Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ du Harpin lasi mööduda umbes kuu aega, see tähendab, ta ootas umbes selle ajani, mil saabus minu teise teenistusaasta lõpp tema juures, ilma et ta midagi oleks öelnud ja ilma et ta oleks näidanud üles vähimatki vimma keeldumise pärast, millega ma talle olin vastanud, kuni ühel õhtul, kui olin just jõudnud oma tuppa, et seal rahus paar tundi puhata, kuulsin äkki, kuidas mu uks lahti paisati, ja nägin oma ehmatuseks, et härra du Harpin juhatab otse mu voodi juurde politseiohvitseri ja neli vahisõdurit.

      “Tehke, mis teie kohus on, härra,” ütles ta seadusemehele, “see õnnetu tüdruk varastas minult tuhandeeküülise teemandi; leiate selle tema toast või tema enda juurest, asi on täiesti kindel.”

      “Mina, ja teilt varastanud, härra,” ütlesin ma, hüpates täielikus segaduses voodist välja. “Mina! Taevas hoidku! Oh! Kes teab paremini kui teie, et asi on just vastupidi? Kes peaks teist paremini taipama, kui väga niisugune teguviis on mulle vastumeelne ja kui ilmvõimatu on, et ma midagi niisugust oleksin korda saatnud?”

      Aga du Harpin käratses hästi kõvasti, et mu sõnu kuulda ei oleks, jagades läbiotsijatele muudkui korraldusi, ning õnnetu sõrmus leitigi minu madratsi seest. Nii vägevatele tõenditele ei olnud võimalik vastu vaielda – mind arreteeriti sealsamas, seoti kinni ja viidi vanglasse, ilma et mul oleks olnud võimalik enda eest sõnakestki kosta.

      Õnnetu üle, kellel pole ei mõjukaid suhteid ega kaitsjaid, mõistetakse kibekähku kohut riigis, kus voorus usutakse olevat viletsusega kokkusobimatu, kus vaesus on piisav tunnistus süüdistatava vastu; niisuguses riigis piisab ühest ebaõiglasest süüdistusest panemaks kõiki uskuma, et see, kes olevat kuriteo toime pannud, ongi seda teinud; tundeid mõõdetakse vastavalt süüaluse varanduslikule seisule, ja kui kuld ning tiitlid ei sea tema süütust jalule, on kõigi silmis ilmselgelt täiesti võimatu, et ta võiks olla süütu.1

      Võisin end kaitsta kui palju tahes, võisin esitada kui tahes häid andmeid advokaadile, kes mulle vormi täiteks korraks anti, aga minu peremees süüdistas mind ja teemant oli leitud minu toast: oli selge, et mina olen selle varastanud. Kui ma tahtsin rääkida sellest, kui hirmus mees on härra du Harpin, ja tõestada, et mind tabanud õnnetuse on esile kutsunud lihtsalt tema kättemaks, mille põhjuseks oli tema soov saada lahti inimesest, kes tema saladust kandes oli tema üle võimu saavutanud, suhtuti nendesse kaebustesse, nagu vastusüüdistustesse ikka suhtutakse: mulle öeldi, et härra du Harpini tuntakse juba kakskümmend aastat kui ausat inimest, kes ei ole võimeline niisuguseks koleduseks. Mind viidi Conciergerie’sse, kus mu silme ees seisis hetk, mil pidin oma eluga tasuma selle eest, et olin keeldunud osalemast kuriteos; olin hukkumas; ainult uus roim võis mu päästa; Jumalik Ettehooldus tahtis, et vähemalt kordki astuks kuritegu välja vooruse kaitseks, säästaks teda kuristikust, kuhu kohtunike rumalus oli teda tõukamas.

      Minuga samas kambris oli üks umbes neljakümneaastane naine, kes oli ühtviisi kuulus nii oma ilu poolest kui ka oma kuritegude laiahaardelisuse ja arvukuse poolest; teda kutsuti Dubois’ks ja nagu õnnetu Thérèse, ootas temagi lähipäevil oma surmanuhtluse täideviimist; kohtunikud olid ainult segaduses, mil viisil ta pidi hukatama: kuna ta oli end süüdlaseks teinud kõikides kuritegudes, mida üldse võib ette kujutada, olid nad nüüd lausa sunnitud kas leiutama tema tarvis mingi uue hukkamismooduse või hukkama ta viisil, millest meie sugu meid muidu säästab. Olin selles naises mingil määral huvi äratanud, kahtlemata kuritegelikku huvi, sest selle aluseks, nagu ma hiljem teada sain, oli kirglik soov teha minust proselüüt.

      Ühel õhtul, kõige enam kaks päeva enne seda, kui me mõlemad pidime elu kaotama, ütles Dubois mulle, et ma ei läheks magama, vaid jääksin tähelepanu äratamata koos temaga nii vangla väravate lähedale kui vähegi võimalik.

      “Kella seitsme ja kaheksa vahel,” jätkas ta, “puhkeb Conciergerie’s tulekahju – see on minu kätetöö; palju inimesi põleb muidugi sisse, aga mis sellest, Thérèse,” jätkus tol närukaelal jultumust mulle öelda, “teiste saatus ei tohi meile mitte midagi tähendada, niipea kui asi puudutab meie enda heaolu; igatahes on kindel, et meie pääseme; neli meest, minu kaaslased ja sõbrad, ühinevad meiega, ja ma annan sõna, et sa pääsed vabadusse.”

