Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naine oskab küll vene keelt, aga mina ei saa aru. Temal on keeleand.“ Too keeleanniga naine on see, kes mulle aastate pärast kasekäsnateed ja kökaripärast keedurosinakeeksi pakub. Mõlemad on väga maitsvad ja jäävad meelde tänu toredale vastuvõtule nende hubases köögis.

      Ei lähe kaua aega, kui järjekorras seisab järgmine klient ja kõik algab otsast peale. Igal vestlusel on oma nüansid, kuid ka kindlad küsimused, millele tuleb vastata. Kuna olen varem saarel vaid turiste vastu võtnud ja teele saatnud ning vabadel nädalatel alati kaugele ära sõitnud, ei ole ma kohalikega tutvuda jõudnudki. Need on kaks täiesti erinevat maailma – külalismaja ja kohalik kauplus. Kuigi kõrghooajal juulikuus on ka saare kauplus omamoodi turismikeskus – sinna tullakse täitma varusid käesolevaks päevaks või pikemaks mereületuseks. Suvine Karlby on täis autosid ning inimesi. Võrreldes suurte linnadega on ka suvised Karlby ja Kökar haledalt kesised. Talvel on pilt aga täiesti tühi. Vahel tuleb tükk aega poes kliente oodata ja kui keegi uksest sisse astub, on tegemist palju. Nagu näiteks Runar.

      „Tere päevast, tere päevast! Kuidas läheb?“ küsib merekaru alati sama küsimust. „Ma soovin osta kolmsada grammi vorsti. Kassile,“ on tema igakordne fraas.

      „Jah, kolmsada grammi vorsti kassile, aga sa ise, Runar?“ küsin vahel.

      „Ah, mis mina, söön, mis kapis leidub. Peaasi, et kass oma kätte saab,“ kõlab ta vastus. Runar elab poele suhteliselt lähedal asuvas kollases majas mereäärsel kõrgel künkal. Künka roheliste nõlvade tõttu kutsutakse teda Õlimäe meheks. Õlimägi on koht Iisraelis Jeruusalemmas, kus leidis aset mitu piibliaegset sündmust. Ka siin, Kökaril on olemas oma Õlimägi. Ja juba tõttabki too Õlimäe mees kassa poole. Nagu paljudel teistelgi kökarlastel on temalgi alati kuhugi kiire. Kiire siin, kuhu mujalt maailmast tullakse lõõgastuma ja aega maha võtma.

      Lisaks kassas töötamisele tuleb mul hakkliha valmistada ja liha grillida, saiakesi küpsetada ja kaupasid tellida. Keldrikorrusel asub ehituskaupade osakond. Seal tuleb kaaluda naelu ja mutreid, mõõta voodrilaudu ja vineeri ning müüa mootoriõli. Kuna kaupluse kail asub saare tankla, tuleb mul ka bensiinijaama teenust osutada. Poemüüja peab saarestikus teadma ka seda, mitu protsenti mootoriõli kütusesse segada, et see paadimootoris hästi toimiks. Kõike tuleb teha ja kõik saab käppa. Kogu selle töö teevad toredaks inimesed. Nemad ongi erilised. Enim meeldivad mulle kaupluses töötamise puhul silmanähtavad tulemused. Müüd inimesele leiva ja ta on õnnelik. Oled teinud tema heaks midagi. Ta lahkub, suu kõrvuni peas, ja minu päev on ka korda läinud! Kui saabub kauba- ehk piimaauto, millega kaup saarele kolm korda nädalas tuleb, on see Kökaril jätkuvalt üks oodatumaid sündmusi. Siiani on meeles üks armas saarenaine, kes poodi värske piima järele tuleb ja lahkub nii õnnelikult, et kui õnn võiks kedagi õhku tõsta, jääks poelagi madalaks. Kaupluse rolli sel saarel vähe tähtsustada oleks väär.

      Kohalikud käivad küll poes oma ihule toitu hankimas ja autot tankimas, kuid nii mõnelegi on kassapidaja hingehoidja. Talvel, kui poes on korraga vaid paar-kolm inimest, kui sedagi, puistatakse südant. On näha, et mõnele inimesele on see ainus ja oluline koht, kus rääkida asjust mis hingel. Näib, et see on abiks neile inimestele seal keset tuulist merd… ühel kivimügarikul, kus paljud üpris üksinda oma elu elavad. On kurbust, valu ja ebaõnnestumisi, aga ka rohkelt rõõmu ja õnnestumisi, mida soovitakse jagada. Nii mõnigi tuleb järgmisel korral tagasi kergema südame ja rõõmsama näoga.

      Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.

