Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa страница 12
Название: Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu
Автор: Janne Kütimaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949556946
isbn:
Õnnelik on see, kes leiab endale saarestikus kaugtöövõimaluse. Seda töövormi soosivad väga ka Ahvenamaa erinevad ametiasutused. Kaugtööks innustatakse inimesi igal võimalusel, toetades ja nõustades igast küljest neid, kes sellega algust soovivad teha. Kökari saare tore näide koostöö kohta on flytt-team ehk kolimistiim. See ei tähenda eeskätt abimehi, kes mööblit ühest kohast teise aitavad transportida, vaid seltskonda tulihingelisi saarefänne, kes seal ise elavad ja on ehk isegi kogu elu elanud ning kes nüüd püüavad eluolu aidata korraldada neil, kes saarele kolida soovivad. Selleks aidatakse leida elukoht, nõustatakse töökoha küsimustes ja kõiges, mis argipäevaga seotud. See on üks südantsoojendav viis teha saarele kolimise lävepakk nii mõnelegi inimesele madalamaks.
Kökaril on loodus kiduram ja palju rohkem teistmoodi kui mujal ses saareriigis. Ja need teistmoodi komponendid kombineeruvad omavahel üheks täiesti teistmoodi keskkonnaks. Siin on aegade jooksul inimene mõjutanud loodust, veelgi enam aga loodus inimest. Siin, mere ja kaljumügarate keskel elades elab inimene looduse najal, aga on sõltuv ka kaaslase eluviisist. Väike kogukond on haavatavam kui linnakeskkond. Kui väljas möllab torm, jääb kala püüdmata. Kui on veelgi kõvem torm, ei käi ka praam, mistõttu ei jõua kohale toidukraam ega pääse saarelt kuhugi. Talveõhtutel saab kursustel käia ja kasvõi näiteks kalavõrgu parandamist õppida. See on vajalik oskus, mida igaüks esiisadelt pärida pole saanud või enam ei mäleta.
KEVADE KUTSE
Kevad on aastaaeg, mil Ahvenamaa üha enam mõtteisse tuleb. Ta on seal kogu aeg, kuid siis, kui linnud lõunamaalt tagasi hakkavad tulema ja lumi võtab vesisema vormi, ei meenu Ahvenamaa mitte lihtsalt ilusa kohana, vaid kohana, kuhu tahaks sõita. Kohe! Et kevade tulekut justkui luubiga vaadata ja ise selle kõige sees olla.
Kui kogu pika talve vältel on saar lausa inimtühjana tundunud, saab kevadel kõik taas nähtavaks. Inimesed ronivad justkui ussikesed välja oma pesadest, kissitavad silmi ning hingavad sisse paar sõõmu värsket ja linnainimest esmalt väga väsinuks tegevat mereõhku. Kes on harjunud sisse hingama asfaldiaure, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda merehaigusesse. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse. Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule. See on justkui vahepeatus. Tuled saarele, hingad siinset õhku kopsud täis, magad ennast linnamelust välja ja alustad uut mõtlemist-hingamist-elu uues atmosfääris. Kuni lahkumishetkeni, et siis taas kunagi naasta.
Kevad on aeg, mil saareelanik justkui virgub taas. Toob kuurist välja paadi või laseb vette suurema laeva. Ees ootab hooaeg täis paadisõite nii itta kui läände, põhja ja lõunasse. Nende ilmakaarte vahele mahub kogu paadihooaja vältel palju sõite ja peatumisi saartel ja saarekestel. Võiks öelda, et hiljemalt maikuus saab saarestik juurde ühe uue heli, ja seda igal aastal uuesti. Paadimootoripodin. Pot-pot-pot… Nõndaviisi nad podisevad ja ajavad tossu kuskilt otsast välja. Ja mis kõige kummalisem – mõnel puupaadil tuleb kindla kogusena ja kindla aja tagant välja vett. Ikka pauhhh ja pauhhh! Paadimees ise on enamasti uhke näoga. Peab enda paati kõikidest kaunimaks. Ja miks ei peakski! Ta on seda oma käega lihvinud, tuuninud ja silunud, õlitanud ja veel kord lihvinud. Selleks, et pind oleks veele vastupidav ja silmale ilus kaeda.
Mõnel mehel on klaaskiudmaterjalist paat. Sinna paneb ta pere peale ja sõidab oma onni mõnel väiksemal saarekesel ning naudib ilusat aega. Palju sõidab mööda sugulasisõpru oma paatidel. Ühed peatuvad, teised viipavad – kõik näivad olevat rõõmsad. On ju ometi saabunud kevad! Ahvenamaalaste saarearmastus on kirjeldamatu. Saarelt saarele sõitmine ja aeg-ajalt peatumine on nende üks vaba aja tegevus. Ahvenamaa hümn pajatab samuti saartest, meremühast, valgusemängust ja kaladest, vokirattast ning onnikestest. Kui hümni sõnu loen, mõistan, et jah, just selline ongi Ahvenamaa. Kohalikud ise oskavad seda maad väga hinnata, selle üle ollakse uhked igal aastaajal.