      Nagu ma teile juba ütlesin, proua, Taeva käsi, mis oli karistanud minu süütust, kasutas nüüd minu kaitsjanna kuritegu: tuli puhkeski, põleng oli kohutav, kakskümmend üks inimest põles sisse, aga meie pääsesime. Juba samal päeval jõudsime hütti, mis kuulus ühele Bondy metsa salakütile, kes oli meie jõugu liikmete lähedane sõber.

      “Sa oled nüüd vaba, Thérèse,” ütles mulle Dubois seepeale, “võid valida niisuguse elu, nagu sulle meeldib, aga ma tahan sulle nõu anda: loobu vooruslikest harjumustest, mis, nagu sa isegi näed, ei ole sulle kunagi õnne toonud; kohatu peenetundelisus viis sinu tapalava ette, hirmus kuritegu päästis minu sellest; vaata, mis kasu on siinilmas heategudest, ja mõtle järele, kas tasub end nende pärast ohvriks tuua! Sa oled noor ja ilus, Thérèse, ma luban sulle, et saad kahe aastaga rikkaks; aga ära arva, et ma juhin su jõukuse templisse mööda vooruse radu: kes tahab edasi jõuda, kallis laps, peab kõigeks valmis olema ega tohi millegi ees tagasi kohkuda; otsusta nüüd ise, see hütt pole meile kuigi turvaline peidupaik, peame siit paari tunni pärast lahkuma.”

      “Oo, proua,” kostsin ma oma heategijale, “võlgnen teile palju tänu, ma ei taha sugugi oma tänuvõlast kõrvale hiilida: teie päästsite minu elu; mul on kohutav mõelda, et see sündis kuriteo kaasabil; uskuge, kui ma oleksin pidanud selle ise korda saatma, oleksin pigem tuhat korda surnud kui niisuguses teos osalenud; mõistan, missugustesse ohtudesse ma olen ennast asetanud, juhindudes ausatest tunnetest, mis jäävad alatiseks minu südamesse; aga kui okkaline Vooruse tee ka poleks, proua, ma jään ikka ja alati seda eelistama ohtlikele hüvedele, mis saadavad kuritegu. Minus on olemas usu põhimõtted, mis, tänu Taevale, mind kunagi maha ei jäta; kui Jumalik Ettehooldus tahab minu elutee vaevaliseks teha, siis ainult selleks, et mulle paremas maailmas selle eest tasuda. See lootus lohutab mind, see leevendab minu muresid, vaigistab minu kaebeid, annab mulle hädas jõudu ja aitab mul trotsida kõiki õnnetusi, mida Jumal tahab mu teele saata. See rõõm kustuks mu hinges niipea, kui määriksin teda mõne kuriteoga, ja kui ma kardaksin selle maailma karistusi, peaksin tundma piinavat hirmu teise maailma vaevade ees, mis ei laseks mul hetkekski maitsta rahu, mida ma ihaldan.”

      “Nii tobedate põhimõtetega lõpetad sa varsti vaestemajas, tütreke,” ütles Dubois kulmu kortsutades, “võta mind kuulda, jäta see Jumala õiglus, tema tulevased karistused ja vaevatasud sinnapaika, kõigi nende nõmeduste keskel võib ainult nälga surra. Oh, Thérèse, rikaste julmus õigustab vaeste alatust: kui nemad avaksid oma rahakoti meie vajadustele, kui nende südames trooniks inimlikkus, võiksid meie südames maad võtta voorused; aga kuni meie õnnetus, kannatlikkus, millega me seda talume, meie heausklikkus, meie orjalikkus ainult suurendavad meie ahelate raskust, on meie kuriteod nende kätetöö, ja me oleksime lausa lollid, kui hoiduksime tegudest, mis võivad kergendada iket, mille nende julmus meile kaela on pannud. Loodus on lasknud meil kõigil võrdseina sündida, Thérèse, ja kui saatusele meeldib segi paisata seda üldkehtivate seaduste esmast kavatsust, siis on meie asi tema tujusid taltsutada ja oma kavaluse abil heaks teha niisugune tugevamate ebaseaduslik võimuanastamine. Mulle meeldib kuulata neid rikkaid, neid tiitlikandjaid, neid kohtunikke, neid preestreid, mulle meeldib näha, kuidas nad jutlustavad meile voorusest. Eks ole tõepoolest raske hoiduda vargusest, kui sul on kolm korda rohkem, kui elamiseks tarvis läheb; eks nõua palju vaeva mitte kunagi heietada mõrvamõtteid, kui sind ümbritsevad ainult tallalakkujad ja orjad, kellele sinu tahe on seaduseks; eks ole tõepoolest ülejõukäiv käituda alati karskelt ja mõõdukalt, kui sinu ümber on kogu aeg kõige maitsvamad road – neil peab olema tõesti raske jääda ausaks, kui neil pole mingit vajadust valetada… Aga meie, Thérèse, meie, kelle too julm Ettehooldus, kellest sa oma rumaluses oled endale mingi iidoli teinud, on määranud roomama alanduses, nagu madu roomab rohu sees; meie, keda vaadatakse ainult põlgusega, sest me oleme nõrgad; meie, kelle huuli niisutab ainult СКАЧАТЬ