Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui meid juba hällis oleks ära kägistatud?”

      “Kindlasti, paljudes maades ongi nii kombeks; kreeklastel oli niisugune tava, nii tehakse ka Hiinas: õnnetud lapsed jäävad seal kaitseta või tapetakse. Milleks jätta ellu olendeid, kes ei saa enam toetuda oma vanemate abile kas sellepärast, et neil pole vanemaid, või sellepärast, et vanemad neid omaks ei tunnista, ning kes seetõttu on lihtsalt riigile ülemääraseks koormaks, kuna toidutahtjaid on niigi palju; heidikud, orvud ja põdurad lapsed tuleks kõik juba sünni hetkel surma mõista; esimesed ja teised sellepärast, et neil pole enam kedagi, kes tahaks nende eest hoolitseda või oleks võimeline seda tegema, ja nad roojastavad ühiskonda lihtsalt sopaga, mis varem või hiljem osutub sellele ühiskonnale saatuslikuks; ja ülejäänud sellepärast, et ühiskonnal pole neist mingit kasu; nii esimene kui ka teine grupp mõjub ühiskonnale nagu ihule kasvaja, mis toitub tervete jäsemete mahlast, neid alandades ja kurnates; või – kui teile nii rohkem meeldib – nagu need parasiittaimed, mis kinnitavad end tervete taimede külge ja vigastavad ning piinavad neid, imedes endasse nende toitva mahla. See on kisendav kuritarvitus, kõik need annetused, mis on mõeldud selle prahi toitmiseks, kõik need rikkalikult sisustatud majad, mida inimestel jätkub jaburust neile ehitada, just nagu oleks inimliik midagi nii haruldast, nii hinnalist, et teda tuleb säilitada iga nigelaima osakeseni välja. Aga jätame selle poliitika, millest sina, mu laps, ilmselt midagi ei taipa; milleks kurta oma saatuse üle, kui selle muutmine on ainuüksi sinu enda kätes?”

      “Mis hinnaga, taevas hoidku!”

      “Pettekujutluse hinnaga, selle asja hinnaga, millel pole muud väärtust peale selle, mis sinu upsakus talle omistab.” Tõustes ja ust avades jätkab too jõhkard: “Niisiis, see on kõik, mis ma saan teie heaks teha; nõustuge sellega või vabastage mind oma siinviibimisest; ma ei armasta kerjuseid…”

      Mu pisarad voolasid ojadena, ma ei suutnud neid tagasi hoida – kas usute, proua, need erutasid seda meest, selle asemel et teda heldima panna? Ta paneb ukse uuesti kinni, haarab mu kleidikraest ja ütleb mulle toorelt, et teeb minuga vägisi seda, mida ma ei taha talle vabatahtlikult võimaldada. Sel julmal silmapilgul andis mu õnnetu olukord mulle julgust; ma vabastasin end tema käte vahelt, sööstsin ukse poole ja hüüdsin talle põgenedes:

      “Vastik mees, karistagu Taevas, keda sa nii sügavalt oled solvanud, sind kunagi seesuguse jäleda südametuse eest nii, nagu sa oled ära teeninud. Sa ei vääri ei neid rikkusi, mida sa nii alatult kasutad, ega isegi mitte õhku, mida sa hingad oma rõvetsemisest roojastatud maailmas.”

      Tõttasin jutustama oma majaprouale, kuidas mind oli vastu võtnud inimene, kelle juurde ta oli mu saatnud; aga suur oli minu üllatus, kui nägin, et see vilets hing hakkas mulle etteheiteid tegema, selle asemel et mu valu jagada.

      “Närune plika,” ütles ta mulle vihaselt, “kas sa kujutad ette, et mehed on küllalt lollid tegemaks sinusugustele tüdrukutele annetusi, ilma et nõuaksid oma raha pealt intresse? Härra Dubourg oli liigagi lahke, kui ta sinuga nii käitus; mina tema asemel poleks lasknud sul minna, ilma et oleksin ennast rahuldanud. Aga kuna sa ei taha kasutada abi, mis ma sulle pakun, siis sea oma elu nii, nagu sulle endale meeldib; sa oled mulle võlgu: olgu raha homme siin või sind ootab vangla.”

      “Proua, halastage…”

      “Jajah, halastage; selle halastamisega võib nälga surra.”

      “Aga mida te käsite mul siis teha?”

      “Te peate minema tagasi Dubourg’i juurde; peate teda rahuldama; peate mulle raha tooma; ma lähen räägin temaga ja hoiatan teda ette; püüan teie lollusi heaks teha, kui see on võimalik; annan talle edasi teie vabandused, aga vaadake, et te oma käitumist parandate.”

      Häbistatuna, meeleheitel, teadmata, mis otsuse ma pean langetama, nähes, et kõik mu julmalt endast ära tõukavad, peaaegu ilma igasuguse varanduseta, ütlesin proua Desroches’ile (nõnda oli mu majaproua nimi), et olen valmis tegema kõik, et ta rahule jääks. Ta läkski tolle rahamehe juurde ja ütles mulle tagasi tulles, et olevat mehe leidnud väga ärritatud meeleolus; et tal olevat üksnes suure vaevaga õnnestunud meest minu suhtes soodsamalt meelestada; et pika anumise peale olevat tal siiski korda läinud meest veenda mind järgmisel hommikul vastu võtma; aga et ma pean hoolikalt jälgima oma käitumist, sest kui ma võtan nõuks seegi kord talle mitte kuuletuda, hoolitseb too mees ise selle eest, et mind eluks ajaks vangi pandaks.