Minu kevad algab aprilli alguses, kui otsustan alustada ujumishooajaga. Olen selleks hetkeks kolinud Kökari ainsasse koolimajja, mis asub otse mere kaldal. Kui olen mõnda aega merd aknast vaadanud, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna ja teen esimese supluse 6. aprillil aastal 2000. Külm on, aga kosutav! Ja nii jätkan sügiseni. On väga hea algus päevale – külm sulps merre ja kogu keha ärkab igasugusest unest ning on rõõm tööle minna!
Et kevade tulekut ühiselt tähistada, otsustab siinne kogukond korraldada jalgrattaretke Föglö saarele. Minagi liitun seltskonnaga. Palju meid ei saa, kuid on hea tutvuda ja kohtuda nii mõnegi senitundmatu saareelanikuga silmast silma. Õnneks antakse ilus ilm ja toredad kaaslased. Mehed kevadel jalgrattamatkale ei tule, nemad ootavad kevadist linnujahti (vårfågeljakt), mille hooaeg avatakse alati 1. mail ja mis kestab kuu teise pooleni. See on ammustest aegadest pärit traditsioon, mille Euroopa Liidu teadjad ära keelasid, kuid milleta kohalikud ei saa. Traditsioon, mida on edasi antud isalt pojale ja mida ükski seadus purustada ei suuda. Mehed võtavad kamba kokku ja sõidavad mõnele kivimügarikule, seavad end presendi taha peitu ja püssi laskevalmis. Vette on nad asetanud linnumaketi, et teisi linde kohale meelitada. Ise teevad presendi taga peidus olles linnuhääli ning püüavad võimalikult vähenähtavad olla. Põmm! ja esimene hahk ongi elust ilma…
Mõne päeva pärast, kui kevadiselt linnujahilt naastakse, on paadikuurid täis linnusulgi ja pajas podiseb meremaitselist linnuliha. Kunagi, mitte veel väga ammu oli see midagi, mida tehti naudinguga. Nüüd tuleb kahe linnu jahtimiseks taotleda luba Mariehamnist ja see kevadisele linnujahile kaasa võtta. Kui merevalvekeskus juhtub kontrolli pidama ja sel kaugel kivimügarikul õlale koputab – jah, justnimelt seal!, tuleb paber põuest võtta ja lahti voltida. Üle kahe linnu tulistada ei ole lubatud, öelgu traditsioon, mida tahes. On liite, mil on praegugi võim öelda viimne sõna. Isalt pojale edasi antud traditsiooni ei suuda vist aga miski murda. Isegi need, kel saarel sugulussidemeid ei ole, peavad 1. mail kevadise linnujahiseltskonnaga ühinema. See on traditsioon, millest keegi, kes sellega kunagi algust teinud, loobuda ei taha.
Mina kõnnin aga mööda kevadist punakillustikuteed ja vaatan, kuis maapind annab järele päikesele ja soojusele ning sulab. Ka kõige jäisem koht saab pehmeks. Miski selles vaatepildis puudutab mind süvitsi. Kogen esimest korda elus, et on olemas üks tingimusteta armastus, kes minu südant samuti jääst sulatada soovib. See paneb sel kevadel mu silmaojad vulisema ja kogen esimest korda, et miski selles kevadises vaatepildis on teistmoodi kui kõikidel eelmistel kevadetel. Meenuvad ansambel Cruxi laulu „Maailm on imesid täis“ sõnad: „Ma nägin seda, kuidas päike tõusis taevasse ja algav päev viis varjud minema. Ma nägin seda, kuidas terve ilm sai valgust täis ja taevalaotus justkui puutus maad. Ma nägin seda, kuidas kevadeti ärkab maa…“ Ja refrään: „Vaid ava silmad, ja vaata ringi – sinu ees seisab maailm, mis on imesid täis! Vaid ava silmad, ja haara kinni, sellest võimalusest, mis on sinu ees…“
SAAREHAIGUS EHK ÖSJUKA
Võib-olla oled kogenud, et vahel võib mõni koht väikeseks jääda ja tunned, et tahad ära. Linnainimestel võib see tekkida, kui on soov maale puhkama sõita; maainimestel siis, kui on naabritest villand. Saareinimestel, vähemalt minul tekib see sel talvejärgsel kevadel täiesti ootamatult. Nagu palavik – ei tea kust! Ühtäkki olen haige. Saarehaige.
Siin on kõik ilus ja hea, aga äkitselt on saar jäänud väljakannatamatult väikeseks, et siin päevagi veel olla. Mitte seepärast, et oleks kellegagi riidu läinud või oleks midagi ebameeldivat õhus olnud või tahaks saarelt alatiseks ära. Ei! Lihtsalt tekkis tunne, et istun kivil keset merd ja on ruttu, kiiremas korras vaja jalad maha saada mandril! Korraks on vaja sõita ära maismaa avarusse, kus iga tee ei vii kohe mereni.
Õnneks ei ole vaja pikalt seda ahistavat tunnet tunda. Tuleb vaid välja mõelda, kas sõita läände või itta, Rootsi või Soome, Stockholmi või Turgu. Alternatiivselt Kapellskäri, Grisslehamni СКАЧАТЬ