Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning vajab seltsi oma kodus, kus tühjus ammuli sui vastu vaatab. Marianne ja tema abikaasa Olle olid omal ajal põllumehed ja karjakasvatajad. Neil oli suur piimakari. Karjakasvatajana tuleb Kökaril vahel karja ka mõnele muule saarele karjamaale transportida. See on ehk üks neist detailidest, mis siin karjakasvatajat iseloomustab. Kari aetakse paadile ja liigutakse edasi väiksemale saarele. See on praegustel tegijatel käpas ja kõik sujub kenasti. Tegelikult on Marianne unistanud hoopis millestki muust. Ta oleks tahtnud maalida ja tegeleda loominguga.

      Karjakasvatuse kõrvalt on Olle ja Marianne tegelenud veel kalapüügiga. Väikese puupaadi ja suurte võrkudega tuleb künda hiiglaslik merepõld, et kala saada. Seda on peale Olle ja Marianne teinud enamik Kökari peresid. Esmalt selleks, et oma perele tagada toidus ja kala tünnikestes üle talve säilitada. Teisalt sõidetakse sügiseti kalalaadale. Enamjaolt Helsingisse, aga ka Turu linna, Tallinna või Stockholmi. Helsingi Olümpia- ja Katajanokka terminali vahelisele alale tulevad oktoobri alul jätkuvalt kokku kalapaadid kogu Soome ja Ahvenamaa saarestikust ning rannikualadelt. Kaubeldakse, suheldakse, vahetatakse; jagatakse mõtteid, ideid ja muljeid möödunud aastast; sõlmitakse tutvusi ja leitakse üles vanu. See on üks vahva sündmus nii kalameestele ja – naistele endile kui ka linnarahvale. Soome pealinna sadamas kohtuvad äkitselt kaks maailma – linnarahvas ja saarestikust saabunud kalamehed. Toimuvad kõigile huvitavad ja rikastavad kohtumised ning luuakse kliendisuhteid, mis kestavad kalalaadast kalalaadani läbi aastakümnete – justnimelt sealsamas sadamakail kohtudes.

      Kalalaat Helsingis, Turus ja Stockholmis toimub sügiseti juba aastast 1743. Käisin minagi korra Helsingi kalalaadal. Lisaks kalale müüdi lõnga, kampsuneid ja muid kudumeid, õunu ja loomulikult Ahvenamaa musta leiba. See leib on midagi erilist, millest ei saa mööda vaadata. Tänapäeval on selle leiva valmistajaid üle Ahvenamaa mitu. Süüa tuleb seda igal juhul vähemalt sama paksu taluvõikihiga, kui on leivaviil. Küpsetamisprotsess on pikk ja nõuab palju pingutust, kuid tänu sellele säilib leib kaua ja pidas ammustelgi aegadel peret talvel ülal.

      Marianne majas on elutuba suure aknapanoraamiga üle Kökari kaljuste küngaste ja kühmude. Peaaegu maast laeni akna ees on kiiktool, millel daam armastab istuda ja mõtiskleda, kuid mitte ainult. Sageli saab tema tähelepandu paberile tõmmatud söe abil, nii et tõmmetest tekib pilt, mis vastab väga hästi aknast paistvale vaatele. Mariannel on kunstianne. Ta osales pikka aega ka Kökari kunstiringis, mida juhatab tänini Helsingi ülikooli kunstiprofessor Satu Kiljunen ja mis käib siiani koos just selles majas, kust mina mõne päeva eest välja kolisin – külalisateljee ruumides. Suur luksus, et nõnda kaugel keset merd asuval väikesel saarel on oma kunstiring ja sellel professionaalne juhendaja!

      Mariannega on meil ka üks suur ühisosa. Usk kõige Loojasse, kelle looming on ka inimene. Marianne on ka just see inimene, kellega koos seame sammud Kökari kirikusse, kui seal midagi toimub.

      „Sa oled mulle nagu ingel!“ ütleb ükskord Marianne, kui me kiriku poole kõnnime.

      „Jah, meil on tõepoolest teineteist vaja,“ vastan talle naeratades.

      Oleme kokku juhatatud ülalt, et teineteiselt õppida ja siis taas edasi toimetada. Igaüks oma radadel.

      HÄÄL VAIKUSES

      Kui saarele tulla, on siin tunduvalt vaiksem kui ükskõik kus mujal. Siin ei ole ühistransporti. On vaid takso, mis sõidab teatud aegadel mööda teatud marsruuti ja mida vajaduse korral saab tellida just sinna, kuhu vaja. Ja loomulikult – eraautod. Suurt sõitmist saarel siiski ei ole. Talvel ja sügisel on üsna üksildane pilt, kui aknast välja vaatad ja näed, et ei inimest, looma ega autot. Mitte midagi! Ongi vaid tühjus.

