Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sillale üle Neeva. Kolmainu (Troitski) sild meenutab kahtlaselt Eiffeli torni, ja Eiffel osaleski konkursil, aga jäi teiseks. Edasi peab vaatama Suveaia võrestikku, millele üks oluline inglise onu visanud kord jahilt pilgu ning keeldunud randumast – midagi kaunimat pole võimalik näha, seega võib koju sõita.

      Laevake keerab sisse Fontanka jõe lähtest ning vaade muutub. Kaldad on nüüd sõitjale palju lähemal, majadki teistsugused – paremal Suveaia rohelus, vasakul pikkuvad endiste ladude madalaks litsutud valged ranged hooned. Nüüdsest hakkab laev pea iga mõne minuti tagant läbima sildade kitsaid kaari ning giid hoiatab, et istmetelt püsti tõusta ning käsi välja sirutada on keelatud – küllalt on olnud õnnetusjuhtumeid, kui mingi totakas on oma koljukese vastu silda puruks löönud.

      Fontanka kallastel vahelduvad üksluised klassitsistlikud kasarmud lustakate impeeriumiaegsete korterelamutega. Kui ainuüksi sildu, mille alt läbi ujume, on 13, siis kui palju erinevaid vaatamisväärsusi vahib möödasõitjaid kallastelt! Seda ei saa kirjeldada, peab läbi elama. Läbi elama, et väsida ning pikisilmi oodata, et veetramm juba pööraks Krjukovi kanalisse. Sealsed kaldapealsed rõõmustavad Kolomna provintsliku hõnguga. Ei mingit pompöössust: madalad, tagasihoidlikud kahekordsed majad, vaikus ja rahu. Muide, ajalooliselt elas just Kolomnas kõige enam väljarännanud eestlasi.

      Taamal paistab juba Nikolo-Jumalailmumise kiriku helesinine kellatorn. See kirik seisab kohas, kust võib näha üheksat silda. Mitte küll laevalt, siit näeb vaid nelja, kuid seegi on huvitav kanalite ristumiskoht.

      Sinka-vonka voolab juba Gribojedovi kanal; mina vaatlen vaheldumisi oranžikalt helkivat vett (vahepeal on tänavavalgustus sisse lülitatud) ning hõreda puuderea vahelt paistvate hoonete rütmi. Need on võrreldes selja taha jäänud vendadega kasvatanud ühe korruse juurde, kõik renoveeritud, korralikud, rõõmsalt punased, kollased, roosad. Ei meenugi, et tegemist on kunagise kõige vaesema linnaosaga, kust peaks hõnguma väljapääsmatust ja vaeva. Nii kauniks tegevalt mõjub restaureerimine, kuid veel enam – pimeda aja valgustus. Viirastuslikult kaunis oranžikaskollane Peterburi tundub teise linnana kui päevavalguses.

      Mida enam läheneme oma veetrammiga linna südamele, seda enam liibuvad majad üksteise vastu ning ehivad end esinduslikumatesse kuubedesse. Kõrgustesse nad ei pürgi – Peterburi on lauskmaale ehitatud väga madal linn. 1910. aastani, mil enamik kesklinna ehitistest valmiski, kehtis hoonete kõrgusele piirang 23 meetrit ja 10 sentimeetrit. Sellegipoolest on suur vahe 3–4korruselistel Gribojedovi kanali majadel ning 6–7korruselistel mõni kilomeeter eemal, Fontanka taga. Nagu kaks erinevat linna.

      Taamalt läheneb juba kolmas linn – see paraad-Peterburi, esinduslik osa. Pangasilla (Bankovski) kullatud tiibadega greifide juures teavitab sellest Kaasani katedraali kuppel ja kolonnaadi osa. Kuidas ma jumaldan neid kolonne! Kogu katedraal on pealistatud väga spetsiifilise lubjakivi tüübiga, allikakiviga, mis isegi lihvitud kujul moodustab hullumeelseid mustreid ning on väga poorne. Niigi kollakashalli värvusega kivi augukestesse koguneb aastate jooksul tolmu ja mustust, mis matab katedraali väärikasse tuhmunud vanadusse, eriti kolonnide kannelüürid. Võin neid vaatama jäädagi.

      Kuid hops, olen täielikus pimeduses, surutud imekitsasse, vett ligi tunnelisse… ning hõljume selles ja hõljume, lõppu ei tule. Surume end läbi 95 meetrit laia ja väga madala Kaasani silla alt.

      Väga sümboolne meelipuhastav rituaal – nagu wasabi suši juures.

