Minu Narva. Kahe maailma vahel. Katri Raik
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Narva. Kahe maailma vahel - Katri Raik страница 10
Название: Minu Narva. Kahe maailma vahel
Автор: Katri Raik
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949511488
isbn:
Praktilises elus muutub Narva aina enam vene külaks, kus kõik tunnevad kõiki. Taksosse istudes võib öelda vaid ühe sõna domoi!8 ja taksojuht viibki su turvaliselt koju. Või püüa sa selles linnas üldse kuidagi sekeldustesse sattuda, kui taksojuhtki võib ülekuulamise korraldada. Kaotasin paar aastat tagasi ära korterivõtmed ja otsustasin minna kolledži ühiselamusse ööbima. Äsja oli tööle tulnud uus valvur, kellele pidin alustuseks tõestama, et olen direktor. Dušisabas seisvate üliõpilaste abiga sain hakkama ning mulle pakuti juba voodit nii 4. kui ka 5. korruse toas. Ühe koduse vatiteki pidingi viisakusest kaasa võtma, kui mulle tuba lõpuks eraldati. Veelkordsel käekoti inventuuril leidsin üles ka korterivõtmed. Pärast kogu seda pikka protseduuri tundus kuidagi imelik lahkuda. Vaevlesin võõras voodis hommikuni ja tellisin kell kuus takso. Taksojuht küsis kohe: „Ja kus teie täna öösel olite?” Minu pikk ja põhjalik seletus ei tundunud talle kuigi usutav.
NARVA NAKATAVAD KOMBED
Mõni aeg tagasi tuli jutuks, mis on koduse Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa vahe. Kui Ida-Virumaal lähed näiteks tööasjus mõne vallavanema juurde, siis on laual kohv ja kommikarp, teed pakutakse ka. Lõuna-Eestis ei tarvitse see nii olla. Isehakanud etnoloogidena jõudsime järeldusele, et tegemist on vene kommete mõjuga. Ja seda kõige paremas mõttes: keda siis külalislahke vastuvõtt ei võlu!
Algaja noore naisülemusena käisin Narva ametiasutustes asju ajamas ja olin päris hädas, kui mulle kell üksteist konjakit pakuti. Kui ma ära ütlesin, siis pakuti Martinit, õigemini seda odavat vist Poola päritolu Martini-aseainet: ikka võib ju juhtuda, et inimene konjakit ei joo. Järgmisena tuli šampus. Ka see ei läinud mitte. Lõpuks asetati lauale suuremaformaadiline kommikarp. Ja kohv, hästi väikeses tassis. Vestlus võis alata.
Ajad on muutunud, alkoholi enam ei pakuta, aga kommid ja kohv on jäänud. Ja mina vastan samaga. Kui hiljuti Tartusse ühele aastaalguse koosolekule läksin, siis võtsin kommikarbi kaasa, muidugi Vene oma. Vene kommid ei ole minu lapsepõlvega võrreldes nii muutunud kui meie omad, ei suuruse, maitse ega paberi mõttes. Kolleeg teatas muigega: no sa tuled kohe nagu vanasti, kohe näha, et Narvast. Narva asjades on eesti inimestele teatav nõukastolgia – väljend tuleb muidugi sõnadest nõukogude ja nostalgia – ja see ei tarvitse olla üldse halvas võtmes. Vene filmid, kommid ja lõpuks viin, mis Narva kaudu Eestisse jõuab, tuletavad meelde vanu aegu. Vanad ajad on aga alati armsad.
Tagasi Narva kommete juurde. Narva juurde kuuluvad lahutamatult meetrised roosid. See tähendab, et roos peab olema pikk ja toeka varrega. Üldse on lill Narvas roos ja üldiselt punane roos. Lihtsaid lilli nagu kevadisi lumikellukesi või nartsisse ei ole siin kerge saada. Ja hiigelpikki roose peab kinkima ikka mitu korraga, tükki viis vähemalt. Veel erilisem on Narva lillekimpude traditsioon, ehkki tõele au andes on see muutumas. Narvas kingitakse lilli tihedas, krabisevas pakendis, meie nimetame seda lillede preservatiiviks. Seejuures tuleb näiteks roosinupud ükshaaval krepp-paberisse pakkida ja iga varre ümber veel lehv siduda. Ja kui sära jääb väheks, võib lilled veel hõbeda- või kullatolmuga üle piserdada. Need lilled ei ole enam elus, aga kuidas sädelevad!
Veel on Narvas üks igapäevane asi, millega on keeruline harjuda. Oletame, et laua taga istub kolm eesti meest ja üks naine. Ning laua juurde saabub üks vene mees. Arusaadavalt annab ta kätt kõigile meestele, tuttavamatele patsutab teise käega õlalegi. Laua taga istuvast naisest vaatab ta üldjuhul läbi. Kui see naine teadmatusest käega väga vehkima hakkab, siis suudlevad soliidsemad härrasmehed ta kätt. Üks võimalus on veel: suudlus vasakule põsele, paremale põsele ja vasakule põsele, nii nagu õigeusu komme ette näeb. Seejuures ei puuduta huuled muidugi põske. Aga nii teevad juba tõesti paremad tuttavad. Üks on täiesti selge: käsi jääb surumata.
Olen sisenenud ametiruumi ja pakkunud ruumis olnud kolmest mehest esimesele kätt selle surumiseks. Seda ei võetud vastu. Vaatasin siis ise oma kätt ja lage ning püüdsin kohmetult juttu alustada. Kui ma olen Narvast väljas, kodu-Eestis, siis olen käe surumises Narva kogemuste tõttu ettevaatlik. Võin paista ebaviisakaski. Muide, nüüd suruvad ka kõik eesti mehed Narvas kätt ja mitte ainult vene meestega, vaid ka omavahel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.