      ÜKSKI INIMENE EI OLE ÜKSIK SAAR

      Saarestik koosneb väikestest saarekestest, mis üheskoos moodustavad terviku. Saarestikul ja igal saarel selles on oma eripära ja võlu. Mis oleks üks kivimügarik keset laia vett? Üheskoos moodustavad need umbes 6700 Ahvenamaa saart ja saarekest midagi haruldast, mida kogu maailmast huviga vaatama tullakse.

      Justnagu saared seisavad saarestikus igaüks üksi, kuid moodustavad suuremalt vaadates ühtse terviku, nõnda on ka inimestega – vahel justkui tahumatute kaljudena üksinda seistes, kuid kuuludes siiski kõik samasse rühma, kes üksteisest sõltuvad ning üksteist vajavad. Kõik eksisteerivad ühes ja samas meres. Nõndaviisi on ka inimestega ühes kogukonnas, külas, saarel. No man is a lonely island – ükski inimene ei ole üksik saar. Koostöö on saarestikus väga oluline. Sel saarel on oluline teada, kuidas tetrapakendeid pakkida, et neid võimalikult palju ühte konteinerisse mahuks. On hea teada, millal korraldatakse kevadtalgud noortekeskuse juures, matkarajal või hoopis Hamnöl, et saar turistide tulekuks valmis seada ja endal ka hea vaadata oleks. Kogukonnas koolitatakse vabatahtliku päästerühma mehi ja naisi, kes tulekahju ja õnnetuste korral saarel tuletõrje funktsiooni täidavad. Kui häda tabab, ollakse üksteise eest väljas nagu üks mees.

      Turismindus on siinse saarestikurahva oluline elatusallikas. Kui paljud huvitatult küsivad, mida inimesed siin teevad, võikski öelda, et just seda, mida keegi teha oskab. Peamised tööandjad on vald, praamid ja laevad ning ettevõtjad. Valla initsiatiivil toimivad kool, lasteaed, vanadekodu, raamatukogu ja arstipunkt. Praamidel töötatakse nii siinsamas Ahvenamaa siseliinidel ehk saarestikupraamidel kui ka ida- ja läänenaabriteni küündivatel laevaliinidel, mis peatuvad Mariehamnis või Långnäsis, kuid saavad alguse Tallinnast, Helsingist, Naantalist, Turust või Stockholmist. Meretööl käiakse veel kaugemalgi ja paljud kohalikud merekarud on kapteni ametit pidanud laevadel, mis teistele mandritele seilavad.

      Ehitajad saavad Ahvenamaal ja saarestikus üsna hõlpsasti tööd. Kuna vahel võib siiski ka ehitustegevuses paus tulla, on paljudel tagataskus elektriku, kanalisatsioonispetsialisti või katusepleki paigaldaja paberid. Saarel elades või liikudes on tavaline, et näed üht ja sama inimest mitmes erinevas ametis toimetamas. Siin tuleb sageli olla avatud ja ettevõtlik ning tegeleda mitme asjaga.

      Ahvenamaal on traditsionaalselt küpsetatud musta leiba. Leival on kindel retsept, mis ammustel aegadel tagas, et see säiliks ka üle talve. Tänapäeval küpsetatakse seda kahte moodi. On neid, kes viljelevad traditsioonilist küpsetusviisi ja retsepti, mille tulemus on hapukam ja nätskem must leib. Enamjaolt ostavad kohalikud ja ka turistid aga skärgårdsbröd’i ehk saarestikuleiba, mis on kohevam, mahlasem ja magusam. Tavapäraselt tuleks leivaviilule määrida sama paks võikiht kui viil ise. Tänapäeval seda sageli siiski ei tehta, kuigi kui restoranides musta leiba roa kõrvale pakutakse, on seal kõrval alati suur võitükk.

      Selle Ahvenamaal väga menuka leiva tootmine toodi mõne aasta eest Kökarile. Karlby keskuses seisab keset põldu must maja, kus toimib nii pagaritöökoda kui kohvik. Üks ettevõtlik paar Soomest on loonud koos kohalikega ettevõtte ja seeläbi on saarele lisandunud ka mõned töökohad. See on toonud sellele kaugele saarekesele lisaväärtuse, millest on minu pilgu läbi võitnud kõik. On ülimalt tore, kui üks pagareist Riitta oma abikaasa Harriga ühel hommikul Tallinnas laevalt saabub, kostiks kaasas just toosama Kökaril küpsetatud Ahvenamaa leib. Leib ei ole enam küll soe, kuid südame teeb soojaks küll.

      Suurtööstusi Ahvenamaal ei ole. Paljud väiksemad tootjad on siiski saavutanud hea kvaliteedi selles, mida nad pakuvad. Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70 % kogu Soomes kasvatatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke. Ahvenamaa juustud, mil kõigil siinses kontekstis СКАЧАТЬ