Minu Narva. Kahe maailma vahel. Katri Raik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeg tagantjärele, et ta arvas, et tulen ühel päeval Tartusse ja ei lähe enam tagasi. Mis siin salata, Tartu–Narva bussigraafik laius toona nelja A4 peal ning Tartu vahet sai rahulikult sõita. Nüüd, ühe A4-se graafikuga on asi hullem. Ent tollal läksin tihti õhtul kell kuus Tartusse ja tulin hommikul poole kuuese bussiga tagasi. Ka see mõte, et ma enam tagasi ei tule, ei olnud mulle võõras.

      Hea kolleeg Jaanus Rankla ülikooli teabetalitusest tuli mulle oma puhkuse ajast appi ning tegi kogu kolledžile ametijuhendid. See on üks suuremaid kingitusi, mis mulle elus tehtud.

      Esimestesse kuudesse mahtus palju üllatusi. Alates sellest, et sekretär oli lahkudes kaasa võtnud laualambi, paberi ja pliiatsid. Minu esimene käik oli R-kioskisse ruudulise vihiku ja pastaka järele. Telefon oli analoog ja internet läks kell viis õhtul koju, sest kohalik IT-mees läks siis minema ja lülitas modemi välja. Üldiselt saatis tema majas ka e-kirju. Arvutiklassis ei olnud üldse internetti, sest sealt tuli pornograafia, nii mulle kinnitati. Üürnikud tõid raha ümbrikus ja autojuht tuli kõrvale pandud bensiiniraha pooleks tegema. Kui ma ta lahti lasin, siis tulin õnneks selle peale, et pool tundi hiljem vaadata, mida ta teeb: muidugi pakkis talverehve oma autosse. Mind päästis mu sinisilmsus. Ma ei lugenud kohalikke lehti, kus kolledžit ja selle uut direktorit kõigis surmapattudes süüdistati. Ka kolleegid hoidsid ajalehed minust kaugemale.

      Muide, Narvas kadus mu ajalehelugemise harjumus. Eesti ajalehed jõudsid nimelt kohale õhtupoolikul. Lehed hakkasid hommikuti käima mõned head aastad hiljem. Aga eestikeelse ajalehe ostmisega on Narvas jama veel praegugi. Kui Statoilist on hommikul läbi käinud paar plaanivälist eestlast, siis Tartu või Tallinna poole sõites enam ajalehte ei saa. Kõik kolm Eesti Päevalehte on ära müüdud. Aasta on 2013.

      Esimesse suvesse tagasi mõeldes tuleb meelde üks asi, mida ma ei saa kirjutamata jätta: Hansapanga Ida-Virumaa toonane juht Jaak Saar tõi sinised klapiga toolid. Saate aru, lihtsalt tuli eesti mees, sõbralik ja suur. Ning ütles, et ma tõin sulle need toolid, sul läheb neid vaja. Toetust oli toona väga vähe.

      Sügise saabudes olin ma aru saanud, et mul on kolm viga: olen eestlane, olen naine ja olen noor. Neist kolmest puudusest läheb üle ainult üks.

      Kõlab ju kummaliselt, aga Narva sattusin ma seetõttu, et mul tekkis esimesel külaskäigul nii palju küsimusi. Ma tahtsin selgust. Ja Tartu oli tegelikult nii valmis, Narva oli Eestisse alles kohale jõudmas. Narva oli ja on proovikivi. Ja et olla aus: tookord sõitsin ma ära ka iseenda eest. Hiljem sain aru – nii nagu me kõik kord aru saame –, et enda eest ära sõita ei saa.

      IGAPÄEVASEST ELUST

      NARVA ALLVEELAEV

      Narva allveelaeva nimi on Eesti ja selles elab umbes kümmekond inimest. Need oleme meie, sõpruskond, keda elu on pikemaks või lühemaks ajaks Narva toonud. Kui me oma allveelaevaga kõige täiega minema seilame, jääb Eesti vabariiki Narvas alles liiga vähe. Sellisele järeldusele jõudsime hiljuti, ühel väikesel kriisihetkel.

      Olen ikka vahel Narva allveelaevaelust pikemalt rääkinud. Üks mu välisteenistuses olev sõbranna teatas selle jutu peale: „Ma tean, see on nagu meil, saatkonnas.” Teine kord olin Tartus tujutu ja üks inimene, kes mind liiga hästi tunneb, küsis: „No räägi nüüd välja, kummaga sa tülli läksid, Andrese või Taneliga?” Need on minu kaks eestlasest sõpra Narvas. Ta lisas lohutavalt, et see on ju normaalne: allveelaeval ikka juhtub.

      Meil oli Tartus ajaloolastest sõpruskond, kellest enamik töötas ülikoolis. Meil oli kaks pesa, üks ülikooli teabetalituses ja teine Aadu ehk professor Aadu Musta juures ajaloo-osakonnas. Meil oli lõbus, isiklikus elus oli meil vähe kohustusi, me olime muutumas Tartu kohvikute ja pubide mööbliks. Otsisime midagi uut. Me ei teadnud siis keegi, mida kirjutas Narva linnaarhivaar, muuseumidirektor ja kohaliku ajalooseltsi loomise initsiaator Arnold Soom, kes asus Narva elama 1930. aastal. Ta kirjutas nii: „Sõprade ja tuttavate seas leidus küll mõningaid, kes olid arvamisel, et Narva on see viimane paik, kuhu üks akadeemilise haridusega isik võiks soovida elama asuda, kuna see asetses eesti kultuuri- ja tsivilisatsioonikeskusest kaugel.”1 Ta lisas, et tundis Narva asudes suurt vabanemist, Tartu oli seevastu tihe ja umbne.

