Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen

Чтение книги онлайн.

      Istun onkoloogi ukse taga. Närveldan. Terapeut saatis mu siia (aastal 2011 ostsin endale vabatahtliku tervisekindlustuse ja aasta aega sain oma keha vaevadele nime ja teinekord lausa ravi küsida), sest kõik muud arstid väitsid, et minu häda pole nende teema, ning tal lihtsalt ei olnud enam kedagi peale onkoloogi minu mure diagnoosimiseks pakkuda, aga närveldan ikka. Varsti kutsub meeldiv naeratav daam mind sisse. Seletan, tema kompab haiget kohta, küsib, kas valutab. „Jah,” vastan.

      „Siis pole minu teema. Vähk ei valuta, kullake,” naeratab ta jälle ning istub kaarti täitma.

      „Oh, Eestist siis? Kuidas siia sattusite?” teeb onkoloog suured silmad. Kõik reageerivad nii, justkui oleksin pärit kusagilt Kesk-Aafrikast või nagu asuks Peterburi Antarktisel. Niivõrd harjumatu, et tavaline inimene, mitte mingi tippjuhataja tuleb läänest ida poole.

      Seletan kannatlikult.

      „Ja kuidas siis teil meie kandis elada ka on?” ikka naeratab tädi. Tal vist töö selline – inimeste pinget maandada. Miskipärast vastan siiralt. „Raske on. Pealekauba, ma ei oska siin puhata – kõikjal inimesed, tunglemine. Vajan üksildust ning rahu, aga ei leia.”

      „Mõistan,” nõustub ta üllataval kombel. „Kas autot juhite?”

      „Jah, aga mitte siin. See ajaks veel rohkem närvi.”

      „Oi, viga, kullake, autosõit on ülihea moodus puhata. Elan kesklinnas ning tunnike siia ja tagasi on parim aeg minu päevas. Oma mull, teate. Panen muusika mängima ning kellelgi pole õigust minu pärusmaale tungida. Ei lastel, mehel, patsientidel, probleemidel. Ainult mina, muusika ja rool.”

      „Njah, usun, kui osata distantseeruda ummikutest ja üldisest olukorrast teedel.”

      „Sellega harjub. Ka mind häirivad massid, ja auto aitab mind väga palju. Teen sisseoste näiteks öösel. Olete kunagi kell pool kaks mõnda selvekauplust külastanud? Lust! Tühjad vahekäigud, vaikne muusika, ainult sina ja sinu valikud. Jällegi puhkusemoment.”

      Sellele polegi mõelnud.

      „Kuidas teil pereasjadega lood on?” Naine on nähtavalt vestlusaldis, ja mina pole kunagi osanud hästi ei öelda. Kuulan pikalt tema peresuhetest, lõbusaid ja kurbi lugusid patsientidest, sujuvalt on ta oma elust pajatamise keskel sinatamisele üle läinud (see on siin harv juhus), kuni järsku võpatab:

      „Oih! Kell juba nii palju! Olen sinuga terve lõuna maha pläkutanud. Mine, jumalaga! Ainult tead, viimane soovitus. Olgu nende nippidega kuidas on, aga kui tahad meie soos ellu jääda, pead vähemalt kolm korda aastas ära sõitma.”

      „Oi-jaa, sõitmist on mul küllaga. Süstikjooksust Peterburi ja Eesti vahet minule piisab.”