Minu Narva. Kahe maailma vahel. Katri Raik
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Narva. Kahe maailma vahel - Katri Raik страница 5
Название: Minu Narva. Kahe maailma vahel
Автор: Katri Raik
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949511488
isbn:
Hetkel on Kreenholm pea surnud, aga ta elab edasi tänapäevastes narvakates: igas Narva peres on inimene, kes on töötanud Kreenholmis. Ning peale selle elab Kreenholm veel pikka aega edasi meie voodipesukappides. Muide, ka osa Hobby Halli kataloogikaubast toodeti omal ajal Kreenholmis.
Narva poolelt saab Kreenholmi kahte moodi: üle raudsilla, kuhu kingakontsad kinni jäävad, sest ta on tehtud metallsõrestikust, kus on just sobivad augud; või siis raudteesilla alt. Sealt jälle ei pääse kunagi kuiva jalaga: ükskõik kui kuiv ei ole ilm, selles madalas kohas on ikka üks lomp. Kolmas võimalus on minna piki Kreenholmi tänavat, aga see on suure ringiga ja jalakäijale igal juhul mittemõistlik.
Kreenholmi linnas on linna haigla, mille vanem osa sai valmis Romanovite võimul olemise 300. aastapäevaks, aastaks 1913, ning mis on väga ilus juugendhoone, mida tasub minna vaatama. Keset Kreenholmi kõrgub Gerassimovi, Narva streigiliikumise isa nimeline kultuuripalee, mis on ehitatud omaaegse tüüpprojekti järgi. Kahju, et me Eestis veel ei väärtusta nõukogude arhitektuuri. Näiteks ei ole meil ka restorani, mille keskel oleks neljakandiline baarilett koos baaripukkidega, mille taamal valge laudlinaga lauad, millel väikeseformaadilised taldrikud tekstiga „restoran”. Kui vaadata seda viiekümnendate aastate tüüpilist klubihoonet ja teda ümbritsevaid revolutsionääride mälestusmärke, siis oleks väga kahju, kui see kompleks häviks. Nõukogude kultuuri muuseumiks oleks see koht sobiv.
Kogu Narva ja Kreenholmi elu keerles rohkem kui poolteist sajandit Kreenholmi vabrikute ümber. Samanimelise manufaktuuri asutas 1857. aastal Vene tsaaririigi teenistuses olnud parun Ludwig von Knoop, Kreenholmist sai kiiresti Venemaa suurim ja Euroopa üks suuremaid tekstiiliettevõtteid. Väljapaistev osa on punastest tellistest kõrged vabrikuhooned: Joala tänava poolt on näha Joala ja Georgi vabrikud. Mäletan, kui vabrikute akendes oli tuli veel hilisõhtulgi, sest 2000. aastate alulgi käis seal töö kolmes vahetuses.
Olen korra käinud ka kudumisvabrikus. Ja see on unustamatu. Olin lapsena näinud filme sotsialistliku töö kangelastest, kes töötasid 5–6 tööpingi taga korraga. Kudumisvabrikus nägin ma naisi, kelle valduses oli mitme tänapäevase korteri jagu ruumi ning vähemalt kuus – kui mälu mind ei peta – kudumistelge. Naistel olid peas väikesed kolmenurgelised rätikud, ruumides oli lärm, külalistele anti sinised kõrvatropid, naised neid ei kandnud. Jäin üllatusest seisma ja ootamatult tibutas mulle sooja vihma selga. Olin jäänud vihmuti alla, mis käivitati, et ruumides oleks vähem puuvillatolmu. Sellistest algelistest kastemasinatest kastetakse praeguse Narva suvilates murulappe.
Kõik see jättis mulje, nagu ma oleksin ajas 70 aastat tagasi sõitnud. Tsehhi meister vaatas minu suuri silmi ja ütles, et ta räägib kodus oma kahele tütrele, et kui nad ei õpi, siis satuvad nad Kreenholmi tööle.
Kreenholmil oli viisteist aastat tagasi ka uus osa, õmblustsehh. Narva kõrgetele külalistele näidati tavaliselt just seda. Sinna viidi ministreid ja suursaadikuid. Tõsi, see nägi vabriku teistest tsehhidest kaasaegsem välja. Just kaasaegsem, kuid kaugeltki mitte kaasaegne. Kangavärvimise keemialõhn oli tuntav, ruum oli õhutu. Kogemata vaatasin õmblusmasina taga sundasendis istuvate naiste jalgu. Nende jalad olid punased ja paistes. Vabriku direktor rääkis uhkusega, et kõik õmblusvead maksavad naised oma palgast kinni.
Kord sattusin järjekordsete kõrgete külalistega Kreenholmi vahetuse lõpul ja nägin neidsamu naisi kõrgetel kontsadel, kenades mustades mantlites ja värvitud musidega töölt lahkumas.
Kreenholmi kokkukuivamine oli aeglane ja piinarikas. 1994. aastal ostsid selle endale rootslased, esialgu paistis tulevik roosiline ja nii kestis see 2000. aastate alguseni. Eestis olid palgad veel madalad, Rootsi omanik jõudis maksta ligi 10 000 inimesele. Sama suur või veidi suuremgi oli, muide, Kreenholmi tööliste arv ka sada aastat tagasi, 20. sajandi alul. See näitab vabriku mõõtu.