      Loomulikult ei ole asi nõnda lihtne. Minu magamistoa akna taga hauguvad rebased. Metsas siblib kitsi ja põtru, keda inimsilm lihtsalt ei näe. Siiski, iga aasta veebruaris minnakse üheskoos metsa põdrajahile. Saarel on jahimehi, kes protsessi veavad, ja vabatahtlikud on alati entusiastlikult abiks. Kui põdrad käes, on aga tervel saarel pidu. Siis toimub älghippa ehk põdrajämm. Kogu saarerahvale pakuvad jahimehed põdrasuppi, et üheskoos saare saagist osa saada.

      Ega suurt muud veebruaris siin saarel toimugi. On vaikus. Just talvine aeg saarel õpetabki mind vaikust erilisel viisil hindama. Õpin lõpuks ometi selle rahu ja ümbrusega hakkama saama. Olen lihtsalt sunnitud seda tegema. Hommikud on enamasti selged ja hingematvalt kaunid. Tööle kõndides ei suuda ma ära imestada, millise ilu keskel elan. Päevad lähevad töiselt, kuid õhtud, need on pimedad ja enamasti tuulised.

      Vabal ajal kipub jalg matkarajale. Võtan ette pikki radasid mööda mereäärseid kaljusid ning naudin tuule tohutut jõudu, kui see püüab mind kaljult maha nügida. Ei õnnestu. Ühel järjekordsel matkal mööda Kaleni matkarada sammun ettevaatlikult jalga jala ette pannes üle halli kaljuplatoo. Naudin edasiliikumist, jalale järgmise koha leidmist ja seda rahu ning vaikust, mis saarel valitseb. Kõnnin, mõtted peas mõlkumas. Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan – kuulen, kuidas lumi langeb!

      See on minule kui linnas kasvanule midagi täiesti uut! Ma ei ole eal isegi ette osanud kujutada, et lume langemisest võib tekkida hääl. Seisan ja lihtsalt kuulan seda minu jaoks uut heli. On hetked, mis jäävad. See on üks neist erilistest hetkedest, mis sööbib kuhugi hingesoppi ja talletub sisemise väga selge pildina. Kuna mu elus on sel hetkel mitu küsimust ja pean arutelusid Jumalaga, langevad need kuuldud lumehelbed mu südamesse ka Jumala õrna häälena. Lumi sajab edasi ja lumelangemise hääl jätkub. Mina sammun aga edasi teistsugusena kui enne seda kohtumist.

      Aastal 2006 avaldab Soome Akustilise Ökoloogia Selts kogumiku „Sada Soome häälemaastikku“5. Üle Soome kogutakse kokku kirjeldusi erinevate helide kohta, mis võiksid Soome helimaastikku iseloomustada. On veevulinat ja paadipodinat ning muidki hääli. Saadan neile kirjelduse langevast lumest tekkiva heli kohta. Seda helikirjeldust hinnatakse piisavalt kõrgelt ning Kökari matkarajal kuuldud lumelangemine valitakse Soome 100 helimaastiku kogumikku. Ei maksa alahinnata vaikust ega selles peituvat vaevumärgatavat heli. See võib kaugele jõuda ning kaugele juhtida, kui on aega ja kannatlikkust peatuda ja kuulatada.

      KOHALIKUD

      Kuni 2000. aasta talveni tähendab Kökar minule suvetööd ja tohutul hulgal turiste, kes pidevalt vahetuvad; samuti pikki tööpäevi, päikest, merd, Kökari kirikut ning aeg-ajalt Eestist saabuvaid külalisi. Kohalike tundmaõppimiseks ei jää aega. Nüüd keset talvetorme saarele maandununa ja Kökari poes oma esimesi poemüüjakatsetusi tehes avaldub saare ja kohalike tõeline olemus.

      Pood on küla ja saare süda. Sinna tulevad kõik, kel vähegi midagi vaja. Sinna on raske tulla anonüümsena ja seal on võimatu jääda anonüümseks. Poekülastus võib sageli venida pikemaks kui planeeritud. Poes on tuttavaid, kellega on vaja mõned asjad selgeks rääkida. Kui ühega oled lõpetanud, astub poodi järgmine. Ka müüjana on võimatu anonüümseks jääda. Kui uus nägu kassas istub või lihaleti taga askeldab, ei saa ju ometi küsimata jätta, kust ta pärit on. Nii ka sel päeval.

      „Kust sa siia Kökarile sattusid?“ küsib mees, kes tutvustab end Holgerina.

      „Eestist,“ vastan uhkusega. Olen alati oma päritolu üle uhkust tundnud. Sellist uhkust, et mulle meeldib see maa, kust ma pärit olen, kust ma kuhugi sattunud olen, ja meeldib see, kes ma oma juurte poolest olen – eestlane Eestist.

      „Jahhaa!“ See on üks rootsi keelele väga omane imestus- või faktikinnitusfraas, mida ka soomerootsi ja Ahvenamaa kõnepruugis ohtralt kasutatakse. „Me käisime abikaasaga seal puhkusereisidel. Oleme isegi natukene eesti СКАЧАТЬ