      Ajatunnetus on ammu kadunud. Kas tõesti võtab kogu trammiring vaid poolteist tundi? Iga järgmine hetk, nagu ennegi, pakub elamust. Näe, Verekirik, ametliku nimega Lunastaja kirik verevalamiskohal22 – vast et ainuke „venelik” arhitektuurimälestis ses Euroopat matkivas ja oma kunstlikkuses seda ületrumpavaski linnas –, ja kohe seejärel ainulaadne kahe silla ja jalakäijate tammi kompositsioon, Kolmelüliline (Trehkolennõi) sild, mis jookseb kolmelt saarelt ühte punkti kokku. Sildade piirded ja talad on malmist ja roheliseks värvitud, kuid nad on nii oskuslikult valgustatud, et tunduvad kulda-karda täis.

      Kogu järgnev Moika lõik mõjubki kuldsena valguse mängu tõttu. Müstiline, fantastiline! hüüab hing. Kohe varsti jõuame kiitsukese Talvekanali liivakarva, kokkulitsuvate seinte vahelt tagasi Neeva avarustesse. Kogu tume taevalaotus avaneb ja täidab meeled. Ükski hoone ei saaks enam midagi varjata, Neeva üüratu säng on taandanud nad kaugustesse. Kuid vesi, see vesi pole lihtsalt pime auk, vaid justkui läikivat metallisulamit täis valatud. Miljonid värvikillukesed: Paleesilla punased ja sinised tulukesed, sume tänavavalgustuse peegeldus, suursuguse Ermitaaži helk, valged läikivad triibud, kollased hüplevad laigud moonduvad, murduvad, valguvad üksteisesse… Kuldvillaku ja Kröösuse varanduste karussell! Meeled puhuvad fanfaari ja kuulutavad: „Ma elan liialt kaunis linnas!”

      Siis astun veetrammilt maha, üritan muinasjuttu piisavalt kaua enda sees hoida, mitte vanduda alla igapäevasuse hallusele… Koju sõidan ikka metrooga, kus trügitakse ja ruumi pole üldse, ja nii nügitakse muinasjutt minema.

      Borja naljatleb, et Jaapanis olla palju hullem. Võib-olla. Kuid seal upitatakse kaassõitjaid rongivagunitesse, et aidata, siin aga pressitakse innukalt tagant, et ise sisse pääseda. Suhtumine pöörab kõik pahupidi.

      Lapsepõlvest meenub, kuidas mind ja tädi Ellenit lõbustas üks trollijuht, kes hõiskas mikrisse: „Kodanikud, tihenegem!”. Nüüdseks on üleskutse tiheneda saanud laialt käibivaks: „Hei, rahvas! Tihenege seal seespool, mu seljakott jääb ukse vahele.” Tipptunnil tundub tihenemine naljaka katsena maailmarekordit püstitada: mõista-mõista, mitu inimest mahub vagunisse.

      Ühistranspordi kasutajatel on varuks mitu nippi reisi mugavustamiseks. Ajapikku kulub pähe, kuspool asetseb metroovestibüülis väljapääs, ja valitakse sellele lähem vagun, et oma peatuses ei peaks pikka tunnelisaba läbi kõndima. Teine moodus on eriti kaval: Borja õpetas, et kui tahad saada vaguniustest esimesena sisse, peab jälgima heledaid ja tumedaid tsoone perrooni äärel. Tumedamale on astunud rohkem inimesi, sest vagun peatub alati ühes kohas. Nii tasubki seisma jääda tumeda tsooni piiril, siis tead, et vaguni uks avaneb otse sinu kõrval.

      Veel üks metroonipp. Olen küllatulnud kalli pinginaabriga kooliajast linna peal. Laskume metroosse, jääme rongi ootama. Vestleme, veerem läheneb. Hindan vagunite sisemust ning nõuan:

      „Tee mantlihõlmad lahti!”

      Karen vahib mulle nõutult otsa.

      „Nööbi nüüd oma mantel lahti!” käin peale.

      „Aga mul ei ole palav,” üritab sõbranna vastu hakata.

      „Kuule, kas sa istuda tahad või ei?”

      „Ikka võiks.”

      „Siis kiirusta!”

      Ma ei terroriseeri, hoolitsen hoopiski, et sõber end mugavamalt tunneks. Ta on rase, kuid tema mantel on nii osavalt õmmeldud, et kuus kuud selle alt üldse välja ei paista. Ja ma tean, et kui mingi viisakusreegel siin veel kehtib, siis on see raseduse-reegel. Alati leidub mõni ema või noor isa, kes teab, kui oluline on panna rase naisterahvas istuma enne, kui transport liikuma hakkab.

      Mantli lahtinööpimisest ei piisa. Rahvarohkuses ei märka istujad õblukest tütarlast väikese nupsuga salli all.

      „Punnita kõht väljapoole ja korja sall koomale!” nõuan ning trügin meid vaguni sisemusse. Teen talle oma laiade õlgadega ruumi ning ajan ta istujate rivi ette väljapanekule.

      Ikka ei pööra keegi tähelepanu. Veel üks nõks – lülitada sisse keskmisest tugevam muretsev hääletoon.

      Ja СКАЧАТЬ