      Kolledži esimeseks lõpuaktuseks aastal 2000 kutsusin külla Andrese ja Taneli, kaks Tartu ajaloolasest sõpra. Kuidagi kõhe tunne oli üksi enne suurt sündmust. Andres Toode on nüüd Narva muuseumi juht ja Tanel Mazur Narva eesti gümnaasiumi ajalooõpetaja. Tookord tulid nad ainult korraks.

      Aktus läks korda, lõpupidu ka. Sellele järgnenud ööl kuulsin läbi varahommikuse une, et korteris kukkus miski ja siis langes korteriuks kinni. Mõningase vaikuse järel tulid poisid rahulolevana tagasi. Kostis veel jutukõminat ja siis saabus vaikus. Oma öistest seiklustest hakkasid nad järgmisel päeval rääkima siis, kui olin võimalikult abitus olukorras: praadisin muna ja mu mõlemad käed olid hõivatud. Selgus, et nad olid püüdnud öösel taksot tellida. Taksonumber neil oli, aga aadressi, kus ma elasin, nad muidugi ei teadnud. Tellisid siis takso Katri Raigi juurde. Takso ei tulnud, poisid helistasid uuesti dispetšerile. Neile öeldi, et kaks taksot juba saadeti, üks kolledži ja teine ühiselamu juurde. Poisid teatasid: „Me tahtsime kodu juurde!” Telefonist kostis piip-piip ja takso saabus mõne minuti pärast. Mis seal salata, sellised juhtumused ei olnud meie Narva-aja alguses sugugi erandlikud. Meil oli üsna lõbus. Üks tõsimeelsem Tallinna tuttav ristis meie Narva täiskasvanute Vembu-Tembumaaks.

      Aga elu ei koosnenud sugugi ainult peost. Minu teisel Narva-kevadel sai ette võetud näituse „Eesti Narvas” korraldamine. Tartust sai Ahhaa keskuse abiga Narva lohistatud Portugali maailmanäitusel eksponeeritud Eesti kaarti kujutav klaaspõrand. See oli nii suur, et kattis pea poole tavalise kooliaula põrandast. Sellel põrandal olid kindlad punktid, kuhu seistes algas videofilm sellest kohast, millele kaardil astusid. Alustuseks tuli toimetada seitse tonni klaasplaate kolledžihoone kolmandale korrusele. Ja siis selgus, et kruvid on kadunud. Helistasin kähku Tanelile ja kutsusin ta kohale. Lootus, et põrand saab kokku, oli õhkõrn. Sõna šurup2 mäletan igatahes tänini, neid sai mööda kohalikku turgu taga otsitud. Lõpuks saime vajalikud kruvid Tartust, ühelt ülikooli uue hoone ehituselt. Siis selgus, et toodud põrandal on ka mõõdud – see oli mulle suureks üllatuseks –, aga õnneks jäi põranda ja seina vahele siiski napp kümme sentimeetrit. See polnud veel kõik, kutsusime näituse avamisele esinema eesti kooli lapsed ja arvasime, et nad tulevad ja tantsivad pasteldes ühe labajalavalsi. Tegelikkuses tantsiti kontsaga kingakestes üks peotants, aga põrand pidas vastu. Me alles harjusime Narva eluga ja alles hakkasime looma oma Narvat. Seekord hingasime Taneliga välja: ära tegime!

      Kord, taas Narva-elu algusaastatel näppis minu kolleegi kabinetis üks kohalik kena inimene eesti-vene sõnaraamatut ja küsis, kust me saime. „Raamatupoest!” vastasime arusaamatuses. Me ei teadnud siis, et Narvas ei ole raamatupoodi. Õigemini siis veel oli ja kohe varsti läks pankrotti, aga sõnaraamatuid seal ei müüdud. Minu hea kolleeg ostis siis uuele kaaslinlasele Tartust sõnaraamatu. Kahjuks osutus ost mõned kroonid kallimaks kui hind, mis oli märgitud Narvas nähtud eksemplaril, ning pahameel oli majas: „Kuidas nii!” Kusagilt sellest loost arenes mõte, et Narvas tuleb hakata eestikeelseid raamatuid müüma. Mõeldud, tehtud, aastaid korraldasime Narvas ka eestikeelsete raamatute müüki. Kaks korda kuus tuli proua Ilja Jõgevamaalt abikaasa ja koerakesega ning laotas raamatud laiali ja õhtul korjas jälle kokku. See oli üüratult ajamahukas töö.

      Kõik need lood hakkasid meie sõpruskonnas elama oma elu. Millalgi tuli Narva Tanel, ta tuli korra külla ja jäi. Samuti Andres, ilmsesti ka mitte selleks, et väga pikalt jääda. Ning siis ütles Jaanus, meie kolledži praegune haldusjuht Jaanus Villiko, et tema tuleks СКАЧАТЬ