Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu sajatused ei suutnud kaugeltki kutsuda tolle mehe peale Jumala viha, vaid tõid talle hoopis õnne: nädala pärast kuulsin, et hirmus liiderdaja oli saanud valitsuselt üldise maksuvabastuse ja seeläbi suurenesid tema aastasissetulekud rohkem kui neljasaja tuhande liivri võrra; olin vajunud mõtisklustesse, mida seesugused saatuse kapriisid paratamatult sünnitavad, kui minu silme ees näis hetkeks välgatavat lootusekiir.

      Desroches tuli ühel päeval minu juurde ja teatas, et ta on lõpuks leidnud maja, kus mind heal meelel vastu võetaks, kui ma end korralikult üleval pean.

      “Oo Taevas! Proua,” ütlesin ma, viskudes vaimustunult tema käte vahele, “just niisuguse tingimuse seaksin ma ju isegi, võite siis arvata, kui heal meelel ma olen sellega nõus.”

      Mees, keda ma pidin teenima hakkama, oli kuulus Pariisi liigkasuvõtja, kes polnud saanud rikkaks mitte ainult pantide peale raha laenates, vaid ka rahvalt karistamatult varastades iga kord, kui ta uskus võivat seda turvaliselt teha. Ta elas ühes kolmanda korruse korteris Quincampoix’ tänaval, koos umbes viiekümneaastase olevusega, keda ta nimetas oma naiseks ja kes oli vähemalt sama tige nagu ta isegi.

      “Thérèse,” ütles mulle too ihnuskoi (nõnda nimetasin ma ennast, et oma tegelikku nime varjata…), “Thérèse, minu majas on tähtsaimaks vooruseks ausus; kui te peaksite kunagi siit kas või ühe kümnendikugi teenarit kõrvale toimetama, lasen ma teid üles puua, nõndaks, mu laps. Pisku heaolu, mida meie – mu naine ja mina – maitseme, on meie meeletu töö ja meie ääretu kasinuse vili… Kas te sööte palju, kullake?”

      “Paar untsi leiba päevas, härra,” vastasin mina, “vett ja suppi, kui mul on õnn seda saada.”

      “Suppi! Tont võtku, suppi! Vaadake, mu kallis,” ütles liigkasuvõtja oma naisele, “vaadake, kuidas luksus on löönud lokkama, ja oiake: see siin otsib teenistust, see siin on juba aasta aega nälga suremas, aga tahab suppi süüa; meiegi sööme suppi vaevalt korra nädalas, pühapäeviti – meie, kes me rügame tööd teha nagu sunnitöölised; te saate kolm untsi leiba päevas, mu tütreke, pool pudelit jõevett, mõne mu naise vanadest kleitidest iga pooleteise aasta tagant ja kolm eküüd palgaraha aasta lõpul, kui me teie teenustega rahul oleme, kui teie kokkuhoidlikkus vastab meie omale ja kui te, lõppude lõpuks, viite korralikkuse ja hoolikusega selle maja heale järjele. Teil pole kuigi palju kohustusi, see on silmapilgu töö: teil tuleb kolm korda nädalas küürida ja puhtaks nühkida see kuuetoaline korter, teha üles meie voodid, võõrastele uksel vastata, puuderdada mu parukat, teha mu naisele soengut, hoolitseda koera ja papagoi eest, vaadata köögi järele, puhastada seal potte ja panne, olla mu naisele abiks, kui ta meile veidike süüa teeb, ja kulutada neliviis tundi päevas pesupesemisele, sukkade ja kübarate parandamisele ning muule tühjaletähjale, mis majapidamises ette võib tulla; näete, Thérèse, seda pole tõesti palju, teil jääb küllalt aega üle, lubame teil seda teie enda äranägemist mööda kasutada, eeldusel et olete arukas, mu laps, tasane, ja ennekõike kokkuhoidlik – see on peamine.”

      Teil on kerge taibata, proua, et inimene peab olema kohutavas seisundis, nagu mina tõepoolest olin, võtmaks vastu niisugust kohta; mitte ainult et tööd oli palju rohkem, kui mu jaks mul teha lubas – aga kas mul oli siis võimalik ära elada selle vähesega, mis mulle pakuti? Sellele vaatamata püüdsin kõigest väest jätta muljet, nagu oleksin igati rahul, ja mind võeti tööle juba sellestsamast õhtust.

      Kui minu halastamatu seisund lubaks mul teid veidi lõbustada, proua – ajal, mil ma pean mõtlema ainult sellele, kuidas teie südant pehmendada –, siis söandaksin teile kirjeldada mõningaid ihnuse ilminguid, mille tunnistajaks ma tolles majas olin; aga teisel aastal ootas mind seal ees nii kohutav katastroof, et mul on väga raske sundida teid peatuma lõbusatel üksikasjadel, enne kui ma pole jutustanud teile oma õnnetustest.

