Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõnele väikesele laiule. Sealt ei saa neid keegi ka parima tahtmise korral kätte. Telefonil puudub levi ja sageli ei tea nad isegi täpselt, kuhu suunduvad. Lihtsalt sõidavad ära.

      Kuigi ka külalismaja trepi ees lesib aeg-ajalt üks pikk rästik, lippavad lillenimedega lapsed saarel ringi paljajalu. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et vanemad seda lubavad ega tunne muret laste tervise pärast. Roomajate olemasolu on aga saarel paratamatu ja ükski mäng seetõttu mängimata või uus rada avastamata ei jää. Mina olen see, kes iga kord kiljatab ja ehmatusest vaat et õhku tõuseb, kui taas mõni volask teel lesib. Mingil imelisel kombel on mu samm alati nii seatud, et neist kenasti üle astun ja mitte peale. Saan õhtuti palju tänada, et mu samme on hästi seatud.

      Vahetevahel saabub külalismajja Gunnari ema Sylvia, kes oli ise varem koos abikaasa Bertiliga maja eestvedaja. Sylvia on ses majas sündinud ja kasvanud ja tema isa Antoni järgi sai kunagi külalismaja oma nimegi. Kui eemalt on kuulda lauluüminat või meloodilist häält, on selge, et Sylvia on lähedal. Tema oma lähedalolu juba saladuseks ei jäta. Ikka on tal midagi öelda, suunata või hoopis pärida. Tema energiaküllus on mulle mõistatuseks siiani.

      Vahel räägitakse sellest, kuidas meile kõigile on antud anded ja neid tuleb kasutada. Usun, et elujõud on ka anne. Ühele on seda antud rohkem, teisele vähem. Kellele rohkem, sellelt ka nõutakse rohkem. Kes vähemaga hakkama peab saama, ei pea end ehk nii paljuga koormama kui too, kes energia-küllusesse lausa uppumas. Igaüks tehku kõike oma võimete kohaselt ja piire silmas pidades. Üle oma varju hüppamine pikka aega kesta ei saa. See põletab inimese läbi. Teisalt jälle – alla oma võimete elamine frustreerib samamoodi ja võib teisiti läbi põletada. Leida tasakaal võimete ja nende kasutamise ning iseenda aktsepteerimise vahel ongi ehk mõnes mõttes suurim elukunst ja tarkus. Saada selleks, kes oled, pole alati nii lihtne. Vahel käib see võrdluse ning teiste imetluse kaudu, et viimaks mõista – olen see, kes olen, ja olen hea just sellisena, nagu olen, olgu siis teised, nagu nad on. Teekond selle tõdemuseni võib mõnel juhul päris pikk olla.

      Oma suved veedavad Sylvia ja Bertil nüüd enamjaolt Bertili lapsepõlvekodus teisel pool Kökari saart, Hellsö poolsaarel. Sealt teeb Bertil oma olulisi väljasõite. Ta on tohutult heasüdamlik ja andunud keskkonnakaitsja, kes paadiga vett kündes erinevaid näitajaid mõõdab ning sellekohased andmed järjepidevalt Mariehamni veeametile ja Turu saarestikus asuvasse Nagu keskkonnauurimiskeskusesse saadab. Koostöös sealsete spetsialistidega jälgivad nad veenäitude muutumist ja tunnevad muret Läänemere tervise pärast.

      See on ahvenamaalastele väga omane – hoolitseda ümbritseva keskkonna eest ja mõelda mere heaolule. Selles on ju elu ja toitki. Bertilile on oluline, et Ahvenamaa ümberkaudne vesi puhtamana säiliks ning sel moel nii talle endale, lastele kui ka lastelastele ja igale külastajale tervema looduse jätaks. Sylvia ja Bertil on kogu oma aktiivse tööelu leiba teeninud õpetajana. Ja seda on kuulda nende kõnest ning väljaütlemistest. Väikesel saarel elades on nad kõigega alati kursis ja teavad rohkem kui paljud teised.

      KEELESILLAD

      Kõige tüüpilisem külaline selles külalismajas on turist, kel jalgratas, rattal suur ja täistopitud kott ning võib-olla ka sadula külge pika toruga kinnitatud rattakäru, millega hea lisapagasit kaasa vedada või kuhu lapsi istuma seada. Enamasti tulevad sellisele puhkusele pered või paarid. Tullakse Soomest, Rootsist, Eestist, Saksamaalt ja kaugemaltki.

      Kuna Ahvenamaa mõõdud on väikesed, ongi seal hea just vändates ringi vaadata. Rattad võetakse kaasa või laenutatakse Mariehamnist või ka saarel olles kohapeal. Üks rattamatkal olev perekond on umbes kümneaastase pojaga saabunud Antoni külalismajja Rootsist. Kui pärastlõunaseid toimetusi teen, jään nendega õuel vestlema.

      „Tulete Rootsist, jah?“

      „Jah. Mõtlesime, et tuleme vaatame Ahvenamaa ka üle! Ilus on!“

      „Kas sulle ka siin meeldib?“ pärin poisilt.