      Jõudsin pärale täielikus kimbatuses; Dubourg oli üksi ja veelgi sündsusetumas seisundis kui eelmisel päeval. Toorus, himurus, kõik liiderdaja loomujooned kiiskasid vastu tema silmakirjalikest pilkudest.

      “Tänage Desroches’i,” ütles ta jämedalt, “sest tema meeleheaks olen ma valmis teie vastu hetkeks lahkust üles näitama; peate mõistma, kui vähe te seda väärt olete pärast oma eilset käitumist. Võtke riidest lahti, ja kui te ikka veel mu soovidele vähimatki vastupanu osutate, ootavad teid minu eesruumis kaks meest, et viia teid paika, kust te oma elu lõpuni enam välja ei pääse.”

      “Oo, härra,” ütlesin ma nuttes ja viskusin tolle jõhkra mehe jalge ette, “lubage end ümber veenda, ma anun teid; olge nii üllameelne ja aidake mind, nõudmata minult seda, mis on minu jaoks nii kallis, et olen pigem valmis pakkuma teile oma elu kui sellega nõustuma… Jah, parema meelega suren ma tuhat korda, kui astun üle põhimõtetest, mida mulle lapsepõlves on sisendatud… Härra, härra, ärge sundige mind selleks, ma anun teid, kas te saaksite siis nautida õnne keset vastumeelsust ja pisaraid? Kas söandate otsida lõbu sealt, kus näete üksnes vastikustunnet? Vaevalt olete jõudnud oma kuriteo korda saata, kui minu meeleheite nägemine täidab teid kahetsusega…”

      Aga riivatus, millele Dubourg nüüd voli andis, ei lasknud mul jätkata – kas oleksingi saanud uskuda, et mul õnnestub pehmendada mehe südant, kes ammutas juba mu ahastusest uut hoogu oma hirmsatele kirgedele! Kas usute, proua, süttides minu kaevete teravast toonist, seda ebainimlikult nautides, valmistas too kõlvatu mees end ise oma kuritegelikeks püüdlusteks ette! Ta tõuseb, ja näidates end mulle lõpuks seisundis, kus mõistus harva võidule pääseb ja kus selle inimese vastupanu, kes kaine mõistuse kaotuse esile on kutsunud, võib hullust üksnes veelgi enam lõkkele puhuda, haarab ta minust jõhkralt kinni, kisub kärsitult ära katted, mis varjavad veel seda, mida ta januneb nautida… ta teotab… ja hellitab mind kordamööda… Ta toorutseb minu kallal ja silitab mind… Oo missugune pilt, Suur Jumal! Missugune ennekuulmatu segu julmusest… ja iharusest! Näis, et Kõigekõrgem Olend tahtis selle, minu elu esimese kogemuse käigus sisendada minusse igaveseks kogu vastikuse, mida mul edaspidi tuli tunda tolle roimaliigi vastu, millest pidi lähtuma hädadetulv, mis mind ähvardas. Aga on’s mul õigust kaevelda? Ei, muidugi mitte, Dubourg’i ohjeldamatusele võlgnen ma oma pääsemise: kui ta polnuks nii liiderlik, oleks minust saanud rüvetatud tüdruk; aga Dubourg’i tuleleegid hääbusid tema ettevõtmiste meeletusse, Taevas tasus minu asemel kätte rõveduste eest, mida too elajas oli valmis korda saatma, ja ta jõud rauges enne ohvritalitust, nii et ma pääsesin tema saagiks langemast.

      Dubourg muutus sellest ainult veel häbematumaks; ta väitis oma nõrkuse süü peituvat minus… ja tahtis asja parandada uute teotuste ja veelgi solvavamate sõimusõnadega; mida kõike ta mulle ei öelnud, mida kõike ta teha ei üritanud, mida kõike salakaval kujutlusvõime, iseloomu jõhkrus ja kombelõtvus ei pannud teda ette võtma! Minu kohmakus ärritas teda, mul ei olnud mõtteski tegutseda; isegi hirmus, et ma nõus olin, kahetsen seda tänini… Sellele vaatamata ei tulnud asjast midagi välja; minu alistumine ei sütitanud teda enam; asjata katsetas ta vaheldumisi õrnust ja karmust… orjameelsust ja türanniat… näilist kombekust ja äärmuslikke kõlvatusi; olime viimaks teineteisest täiesti kurnatud, ilma et ta oleks õnneks tagasi saanud seda, mida ta vajas võtmaks minu vastu ette ohtlikumaid rünnakuid. Ta andis alla ning nõudis, et ma järgmisel päeval tagasi tuleksin; ja et mind selleks kindlamini sundida, keeldus ta otsustavalt andmast mulle rohkem raha, kui СКАЧАТЬ