Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen страница 9

Название: Minu Peterburi. Optimismi lühikursus

Автор: Mailis Hudilainen

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949511693

isbn:

СКАЧАТЬ artikli kirjutas, siis mõistate, miks ma talle seda kohta pakkusin.”

      Pisut kohmetult seletan, kuidas kolme päevaga helistasin läbi kümme agentuuri Austraaliast USAni, et vajalik materjal kokku koguda, ning üritan poetada, et Eduard pakkus mulle töökohta pigem rahvusvaheliste suhete vaatevinklist – et ma otsiksin häid materjale, partnereid jne.

      „Einoh, elame-näeme,” järeldab suurboss ning annab käega märku audientsi lõpust.

      Juba koridoris, seletab rahulolev Eduard, et ajakiri, mida ta mõni päev tagasi esitles mulle kui juhtivat trükiväljaannet kino- ja telemaailma kajastuses, pole tegelikult veel esimest numbritki välja andnud, meeskonnas töötab peale tema veel neli inimest ning ajakiri peab juba teisest numbrist tulu tooma hakkama. Löön põnnama, kuid juba avab Eduard ukse meie kabinetti ning esitleb mind meeskonnale:

      „Tutvustan teile meie tõlki. Pöörduge tema poole, kui mingi keeleline küsimus tekib.”

      Hmm… Kõigele vaatamata, ära ma ei põgene.

      Algab töine argipäev.

      Iga päev kohtun koridoris meie suurbossiga. Kombekohaselt pöördun tema poole vaid nime-isanime pidi, ikka viisakalt ja aupaklikult: „Tere päevast, Andrei Dmitrijevitš! Kuidas käsi käib, Andrei Dmitrijevitš?” Tema sinatab vastu: „Privet, Mailis!”, ja varsti transformeerub mu nimi Smailikuks. Kolleegidel kõrval-OOOdest on nimelt keeruline mu nime selgeks õppida, ja analoogia järgi hakatakse mind kutsuma „venepäraselt” Smailikuks, ehk siis kollaseks naerunäoks virtuaalmaailmast. Mina pean bossi jätkuvalt teietades isanime purssima.

      Väidetavalt on teietamine koos isanime kasutamisega lugupidamise märk. Nõustun meeleldi, kui see on kahepoolne, teietamine hoiab distantsi. Pseudotsaarid aga jätavad endale vabaduse sinatada ja eesnimetada kõiki ümbritsevaid, ise ainult „teiet” ja isapoega vastu võttes.

      Pisiasjad iseloomustavad põhimõtteid. Põhimõtet väljendab suurepäraselt ütlus „Я начальник – ты дурак, ты начальник – я дурак” (Kui mina olen juhataja, oled sina loll. Kui sina oled juhataja, olen loll mina). Kui suurbossilt arvamust küsitakse, deklareerib ta, et juhatamise kunst seisneb kohustuste delegeerimises, samas sekkub ta meie väikefirma tegevusse kummalistes pisiasjades, esitab absurdseid nõudmisi, muudab käigu pealt plaane ning kõik noogutavad hirmunult kaasa.

      Näiteks ajakirja sisu ja kaanefoto valik on täielikult Eduardi õlul. Tema otsustab, ajakiri kujundatakse, saadetakse trükki proovivariant. Igal sammul käib Eduard A.D. ees maani kummardamas ja küsimas, kas ta ei soovi üle vaadata. Ei soovi. Saabub signaaleksemplar, boss nõuab tulemust lauale, kutsub poole tunni pärast Eduardi väga vaoshoitult läbirääkimisruumi (olevat väga euroopalik, et ei taha alandada juhataja autoriteeti tema alluvate ees). Meie tuppa aga kostab hästi röökimine, kuivõrd ebakompetentne kari idioote me kõik oleme, ja sellist sitta ta välja ei saada. Tehke ümber. Kohe nüüd.

      „Mis teile ei meeldi?”

      „Pole minu asi teie tööd teha! Ise peate aru saama, mis halvasti on.”

      Tema andvat viimast korda (?) raha oma taskust (!) meie vigade parandamiseks.

      Nädala pärast loeb uut varianti ning pahandab: „Miks te kõik head kohad ära muutsite? Lambakari! Pange head kohad tagasi, vahetage ainult halvad välja!”

