Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kahest: kas on see Ettehooldus, mida sa austad, olemas ainult selleks, et me teda põlgaksime, või on see kõik sündinud vastu tema tahtmist. Uuri teda lähemalt, mu laps, ja sa veendud, et kui ta asetab meid olukorda, kus kuri osutub meile hädavajalikuks, jättes meile samal ajal võimaluse kurja teha, siis teenib see kuri samamoodi tema seadusi nagu heagi, ja sinu Ettehooldus lõikab tulu nii ühest kui ka teisest; tema on loonud meid võrdsusesse, ja inimene, kes seda võrdsust rikub, on samavõrd süüdi nagu see, kes võrdsust taastada püüab; mõlemad tegutsevad vastavalt ajenditele, mis nad on saanud, ja mõlemad peavad neid ajendeid järgima ning nautima.”

      Tunnistan, et kui ma kunagi olen kõhklema löönud, siis just tolle kavala naise ahvatluste tagajärjel; aga üks hääl, mis oli temast tugevam, sai minu südames võitu tema eksiarutlustest; võtsin seda häält kuulda ja teatasin Dubois’le, et olen otsustanud end mitte kunagi kõlbeliselt laostada lasta.

      “Mis siis ikka,” vastas tema, “tee, nagu tahad, jätan su sinu halva saatuse hoolde; aga kui paratamatus, mis vääramatult päästab kurjategijad ning toob vooruse neile ohvriks, su kunagi kätte saab – ja selle eest sa ei põgene –, siis pea vähemalt meeles, et sa mitte kunagi meist ei räägiks.”

      Samal ajal, kui meie neid asju arutasime, jõid Dubois’ kaaslased salaküti seltsis, ja kuna vein valmistab kurjategija hinge ette uuteks roimadeks ning paneb ta unustama vanu, ei saanudki meie lurjused teada minu kavatsustest enne, kui olid otsusele jõudnud teha minust oma ohver, kuna kaasosalist nad minust teha ei suutnud; nende põhimõtted, nende kombed, hämar pelgupaik, kus me olime, turvalisus, milles nad uskusid end viibivat, nende joomane olek, minu iga, minu süütus – see kõik andis neile julgust. Nad tõusid lauast, pidasid omavahel nõu ja rääkisid Dubois’ga, nii et nende ettevalmistuste õudne salapära pani mu hirmust värisema, ja selle kõige tulemuseks oli käsk, et ma pean sealsamas rahuldama kõigi nelja ihasid, kas vabatahtlikult või vägisi; kui ma teen seda vabatahtlikult, annab igaüks mulle ühe eküü, ja ma võin minna, kuhu jalad kannavad; kui nad peavad jõudu kasutama, viivad nad oma tahtmise ikkagi läbi, aga saladuse varjamiseks pussitavad nad mu surnuks, kui on end rahuldanud, ja matavad mõne puu alla.

      Mul ei ole tarvis teile kirjeldada, missugust mõju see julm ettepanek mulle avaldas, proua, te mõistate seda niigi; viskusin Dubois’ jalge ette ja anusin, et ta hakkaks veel kord mu kaitsjaks, kõlvatu naine aga ainult naeris mu pisarate üle.

      “Oo, tont võtku,” ütles ta mulle, “vaata nüüd, mis õnnetusse sa sattusid… Mis see siis olgu, sa hakkad üleni värisema, kui pead teenima järgemööda nelja nii toredat poisivolaskit – kas sa ka tead, et Pariisis on kümme tuhat naist, kes annaksid poole oma kullast või kalliskividest, et olla sinu asemel?” Kui ta oli veidi järele mõelnud, lisas ta siiski: “Oota, mul on nende sulide üle piisavalt suur mõjuvõim, et sundida neid sulle armu andma, juhul kui sa oled valmis sellevääriliselt käituma.”

      “Aga, proua, mida ma pean tegema?” karjatasin ma nuttes. “Käskige mind, olen kõigeks valmis.”

      “Sa pead tulema koos meiega, astuma meie ridadesse ja tegema kõike sedasama mis meie, ilmutamata vähimatki vastumeelsust, ainult selle hinnaga päästan ma su ülejäänust.”

      Leidsin, et mul ei ole võimalik kahevahele jääda; nii julmade tingimustega nõustudes saatsin end uutesse ohtudesse, tunnistan seda, aga need ei olnud nii käegakatsutavad kui too teine; oli võimalus, et mul õnnestub neist hoiduda, samal ajal kui miski ei saanud mind säästa sellest, mis mind hetkel ähvardas.

      “Tulen ükskõik kuhu, proua,” ütlesin kähku Dubois’le, “tulen ükskõik kuhu, luban teile, päästke mind nende pööraste meeste käest, ja ma ei jäta teid ealeski maha.”