      Võtke siiski teatavaks, proua, et härra du Harpini majas ei olnud kunagi mingit muud valgustust peale selle, mis paistis tänavalaternast, mis oli õnne kombel paigutatud just tema toaga kohakuti; kumbki neist ei kasutanud mitte kunagi ühtki pesutükki: selle, mis mina neile korda tegin, panid nad kõrvale ega puudutanud iialgi; härra kuue ja proua kleidikäistel olid küljes vanad mansetid, mis olid riide peale õmmeldud ja mida ma igal laupäevaõhtul pesin; majas polnud ei voodilinu ega käterätikuid – kõik ikka selleks, et poleks tarvis pesu pesta. Seal ei joodud kunagi veini, sest – nagu ütles proua du Harpin – puhas vesi olevat inimese loomulik jook, kõige tervislikum ja kõige ohutum. Iga kord, kui leiba lõigati, asetati noa alla korvike, et koguda kokku kõik, mis maha pudeneb; sinna pandi ka kõik muud raasukesed, mis söögikorrast järele jäid; pühapäeviti praeti neid ülejääke väheses võis ja see oli nende puhkepäevane pidusöök; kunagi ei olnud tarvis kloppida riideid ega mööblit, sest kardeti neid kulutada, neid tuli üksnes sulgedest tolmuharjaga õrnalt tupsutada. Nii härra kui ka proua kingadel olid raudsed topelttallad, need olid needsamad kingad, mida nad olid kandnud oma pulmapäeval; aga veel palju kummalisem oli komme, mida mul tuli täita kord nädalas: korteris oli üks küllaltki avar ruum, mille seinad olid tapetseerimata; pidin minema ja noaga seintelt natuke krohvi kraapima ning selle siis peenest sõelast läbi sõeluma; niisuguse operatsiooni tulemusel saadavat pulbrit kasutati puudrina, millega mul tuli igal hommikul kaunistada härra parukat ja proua soengut. Oh annaks Jumal, et need oleksid olnud ainsad alatused, millega nood närused inimesed tegelesid! Pole midagi loomulikumat soovist hoida oma vara, aga kihk suurendada oma vara teiste varanduse arvel pole enam sugugi loomulik. Ja ei võtnudki kuigi kaua aega, kui märkasin, et just sel teel du Harpin rikastuski.

      Meie kohal elas üks üsnagi jõukas härra, kellel oli mõningaid kauneid kalliskive ja kelle varandusest mu peremehel oli hea ülevaade, kas siis tänu naabrusele või selle tõttu, et see varandus oli tema kätest läbi käinud; kuulsin sageli, kuidas ta koos naisega taga nuttis mingit kuldkarpi, mis oli väärt kolmkümmend kuni nelikümmend luidoori ja mis oleks kindla peale temale jäänud, nagu ta väitis, kui ta oleks osanud kavalamalt asju ajada. Leidmaks lohutust, et ta oli karbi loovutanud, otsustas aus härra du Harpin viimaks selle varastada, ja mina olin see inimene, kellele too ülesanne usaldati.

      Pärast seda, kui härra du Harpin oli pidanud mulle pika epistli sellest, kui tähtsusetu asi on vargus, et siinilmas on vargus koguni kasulik, sest seeläbi taastub tasakaal, mille rikkuse ebavõrdne jaotus on täielikult rikkunud; sellest, kui harva varguse eest karistatakse, sest olevat välja arvutatud, et kahekümnest vargast ei sattu võlla kahtegi; pärast seda, kui ta oli mulle tõestanud erudeeritusega, mida ma poleks osanud härra du Harpini juures kahtlustadagi, et vargus oli au sees kogu Kreekamaal, et paljud rahvad tunnustavad seda tänapäevalgi, soodustavad seda ja tasuvad selle eest nagu vapra teo eest, mis annab ühtaegu tunnistust julgusest ja osavusest (mis on kaks sõjakate rahvaste peamist voorust); pärast seda, kui ta oli paari sõnaga esile tõstnud omaenese mõjuvõimu, mis aitavat mu välja igast olukorrast, juhul kui mind tabatakse, andis härra du Harpin mulle kaks valevõtit, millest üks pidi avama naabri korteriukse, teine tema kirjutuslaua sahtli, milles oli kõnealune karp; ta käskis karbi jalamaid enda kätte tuua ja ütles, et nii olulise teene eest saan ma kahel järgneval aastal ühe eküü oma palgarahale lisaks.

      “Oo, härra,” karjatasin ma, hakates niisuguse ettepaneku peale õudusest värisema, “kas on võimalik, et üks peremees söandab oma teenijat sel viisil kõlbeliselt laostada! Mis takistab mind pööramast teie enese vastu relvi, mis te minu kätte annate, ja mis on teil mulle öelda, kui ma ühel heal päeval teen teist teie enda põhimõtete ohvri?”

      Du Harpin sattus segadusse ja püüdis oma ettepanekut kohmaka nõksu varal olematuks teha: ta ütles, et olevat mind üksnes proovile pannud; olevat minu õnn, et ma tema ettepanekut vastu ei võtnud… Et ma oleksin olnud kadunud, kui ma talle järele oleksin andnud… Jäin selle valega rahule, aga peagi sain tunda, missuguse vea ma olin teinud nii otsusekindlalt vastates; kurjategijatele ei meeldi, kui nad kohtavad vastupanu inimeste poolt, keda nad tahavad ära osta; kahjuks ei ole sellel, kes sattub nii kahetsusväärsesse olukorda, et talle ettepanek tehakse, enam mingit keskteed: sellest СКАЧАТЬ