      Sellist tüüpi juhatajatele satub Borja tulevikus, juba vabakutselise graafilise disainerina, väga tihti. Asjaajamine (olgu tegemist uue firmastiili või väikese brošüüri tellimisega) on delegeeritud mõnele turundajale või projektijuhile. Borja palub täpsustada, kas ta vestleb otsustajaga. Vastus on muidugi „jah”. Koostöö laabub, tulemuse hindamise parameetrid pannakse paika, saadakse mõlemat osapoolt rahuldav tulemus. Kuni meilikasti kukub teade: „Nüüd võtame väikese pausi – pean direktoriga kooskõlastama.” Tähendab, tarvis pahanduseks valmistuda. Järgnev varieerub vaid vormilt, mitte sisult:

      „Meeldis kõikidele peale direktori.” Või:

      „Direktor ütles, et ei meeldi ja see ei ole, mida ta tahtis.”

      „Ja mida ta soovib?”

      „Et meeldiks!”

      Või veel eriti osavalt:

      „Meile meeldib kõik! Minimalistlik kujundus on juhataja lemmik, ta palus vaid mõned korrektsioonid sisse viia. Lisame pisut värvi, valge põhi on kuidagi igav. Tore oleks purpurpunase ja kuldse segu: kuldsel foonil suured punased tähed. Ja pange mõne tähe otsa kroon, et kuninglikkust toonitada. Veel on kuidagi palju vaba ruumi… Äkki saaks seda mustrikestega täita, selliste volüümikate, baroksetega. Ja kui saaks veel rõõmsate inimeste pildikesi lisada, ei, veel parem, kui mõni joonistatud tegelane kõnniks kusagil lehe alumisel äärel ja lehvitaks sõbralikult lugejale. Muu on kõik tore.”

      Juhataja maitsele ja otsustele allub kõik. Vahet pole, kui asjatundja mainib, et metallkonstruktsioonide projekteerija kodulehel tunduvad animeeritud pilvekesed kohatud. „Kui direktor ütles, et vöötorav on lind, tähendab – ongi lind,” käib selle kohta üks tabav vene väljend.

      Nii ka meie OOOs. Alguses kuuled: „Olen su palganud kui professionaali, pead ise paremini teadma, mida ja kuidas teha.” Lõpuks aga: „Pole sinu asi määrata, mis on stiilne ja mis pole, mis õige ja mis vale, pead oma töökohustusi täitma, kuid sa ei saa nendega hakkama.” Ning siis, kui töötaja kaotab lootuse ühegi oma argumendi võidule ning hakkab lihtsalt tegema kõike, mis öeldakse, paneb roosa tagapõhja, kasutab, hing veritsemas, Comic Sansikirjatüüpi… siis saabub viimane löök. Tööandja märgib, et on pettunud alluvate algatusvõime puudumises, ta oli hoopis oodanud kogemuse kasutamist ja loovust, mitte lootmist kliendi maitsele, ja disainisoovitusi jäi bossi meelest vajaka.

      Kuningas teeb, mida kuningas tahab ja millal kuningas tahab.

      Iga hetk võib töötaja postkasti kukkuda resoluutne kiri nõudmisega teha see-ja-see, koosolekuajast teavitatakse. Etteteatamine tuleb tavaliselt kümme minutit enne koosolekut. Seal istub juba teistest OOOdest tegelasi, kõik uudishimulike nägudega. Direktor võtab istet, silmitseb meid paljutähenduslikult ning küsib: „Kes alustab?”

      „Vabandage, mis teemal?” küsib julgeim (loe: kõige kauem siin töötanud) inimene.

      „Mis teemal?!.. Uus firma.”

      „Mis tegevusalal?”

      Paus.

      „Tahate öelda, et pole jälle valmistunud?” Juhataja hääl ei ennusta head.

      Vangutame norus peadega. Paus.

      „Nataša-a-a!”

      Jookseb sisse sekretär.

      „Kas saatsid edasi selle kirja, mille ma käskisin sul laiali saata?”

      „Mis kirja?” pilgutab Nataša oma pikki ripsmeid.

      „Kirja ülesannetega neile siin! Paar päeva tagasi!”

      „Mmm… Selle pidi laiali saatma? Ei saanud aru.”

      Paus. СКАЧАТЬ