      “Lapsed,” ütles Dubois neljale röövlile, “see tüdruk kuulub jõuku, ma võtan ta vastu, panen ta siin paigale; palun, ärge tarvitage tema kallal vägivalda; ärme muuda oma ametit talle juba esimestest päevadest peale vastikuks; saate ju isegi aru, kui kasulikuks võivad meile osutuda tema iga ja tema välimus, kasutagem neid oma huvides ja ärgem ohverdagem neid oma lõbudele.”

      Aga mehe kirgedel on oma mõõt, millest edasi mitte miski ei suuda neid enam ohjes hoida. Mehemürakad, kellega mul oli tegemist, ei viibinud enam seisundis, kus nad oleksid suutnud midagi kuulda võtta; kõik neli olid kogunenud minu ümber, õgides mind oma põlevate pilkudega, ähvardades mind veelgi hirmsamal moel; nad olid valmis minust kinni haarama, olid valmis mind ohvriks tooma.

      “Ta peab selle läbi tegema,” ütles üks neist, “enam ei saa talle armu heita: eks öelda ju, et vargajõuku pääsemiseks tuleb läbi teha vooruseproov, ja eks ole ta meile ühtviisi kasutuskõlblik nii rüvetatuna kui neitsina!”

      Ma pehmendan nende väljendusi, te mõistate, proua, püüan üldse kogu stseeni veidi mahedamates toonides kirjeldada; ah, tegelik toon oli nii rõve, et teie siivsustunne kannataks tema alastioleku all vähemalt sama palju nagu minu häbelikkus.

      “Üks hetk,” ütles see, keda kutsuti Coeurdeferiks ja kes näis olevat jõugu pealik, umbes kolmekümne kuue aastane, härja jõu ja saatüri näoga mees, “üks hetk, sõbrad; on võimalik teha nii, et kõik jääksid rahule; kuna vooruslikkus on sellele väikesele plikale nii kallis ja – nagu Dubois väga õigesti ütles – kuna see omadus võib meile väga kasulikuks osutuda, kui me selle teisel moel käiku laseme, siis jätame selle talle alles; aga meiegi peame oma janu kustutatud saama – meeled on juba üles köetud, Dubois, ja selles seisundis, milles me praegu viibime, lõikame võibolla sul endal kõri läbi, kui sa meie himudele vastu hakkad; las Thérèse koorib end jalamaid niisama paljaks, nagu ta oli sel päeval, kui ta siiailma saabus, ja las ta võtab selles olekus järgemööda sisse kõik erinevad asendid, mida meile meeldib temalt nõuda, samal ajal kui Dubois jahutab meie kirelõõma, süüdates viiruki altarite ees, kuhu see plika keeldub meid sisse laskmast.”

      “End alasti võtta,” karjatasin ma, “oo Taevas, mida te minult nõuate? Kui ma olen sedasi teie pilkude ette seatud, kes võib siis vastutada…”

      Aga Coeurdefer, kellel ei olnud ilmselt tahtmist mulle rohkem järeleandmisi teha ega ka oma kirgi kauem taltsutada, käratas mulle peale ja lõi mind nii toorelt, et ma mõistsin liigagi hästi, et kuuletumine on mu viimane võimalus. Ta seadis end Dubois’ käte vahele, kes oli tema käitumisest peaaegu samasuguses segaduses nagu mina, ja niipea, kui ma olin niisuguses asendis, nagu ta oli soovinud – mul oli käsk laskuda neljakäpukile maha, mille tagajärjel ma nägin välja nagu loom –, hakkas Dubois jahutama tema tulelõõma, juhtides mingi jubeda monstrumi kordamööda kord ühe, kord teise looduse altari peristüüli vastu, olles iga löögiga sunnitud minu vastavaid kehaosi täiest jõust rammima nagu muistne müürilõhkuja ümberpiiratud linna väravaid. Esimeste rünnakute ägedus sundis mu taganema; raevunud Coeurdefer ähvardas võtta tarvitusele veelgi tooremad võtted, kui ma tema löökide eest kõrvale hiilin; Dubois saab korralduse oma pingutusi kahekordistada, üks prassijatest haarab kinni mu õlgadest, et ma põrutuste all vankuma ei lööks; löögid muutuvad nii jõhkraks, et vigastavad mind, ilma et mul oleks võimalik ühtegi neist vältida.

      “Tõesõna,” surub Coeurdefer läbi hammaste, “tema asemel avaksin ma parem väravad, kui laseksin neid sel viisil lammutada; aga tema ei taha seda teha, ja kapitulatsioon pole enam kaugel… Jõulisemalt, jõulisemalt, Dubois…”

      Ja liiderdaja tuleleegid sähvatavad peaaegu sama võimsalt nagu välgunool, kustudes otse läbimurruavauste ees, mis vaatamata toorele survele on jäänud suletuks.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте СКАЧАТЬ