Mäletan, et aastal 2003 või 2004 tehti Narvast üks filmilõik, mis rääkis korralikust Narva perekonnast. Isa oli elektrijaamas insener, ema töötas Kreenholmis ja tütar õppis Tartu ülikooli Narva kolledžis. Tulevik paistis pilvitu. Need olid ka viimased helged aastad. Tõsine hirm jõudis Kreenholmi inimesteni 2004. aastaks, direktorid hakkasid kiiresti vahetuma. Väljaspool Narvat mäletavad vähesed seda, kuidas ligi 8000 Kreenholmi naist Narvas inimketi moodustasid, et väljendada oma muret tuleviku ees. Muide, koolis õpetati meile, et just Kreenholmi manufaktuuri töötajad tõid 1872. aastal (praegused 45aastased ja vanemad, te ju kõik mäletate seda pealuusse raiutud aastaarvu!) Eestisse streigiliikumise. Kuna inimkett toimus Narvas, mitte Toompeal, siis ei pälvinud see avalikkuse ega valitsuse tähelepanu: inimesed kaotasid kuni aastani 2010 tööd kümnete ja sadade kaupa. Vallandamisel maksti kompensatsiooni, vabrikurahvas ummistas kõrtsitoad, viina hind tõusis lakke. Narva restoranide ja teiste söögi-joogikohtade hinnad käisid mitu aastat ühte jalga koondamislainetega. Üsna küüniline.
Vabrikutes töötanud naistel ei olnud õigupoolest kuhugi minna, paljudel küll võimaldas vanus pensionile jääda. Mindi Iirimaale kalkuneid kitkuma, mindi Tallinnasse ja Loksale. Paljud neist proovisid Narvas kätt teeninduses. Kui Narvas avati suur Maxima (Narva inimesed loevad x-tähte kui vene h-d ja ütlevad Mahiima), suundus sinna tööle hulk endisi vabrikutöölisi. Nende eesti keele oskuse puudumine oli klientidele väike mure, kuid nad kaalusid aeglaselt, rääkisid vahepeal telefoniga ja keerasid esimesel võimalusel kliendile lihtsalt selja. Ümber õppimine ei ole nii lihtne.
Narva inimesed ütlevad tänini, et Kreenholm oli nende toitja, ning näitavad näpuga Rootsi kapitalistide ja Eesti riigi peale. Inimesed on veendunud, et nimelt tehti nii, et vabrik läheks kinni ja inimestel ei oleks tööd, et Narva kui vene linn sureks välja. Süüdi jäi Eesti riik. Seda kibedust Eesti riigi vastu ei ole muutnud miski. Kreenholmi teema on nii valus, et enamasti ei taha inimesed sellest rääkida. Mõned küll ütlevad, et vabrikus varastati nii palju, et pankrot pole kaugeltki ime.
Narva toitjast Kreenholmist on praeguseks saanud turismi- ja tulevikuobjekt. Nõukogude ajal ehitatud Kreenholmi osas töötab tänini 40 firmat, kus õmmeldakse, töödeldakse kangast ja mähitakse mootoreid. Kõrvalepõikena olgu lisatud, et kui nõukogudeaegses tööstuses sai Narvas tööd umbes 30 000 inimest, siis nüüd on see arv kümme korda väiksem, 2000–3000 piirimail. Kahjuks ei ole see töö Kreenholmi kangrutele. Linnas, mitte küll Kreenholmi territooriumil toodetakse kümnendik maailma skalpellidest, mis oma lõppviimistluskoha tõttu kannavad märget „made in Germany”. Veel 1990. aastate teisel poolel toodeti Narvas neljandik maailma lauatennisereketitest. Tõsi, praegu on neid odavam toota Aasias ja Euroopas, kuna esimeses on tööjõud odav ja teises alltöövõtjad lähemal. Kuid Narva tööstuspargist ja Vene investeeringutest Narva kuuleme lähiaastatel kindlasti veel ja mitte vähe.
Ajaloolisel Kreenholmi alal, mille suurus on 30 hektarit, käivad puhastustööd: nõukogudeaegne lõhutakse maha, alles jääb ajalooline. See jõe vasakul kaldal ja Kreenholmi saarel ehk Varesesaarel asuv kõrgete kivist ja tellistest seinte, kõrgete lagede ning raudbetoonkonstruktsiooniga kompleks on võimas ja udusema ilma või hämarusega lausa hirmuäratav. Olen kord suure vihmaga jäänud neis hoonetes hetkeks üksi, teist korda ei taha. Märgilise tähendusega on see, et Kreenholmi territooriumile saab tänapäeval jala eelkõige läbi nõukogudeaegse Kreenholmi peavärava, kust igal hommikul läksid tööle tuhanded ja tuhanded Narva elanikud.
Kreenholmi praegustel omanikel on suured plaanid. Eraviisil ütlevad ühed investorid, et sellel alal saab endale korteri osta 20 aasta pärast, teised, et 50 aasta pärast. Kreenholmi on kavandatud paar 20korruselist pilvelõhkujat ning elumajad, lasteaiad, koolid, poed, kasiino. Samasse on plaanitud Eesti suurim, 5000kohaline kontserdisaal. Jumal teab, kas sellest plaanist asja saab. Mulle tundub see lugu sama uskumatu kui kümmekond aastat tagasi heietatud plaan rajada Narva jõele СКАЧАТЬ