välja ajasin, vasardaksid peas refrääni iroonilised sõnad „Sul vedas, sa pole selline nagu teised, sest sina töötad ju kontoris…”.
Oeh, vedas jah…
Venemaa noorte seas on 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks kujunenud СКАЧАТЬ
I. Gontšarovi romaani „Oblomov” nimitegelase perenimest tema iseloomuliku käitumise tõttu tuletatud termin, tähistamaks isiklikku stagnatsiooni, liikumatust ja apaatiat.
Afrosinjuška – F. Dostojevski romaani „Kuritöö ja karistus” episoodiline tegelane, kes oma enesetapuga hoidis ära Raskolnikovi enesetapu.
Autori otsetõlge.