      „Aa-a…“ vastab ta rootsi keeles justkui läbi nina hääldades.

      Huvitav, mida tähendab vastus „aa-a“, arutlen endamisi. Olen aastakese küll rootsi keelt õppinud ja peaksin nõnda lihtsate vestlustega kenasti hakkama saama, kuid sellest sõnast ma aimu ei saa. Pärin sama küsimust veel korra.

      „Kas sulle meeldib siin?“

      „Aa-a…“ vastab poiss taas.

      Ja ma ei saagi aru, mida ta selle all mõtleb. Nüüd tean loomulikult, et see tähendab sama mis „jaa-aa“, kuid sel hetkel ei ole mu kõrv veel Rootsis kõneldavat rootsi keelt kuulama harjunud. Mina õppisin rootsi keelt Soomes. Ja need on nii mõneski mõttes kaks üpris erinevat keelt.

      Miks üldse Soomes rootsi keelt kõneldakse, võib nii mõnigi küsida. Soome rannikualad ja Ahvenamaa on enamjaolt rootsikeelsed. Just samamoodi, nagu Loode-Eesti rannikualadel ning paljudel väikesaartel on aastasadu kõneldud eestirootsi keelt ja on tänaseni säilinud eriline rannarootsi kultuur, on lood ka Soomega. Kui möödunud sajandi keskel toimunud sõjakeeris viis Eesti rootsikeelse rahvakillu pakku teisele poole vett, on rootsi keele kõnelejaid Soomes jätkuvalt umbes 300 000, mis teeb kokku ligi 6 % rahvastikust. Rootsi keel on soome keele kõrval ametlik riigikeel. Ahvenamaa on aga ainus üdini rootsikeelne paik Soomes ja ka väljaspool Rootsit. Loota siin hakkama saada pelgalt soome keelega oleks eksitav.

      Soomerootsi keelel on palju erinevaid murdeid ja Kökaril kõneldav keel on omakorda üks Ahvenamaa murretest. Seal öeldakse paljusid sõnu teisiti kui Mandri-Ahvenamaal või teistel saartel. Ammustel aegadel, kui praamiliiklust veel ei olnud, sõideti ringi paatidega. Selline liikumisviis oli aeganõudev ja kohmakas ning põhjustas seda, et inimesed ei suhelnud nõnda sagedasti ja spontaanselt kui tänapäeval. Kökaril, mis asub kõikidest Ahvenamaa saartest kõige rohkem eraldatuna, on keele eripära enim säilinud. Alles aastate jooksul õpib kõrv Ahvenamaa rootsi keelt eristama ning Kökari murde omapärasid tajuma. Nii ei saa Soome, Rootsi ega Ahvenamaa rootsikeelsed sageli oma päritolu varjata. Tänu rootsi keele erinevatele kõladele ja murretele on kindel fakt, et kui rootsikeelne inimene rääkima hakkab, teab vestluspartner või keeleteadlik pealtkuulja, millisest Soome, Rootsi või Ahvenamaa piirkonnast see inimene on pärit.

      Rootsi ja eesti keeles on väga palju sarnase kirjapildi ja tähendusega sõnu: torn-torn, kurva-kurv, ämbare-ämber, strand-rand, åder-ader, båt-paat jne. Säärased äratundmised pakuvad alati rõõmu ja ergastavad. On ka vastupidiseid näiteid. Arvad, et tead, mida sõna võiks tähendada, kuid tegelik tähendus on midagi muud. Näiteks sylt on moos, korv vorst ja glass jäätis. Ålands pannkaka ehk Ahvenamaa pannkook on aga ahjus küpsetatud, riisil või mannal põhinev magustoit, mida süüakse rohke vahukoore ja ploomikeedisega. Seda pannkooki saab maitsta valgetel saartevahelistel praamidel, vabaõhuüritustel ja kohvikutes.

      Turistid on üldiselt minu keelekonaruste puhul mõistvad ja rahuarmastavad. Kellelgi ei ole ju kuhugi kiiret ega põhjust pahandada, kui mõni väljend veidi viltune on. Turistid Soomest kingivad mulle soome-rootsi taskusõnaraamatu ja julgustavad keeltemaailma avastamist jätkama. Nad on ise selle sõnaraamatu autorid ja kirjastajad ning näevad, et vajan teekonnal tuge. Tänan ja olen sõnaraamatu üle väga õnnelik! Siiski, üks minu lemmikaforismidest „Kõik inimesed naeratavad samas keeles!“ lahendab kõige paremini mõistmatuid olukordi ning ehitab sildu, millega mitte ükski teine keel nii hästi hakkama ei saa.

      KOHANEMINE

      Teen oma tööd Antoni külalismajas kohusetundlikult ja korralikult ning minuga ollakse väga rahul. Kökari saarel puudub minu jaoks aga igasugune sisu. On mõttetu tühjus, paljad kaljud, vahel tuuline rannik ja kõrged lained. Ümberringi sageli vaikus. Ühesõnaga – СКАЧАТЬ